Kes on pildil?

March 12th, 2013 by web

Asta ja Boris Auksmann saabusid Los Angelesse 1957. a septembris. Boris oli olnud lennuväepoiss, lõpetanud Lübecki põgenikelaagris eesti gümnaasiumi, emigreerinud Kanadasse kui metsatööline ja jõudnud läänekaldale, Vancouverisse.

Asta põgenes koos emaga väikeses paadis Rootsi, käis seal Uddevalla ühisgümnaasiumis ja võimaluste avanedes liikus edasi Kanadasse. Peale pikki sõite jõudis temagi Vancouverisse. Asta ja Boris kohtusid Briti Columbia Ülikoolis ja abilellusid peale selle lõpetamist. Mõnda aega elasid nad Montrealis, kust suundusid Los Angelesse, et õpinguid jätkata. Boris Cal Techis ja Asta UCLAs.

Asta ja Boris on olnud kohalikus eesti ühiskonnas aktiivsed algusest peale: 40 aastat rahvatantsijad, eesti koguduse liikmed ja toetajad, välisvõitlejad, korraldades väljapanekuid ameeriklastele Eesti olukorra tutvustamiseks. Boris on aidanud üles ehitada ja juhtida Los Angelese Eesti Maja. Asta oli mõnda aega naisklubi esinaine. Mõlemad on aidanud mitmel korral läbi viia lääneranniku Eesti päevi Los Angeleses ja paljusid muid rahvuslikke üritusi. Nad on osa võtnud suusaklubi reisidest ja saunaklubi üritustest. Praegu näeb neid koos seenioride klubi kokkusaamistel.

Tekst: Asta Auksmann

Tõlge: Mati Riivald

 

 Asta and Boris Auksmann arrived in Los Angeles in September 1957. Boris had been an air force airman, graduated Lübeck’s displaced persons (DP) high school, immigrated to Canada as a lumberjack and ultimately arrived on the West Coast in Vancouver.

Asta and her mother escaped from Estonia in a small boat to Sweden where Asta attended Uddevalla high school and when the opportunity arose, moved on to Canada. After lengthy travels she, too, arrived in Vancouver. Asta and Boris met in British Columbia University and married after graduating . For a time they lived in Montreal from where they headed to Los Angeles to continue their education – Boris at Cal Tech and Asta at UCLA.

Asta and Boris have been active in the local Estonian community’s activites from the beginning: 40 years as folk dancers, members and supporters of the Estonian church, and as freedom fighters preparing information packets to acquaint Americans with Estonia’s situation under Soviet occupation. Boris has helped with refurbishing and leading the Los Angeles Estonian House. For a time, Asta was the president of the women’s club. Both have on multiple occasions helped with organizing the West Coast Estonian Days in Los Angeles as well as many other Estonian community activities. They have participated in the Ski Club trips and sauna club activities. They can currently be seen at the Seniors Club meetings.

Text: Asta Auksmann

Translation: Mati Riivald

 

Juuksur Helen Heinroos otsib tumedat meest keda punaseks värvida

February 19th, 2013 by web

 

  "Mulle juuksekarvad üldse ei meeldi!" tunnistab Helen avameelselt, kui ta modelli juba niigi lühikese poisipea kallal masinaga suristab. Juuksekarvu on Helen oma 12aastase juuksurikogemuse jooksul näinud mitut eri värvi ja pikkust. Ta kasvas üles koos juuksuritega. Ema Pireti juuksurisalongis hakkas tööle 17 a tagasi. Juuksurikoolituse sai ta aga Irina Lavrinenko käe all juuksurite erakoolis Jusven, kus koolitus käis vene keeles. "Ma siiamaani vene keelt ei oska", julgeb ta naerusilmselt tunnistada. 

Californiasse tuli Helen inspiratsiooni koguma. "Siin on modellivalik avaram, inimesed on julgemad", väitis ta. Julgelt roosa peaga Heleni lugu oli kuulama tulnud seltskond Los Angelese eestlasi, kellest mõned olid juba ka Heleni kääride ja värvipaleti alt läbi käinud. Helenil on eriline omadus inimesi nakatada, eelkõige iseenda isikuga. Tema seltskonnas tundub elu roosa ja rõõmus. Ta leiab, et iga juuksuri kohus on leida kliendi erilisus ja omapära, ning see välja tuua. Ta kuulab sind, nimetades seda kliendikanalduseks. Teda huvitab see, kes sa oled, mida sa elult saavutada soovid. See, mis kliendile ei meeldi, on samavõrd olulise tähtsusega kui see, mis talle meeldib. Oluline on teada, kui palju klient viitsib kodus oma juustega jännata ja mis tooteid ta kodus kasutab. Sellest infost saab alguse visioon, mis jätkub juuksuritoolis ja kestab edasi kliendi kodus.

   "Ei mäleta, et oleksin lapsena tahtnud juuksuriks saada, isegi kosmonaudiks mitte", räägib Helen. Ta oli üsna poisilik tüdruk, kes lubas, et kunagi kontskingi kandma ei hakka. Helenile meeldivadki rohkem lühikesed soengud. Need on tema jaoks intrigeerivamad. Talle meeldib lõigata ja värvida. Helen on kaasa toonud valiku oma töönäiteid, mida vaatame slaidiprogrammina seinal. "Kas niimoodi juletakse välja minna? Ma mõtlen, normaalsed inimesed…?", küsib arglik meeshääl saalist. Võistlustööks tavalised lõikused ja värvid ei sobi, sest need on juba kõik nähtud. Tuleb välja tulla millegi uue ja ekstravagantsega. Värvidega saab palju mängida. Ühe võistlustöö idee kujundamine on mitmenädalane protsess, kus ta kritseldab oma ideed paberile, et need ära ei unuks, pannes sinna kirja oma uued retseptid nagu kokaraamatus, et "3 g punast ja 4 g pruuni". Ei ole puhtaid toone, kõik värvid on retsepti järgi kokku segatud. Praegu otsib Helen tumedat meest, keda punaseks värvida! Koolis ütles õpetaja, et enne kõrgeimaid hindeid ei saa, kui võistlema hakkad. Kutsevõistlused on teda lennutanud üle maailma. Tema eesmärk on saada maailmameistriks, et luua oma suund. Seni on tema paremad saavutused maailmameistrivõistluste 6. ja 7. koht. 

Mis on praegu moes? Praegust juuksemoodi kirjeldab Helen pastelsetes toonides. Värvid ei ole väga kärtsud, pigem mahedamad, kus toonid omavahel sulanduvad. Lõikuses on tulemas tagasi 80. aastate stiil. Rohkem lokki ja volüümi. Meestel on moodi tulemas klassikaline tugev seitel. Kui järgmine kord Los Angelese Eesti Majja tulles siinsete eestlaste peas suuri stiilimuutusi märkate, siis teadke, et meil on nüüd oma soengu-Helen, kes igaühele kanaldades täiesti oma stiili loob! 

Reet Rand

Hairdresser Helen Heinroos is looking for a dark man to color red

"I can't stand hair!" Helen openly admits as she continues to buzz a model's already short boy-cut hair style.  Helen has seen many colors and lengths of hair during her 12-year hairstyling career.  She grew up with hairdressers.  She began working at her mother's salon 17 years ago, but received her formal hairdressing schooling under the tutelage of Irina Lavirenko at the Jusven hairdressing trade school where classes were held in Russian. She dares to admit, with a twinkle in her eyes, that "to this day I don't know Russian."   

 

 

Kes on pildil?

February 18th, 2013 by admin

 

Jaak Kuke esimene armastus on muusika

Jaak Kukk sündis Tallinnas 17. aprillil 1925 ja käis seal kooliteed kuni Westholmi gümnaasiumi lõpetamiseni. Siis astus ta Eesti lennuüksusesse, mille koosseisus tegi läbi õhutõrjekooli ja langevarjurite treeningu. Kui ükusus idarindele saadeti, tõi selle lagunemine kaasa pika taandumise, muuhulgas läbi Tšehhi põrgu. Mehe elutahe ja -jõud viisid ta peale sõja lõppu Erlangeni ülikooli Saksamaal ja võimaluste avanemisel edasi Berkley ülikooli Californias, kus ta lõpetas ülikooli arhitektuuri alal. Tema elukohaks sai Los Angeles, kus üheks tema tegevusvaldkonnaks oli haiglate kavandamine.

Jaak Kukk tuleb kristlikust ja muusikalisest perekonnast. Tema isa oli piiskop Jakob Kukk ja ema paljudele tuntud Lola Rahamägi. Nii on ta olnud pikaajaline kirikunõukogu liige ja kiriku toetaja. Ta on aidanud toimetada nii kiriku kui EOLLi albumeid ja kasutanud oma kunstiandeid välisvõitluses, Eestit esindavates väljapanekutes.

Jaak Kuke suurim panus meie ühiskonnale on olnud muusika alal. Ta juhatas ja arendas aastaid Los Angelese eesti segakoori, pannes segakoori seadesse uusi laule ning kirjutades ise uusloomingut. Ta taastas muusikat mitme muusikali jaoks, nagu “Rätsep Õhk” ja “Kosjasõit”, mida etendati menukalt ka Lääneranniku Eesti päevadel. Ta oli ka paljude LEPide muusikaline juht. Ka pärast töölt ja koorijuhatamisest erruminekut on Jaak Kukk jätkanud komponeerimist, sest tema esimeseks armastuseks on jäänud muusika.

Jaak Kukk was born on April 17, 1925 in Tallinn, Estonia and was schooled there until graduating from Westholm High School. He then joined the Estonian Air Force and completed courses in antiaircraft defense and parachutist training.  His unit’s disintegration after its deployment to the Eastern Front brought with it an extended retreat, which included travel through an area known as the “Czechoslovakian Hell.”  After the war, his will to live and inner strength took him to the University of Erlangen in Germany and as opportunities arose, he came to study at the University of California, Berkley where graduated with a degree in architecture.  Los Angeles became his permanent residence where one of his career specialties became hospital design.

Jaak Kukk comes from a Christian as well as musical family.  His father was Bishop Jakob Kukk and his mother, well known to many of us, was Lola Rahamägi.  Thus, he has been a long-time member of the church’s advisory board and church supporter.  He has assisted in producing albums for the church.

Jaak Kukk’s biggest contribution to our community has been through music.  He directed and developed the Los Angeles Estonian Mixed Chorus for many, many years, arranging new songs for the chorus and composing original music.  He composed, arranged and set music for our musicals, including “Rätsep Õhk” and “Kosjasõit” which were also performed at the West Coast Estonian Days’ festivities.  At the same time, he also served as conductor at many of the LEP days.  Even after retiring from his career and as director of the LA Estonian Mixed Chorus, Jaak has continued to compose because his first love has continued to be music.

Kes on pildil?

January 14th, 2013 by admin

Bruno Laan sündis 6. mail 1926 Tallinnas, kasvas ja käis koolis Nõmmel kuni gümnaasiumi lõpetamiseni. Saksa okupatsioonivõimu ajal astus lennuväkke, sõjakoledused elas vigastusteta üle.

Peale sõja lõppu Saksamaal astus Bruno Laan Balti Ülikooli Münchenis ja siis Karlsruhe Ülikooli. Peale immigreerumist USAsse jätkas ta õpinguid MITs Bostonis, mille lõpetas magistrikraadiga. Alaliseks elukohaks sai Los Angeles, kus ta töötas firmas Fluor 33 aastat insenerina, korraldades ettevõtte projekte üle terve maailma.
Los Angelese eesti ühiskonnas on Bruno olnud laulukooris, rahvatantsija ja välisvõitleja, kui oli vaja toetada Eesti iseseisvust. EOLLi esimehena korraldas Bruno 1979. a  esinduslikud Lääneranniku Eesti päevad Los Angeleses. Ta on olnud aastaid Los Angelese Eesti Maja juhatuses, oli 16 aastat selle esimees. Bruno on teinud tohutu töö Eestisse abipakkide ja hiljem raamatute saatmisel.

Bruno Laane elulooga on võimalik lähemalt tutvuda Eesti ajakirjades “Kultuur ja Elu” ja "Elukiri".

Bruno Laan was born May 6th, 1926, in Tallinn.  He grew up attending school in Nõmme until finishing high school.  During the Nazi occupation, he joined their Air Force.  He survived the war without injury and immediately afterwards started college in Munich, Germany at the Baltic University and from there went to Karlsruhe University.  After immigrating to America, he continued his education at MIT in Boston where he earned a Master’s Degree.  After moving to Los Angeles which became his home, he worked for Fluor Corporation for 33 years as an engineer and traveled world wide as a project director.

As an active member of the Los Angeles Estonians community, Bruno has been and/or is a member of the Los Angeles Mixed Chorus, folkdance group and a freedom fighter when the need arose in the fight for Estonia’s independence.  As president of the EOLL, Bruno organized the 1979 Los Angeles West Coast Estonian Days festivities.  He has been a member of the LA Estonian House leadership for years, holding the office of president for 16 of them.  Bruno’s work with respect to providing aid packages to Estonians in Estonia has been enormous, as has his work with sending books to Estonia.

Bruno Laan’s biographical history can be studied in more detail in the following news magazine web sites:

“Kultuur ja Elu” and "Elukiri".

JANA KOLUKANOVA : Eesti esindamine on suur au, mis tuleb sügavalt südamest

December 24th, 2012 by web

Los Angeles Eesti köögi 2012. a viimane külaline oli Eesti ujuja Jana Kolukanova, kes pärast 20 aastat ujumist hiljuti tippspordiga lõpparve tegi.   
Jana, kes kasvas üles ja käis koolis Eestis, on viimased 10 aastat Ameerikas elanud. Köögikohtumise jututeema oli tippsport, sellega kaasnevad saavutused, võimalused ja valikud.

Jana hakkas ujumisega tõsisemalt tegelema 10-12aastasena. Enne suusatas, mängis palli, tantsis. Ujumine oli kuni keskkoolini rohkem harrastus, mis tulenes ka sellest, et treener oli karm, kelle tõttu ta sageli treeningutelt puudus ega soovinud vees palju aega veeta.  Üks elu pöördepunkt ol kohtumine treener Tiit-Urmas Reiteriga, kes Janat keskkooli lõpu poole märkas, ta oma tiiva alla võttis ning aitas äratada kirge ujumise vastu. Tiit-Urmas Reiter jääbki Janale alatiseks südamesse ning saadud kogemusi ei unusta ta eal. Ka hiljem ülikooli ajal, kui temaga tegid igapäevast tööd ülikooli ujumiskoondise 8 treenerit, jäi treener Reiter alati selleks kindlaks toeks, kellelt sai nõu igas küsimuses.
Treeningumuutusest tekkis Janas keskkooli lõpus otsekui plahvatus ja nauding vees olla, mistõttu ei soovinud ta trikood varna riputada. Ta lükkas ka ülikooli astumine aasta võrra edasi, et spordile pühenduda ja Eesti rekord oma nimele ujuda. Suur töö kandis vilja suhteliselt kiiresti, Eesti rekordid hakkasid üksteise järel langema ja kuue kuu pärast oli Jana EMil poolfinaalis. Uus eesmärk oli pääs olümpiamängudele. Jana osales oma karjääri jooksul kahtedel olümpiamängudel, Sydneys ja Ateenas. Sydneys oli ta noor ja eriliste kogemusteta ning temalt ei osatud paljut oodata. See andis uut jõudu ja tahtmist saavutada midagi, mida ei oldud Eesti ujumises veel tehtud – jõuda olümpial poolfinaali. Ükski teine Eesti ujuja ei ole OMil varem või hiljem nii kaugele jõudnud.  
Spordisaavutuste tagamaa ei ole särav ja kerge. Töö oli raske. Toetajateta oli see harrastaja-tasemel tegutsemine. Ujumine ei ole maailmas sponsorluse mõttes kuigi populaarne ala, ja kaugeltki pole ta seda Eestis. Kui 2001. a MMil jäi Jana finaalist napilt välja, siis oli see osalt selle tõttu, et võistlustele minnes puudus oma abitiim – olid vaid ujuja koos treeneriga. Teised koondised saabusid suure saatjaskonnaga. Et kaasas ei olnud näiteks massööri, siis valu korral oli ainus ravivõte külm ja kuum dush, või siis ise endale midagi peale määrida. Toetusraha oli tolleks ajaks otsas, suurt abi kusagilt tulemas ei paistnud, aga ujumist ei soovinud Jana veel maha jätta. Et USA on maa, kus saab tippsporti ja kõrgharidust edukalt ühendada, langeski valik USA ja Auburni ülikooli kasuks, et ujumiskarjääri jätkata. Auburni ülikool on kuulus oma tugeva ujumisprogrammiga ning võitnud NCAA esimeses divisjonis mitmeid üleriigilisi meistritiitleid.
Jana oli Auburni ujumiskoondise liige kõik seal õppimise aja neli aastat. Seal avanes ka uus maailm, kus kõige alus oli tiimitöö ning kus olid suurepärased treeninguolud.
Auburni kooli ei esindanud mitte ainult ameeriklased, vaid oli ka palju välismaalasi, sealhulgas MMi, OMi ja EMi võitjaid. Ülikooli esindades tuli teha valikuid, mis pikas perspektiivis ei tulnud isiklikele sporditulemustele alati kasuks. Kuigi Jana põhiala oli sprint, siis kooli eest võisteledes tuli ujuda igasuguseid stiile ja distantse, mis tähendas teistsugust treenimist.
Nende sportlaste jaoks oli võistlushooaeg eriti pikk, kes ka oma riigi koondise eest võistlesid.  Kui ülikoolihooaeg läbi sai, olid koondiste ujujatel ees rahvusvahelised suurvõistlused nagu EM, MM ja OM. Treeningutes vahet ei peetud, mistõttu aastatega pigistati keha energiast tühjaks.  
Võistlemine Eesti eest ja USA ülikooli eest on kaks erinevat, kuid olulist elamust. Eesti kui oma riigi esindamine on suur au, mis tuleb sügavalt südamest. Eestis oli aga Jana tihti üksi oma treeneriga. Ülikooli eest võistlemine on tunne, millest on kõrvalseisjatel raske aru saada. Selle taga seisab kogu meeskond. See on ühisest kogemusest ja läbielamisest tulenev elamus, mida jagatakse kõigi võistkonnaliikmetega. Tagasi vaadates on üks asi sama – meenutus tehtud tööst ja inimestest, kes sellele kaasa aitasid.
Tippsport ei ole kerge valik. Selle taga on ränk töö, higi ja vaev. Jana Kolukanova ütles, et tippsport toob kaasa enneolematuid elamusi ja unustamatuid emotsioone. Need on õnnepisarad kordamineku ja valupisarad pettumuse puhul. Peaasi, et nauding tehtust alles jääks. See aitab raskustest üle saada ja edasi liikuda.
                                                                                                                                                                                                                 Kristel Suur

The Los Angeles Estonian Society and Kitchen's last guest of 2012 was Estonian swimmer Jana Kolukanova, who, after 20 years of swimming, crowned her career at the top of her sport.  Jana, who was raised and educated in Estonia, has lived in America for the last 10 years.  The theme for her presentation at the Estonian Kitchen was about becoming a top-ranking athlete – and the achievements, opportunities and choices that arise concurrently with pursuing such a goal.
Kristel Suur

Kes on pildil?

December 24th, 2012 by admin

Asta Liivoja sündis Tartus 8. novembril 1928, käis seal 9. algkoolis ja jõudis just Noorsookasvatuse Seltsi progumnaasiumi kui septembris 1944 Nõukogude väed jälle Eestit vallutasid ja kõik kes said sõjalaine eest põgenesid. Asta vanematle ja kahel õel õnnestus jõuda Tallina ja sealt viimasel minutil sõjalaeval Vaterland läbi tormi ja pommirünnakute põgeneda Saksamaale.

Esialgu elasid nad omapead kaunis Romantische Strasse ümbruskonnas Tauberi jõe aares, kuid kuuldused põgenike tagasisaatmisest kodumaale sündisid neid varju otsima Geislingeri põgenikelaagris. Seal käis Asta gümnaasiumis ja võttis agaralt osa eesti noorte tegevusest. Kui avanes võimalus immigreeruda Kanadasse, võttis Asta julgelt selle tee ette, kuigi vanemad pidid jaama Saksamaale ja jõudsid talle järele palju hiljem.

Peamiseks elukohaks Kanadas sai Toronto, kus oli suur eesti kogukond. Seal kohtas Asta oma abikaasat Viktorit, kes jõudis sinna läbi Inglismaa. Loodi kodu ja kasvatati lapsi, kuni 1963 a. tuli võimalus kolida Los Angelesesse, kus ta abikaasa erialal (tool design) vajati sellealaseid spetsialiste. Asta oli kohe jälle valmis osa vütma kohaliku eestlaskonna tegevusest, eriti Naisklubis ja kirikus. Ta oli palju aastaid kriku koguduse laekur ja hooldas koguduse vara. Tema oli see kes viis koguduse elektroonika ajastusse. Naisklubis oli ta kauaaegne liige ja nüüd juba aastaid esinaine, kelle käe alt on välja kasvanud aastatega populaarsust kogunud jõululaat.

Asta Liivoja was born on November 8, 1928 in Tartu, Estonia.  There she attended 9th grade schooland had just begun attending Noorsookasvatuse junior high school when, in September 1944, the Soviet forces again occupied Estonia, and all who were able, fled from the approaching waves of war.   Asta’s parents and two sisters were fortunate enough to reach Tallinn and at the last minute escape from Estonia via passage on the German warship “Vaterland” through storms and bombing raids to Germany.

At first they lived on their own in the beautiful “Romantische Strasse” region along the Tauber River, but hearing of threats of deportation of immigrants back to Estonia, they were forced to seek sanctuary in Geislingen’s Displaced Persons camps.  Asta attended high school there and eagerly participated in Estonian youth activities.  When an opportunity to emigrate to Canada arose, Asta bravely seized the chance even though her parents had to remain in Germany and only joined her much later.  She settled in Toronto, Canada, which boasted a large Estonian community.  There she met Victor, her future husband, who had immigrated to Canada via England.  They married and raised their children there until 1963 when another fateful opportunity arose to move to Los Angeles where her husband’s specialty in tool design was needed.  Again, Asta immediately immersed herself in the local Estonian community’s activities, especially the Women’s Club and the church.  She was church treasurer for many years and served as custodian of the church’s assets.  It was through Asta’s leadership that the congregation entered the age of electronics.  Asta was a long-time member of the Women’s Club and for many years its president and under whose guiding hand the present day Estonian Christmas Bazaar grew in popularity and success.   

Eesti rahvakalender – detsember

December 22nd, 2012 by admin

 

6. detsember – nigulapäev 
Kuigi mujal maailmas seostatakse seda päeva püha Nikolause ehk Santa Clausiga, kes lastele kingitusi toob, on nigulapäev Eestis võrdlemisi vähe tuntud ja seda tähistavad õigeusklikud. Peaasjalikult märgib nigulapäev ilmamuutust: Nigul needib jõgedele sillad ehk jää on sest peale püsiv ja kindel. Nüüd on tagumine aeg õhemad riided kevadeni kõrvale panna ja otsida välja korralikud soojad mütsid-sallid-kindad!

13. detsember – luutsipäev
Et Lucia- ehk luutsipäev on Rootsis suur püha, on teda Eestiski pühitsenud just rannarootslased. Luutsipäeval hoolitseti, et kuri karja ei pääseks: õlgedesse torgati ööseks raudese, et loomad talvel ikka õlgi sööks; ähvardati ka, et muidu poeb Luuts õlgedesse. Öeldi, et Luuts tuleb luuaga, ehk selleks päevaks on lund kindlasti rohkelt. Vana kalendri järgi oli luutsipäeval aasta kõige pikem öö. Ehk on see just õhtu, mil majaümbrus luuaga puhtaks pühkida ja pimedal õhtutunnil toas rahulikult küünalt põletada.

21.detsember – toomapäev
Toomapäevaga algavad suured ettevalmistused saabuvateks jõulupühadeks. Kogu maja tuli korda teha, tolm ja praht toast välja pühkida, sest muidu on järgmine aasta laisk ja räpane. Laiskuse eemalepeletamiseks meisterdati ka vanadest riietest ja õlgedest Tahma-Toomas, kes siis tuli oma majast ja maadelt eemale toimetada, näiteks naabri tallu. Pidi aga ette vaatama, et samasugune Tahma-Toomas enda ukse taha ei jõuaks. Peremehel pidi toomapäevaks valmis olema ka jõuluõlu, sest õlu vahutavat hästi ja teda saab palju. Õlut tuli anda ka ringikondavatele ja pühade tulekut kuulutavatele toomasantidele.
Et sinulgi järgmine aasta edukas oleks, peaksid toomapäeval kogu maja puhtaks kraamima ja kogunenud prahi majast kiiresti eemale toimetama. Siis saad pärast sõpradega koos lasta hea maitsta mõnel vahutavalt joogil.

24. detsember – jõululaupäev
Jõululaupäevaga algab pühadeaeg, mis kestab kolmekuningapäevani 6. jaanuaril. Ütlemine Jõul – kõikide pühade kuningas iseloomustab hästi, mida see püha eestlaste jaoks on tähendanud. Jõulude aeg oli külluse aeg, mil tavapärase kesise toidu asemel sai süüa sealiha ja verivorsti, maitsta magusat saia ja mekkida linnast toodud kompvekke. Hea oli koos kogu perega kodus olla, mürada ja mängida värsketes tuppa toodud õlgedes või imetleda kaunist küünlasäras jõulupuud. Aisakellade helinal käidi pidulikult kirikus. Jõuluöö oli imede öö: oodati koju esivanemaid, kelle jäeti toit ööseks laua peale, võis ennustada järgmist aastat ja näha unes tulevast kaasat. Lahutamatult käivad jõuluajaga koos ka jõululaulude laulmine, kingituste tegemine ja üksteise meelepidamine pühadesoovidega. Loodetavasti jagub sel ajal jõulurõõmu ja jõuluilu igasse perre Eestimaal!

26. detsember – tabani- ehk tehvanusepäev
Tabanipäev on tuntud põhjarannikul. Sel päeval jooksutati, pesti ja joodeti hobuseid, ringi käisid ka üsna jõulu- või toomasantide moodi tabanisandid, kes tuppa ei tulnud, kuid kes nõutasid pererahva käest õlut.
Kel on kodus hobused, peaks kindlasti nende eest hoolitsema – kuid enamus meist võiks hoolitseda oma truu sõbra neljarattalise eest. Täna peaks olema just paras päev auto pesemiseks ja olemaks tubli kaine autojuht, kes külaskäivaid sõpru turvaliselt koju toob!

28. detsember – süütalastepäev
Sellel pühal on peamiselt kristlik tagapõhi, mälestamaks kuningas Heroodese poolt hukatud süütuid poisslapsi. Et jõuluajal peaks meeles pidama kõiki vaeseid ja abituid, võiks sel päeval teha midagi nende heaks, kel pole elus nii hästi läinud: tee annetus või veel parem, löö kampa vabatahtlike algatustega, et aidata lastekodulapsi, kodutuid inimesi või hulkuvaid loomi.

31. detsember – näärid
Vana-aasta lõpp on parim aeg ennustamiseks. Just sel ajal võib teada saada järgmise aasta õnne ja õnnetuse: kellele tullakse kosja, kes jääb haigeks või sureb, kes peab kolima või reisile minema. Väga armastatud on ennustamiseks tina valamine. Nääride ajal süüakse samamoodi nagu jõulude ajal, toitu laualt ei korjata. Peale südaööd välja minnes võib kostuvate häälte järgi ennustada ka järgmist aastat: kellahelin tähendab pulmakelli, lapse nutt uue maailmakodaniku sündi ja nii edasi. Külla võis tulla ka näärisokk, kelle puskimine uueks aastaks õnne tõi. Vana-aasta öö on nii eriline, et magama minna ei tasugi!

Koostanud Karin Kuljus

Eesti rahvakalender – november

November 5th, 2012 by admin

 

9. november – mardilaupäev
Mardipäev on tähistab hingedeaja ja välistööde lõppu. Sealtpeale hakkasid naised tegema tubast käsitööd, mehed läksid metsatööle. Mardipäeva üks olulisimaid kombeid on mardikskäimine. Algselt oli see vaid meeste komme, kuid 19. sajandi lõpul võisid osaleda juba ka naised. Mardilaupäeval maskeeriti end mardipereks ja käidi majast majja: lauldi, tantsiti, mängiti, küsiti teadmisi, koguti ande ja jagati õnne.
Võta sinagi täna sõbrad kokku, riietuge tagurpidi kasukatesse, määrige nägu tahmaga kokku, pange takust habemed ette ja minge mardiõnne viima. Enne pead muidugi end rahvakalendri abiga kurssi viima, kuidas mardijooksmine täpselt käib: mida laulda, kuidas tantsida ja milliseid mänge mängida. Andide (varem oldi rõõmus igasugu toidu üle, tänapäeval oodatakse rohkem komme, küpsiseid) eest tuleb ikka vaeva ka näha!

24. november – kadrilaupäev
Sandiskäimise komme on lisaks mardipäevale väga oluline ka kadripäeval. Kui mardid olid mustad, karvased ja koledad, siis kadrid enamasti just ilusad ja valged. Kadrid olid naisterahvad ja tüdrukud – tavaliselt Kadriema koos kadrilastega – , kes ehtisid end looride, sukkade, valepatside ja muu ilusa kribu-krabuga. Kadrid tõid karjaõnne, eriti just lambaõnne, mistõttu kontrollisid kadrid pere tüdrukute käsitööoskust. Esitati ka mõistatusi ja lauldi ning tantsiti nagu mardiskäimise ajal. Õnne tõi ka see, kui kadri toas nurka „pissis“ ehk vett pritsis.
Kadripäeval on põhjust sõbrannad kokku koguda ja end teistmoodi ilusaks ehtida kui tavaliselt: kardinast loor pähe ja peediga põsed punaseks. Kampa võib võtta ka noormehed, kelle naiseksmaskeerimine kindlasti palju elevust toob!

30. november – andresepäev
Andresepäeval jätkub sügisene sandiskäimise komme, kuid mehelikud andresesandid on siiski vähem levinud kui sarnased mardisandid. Andresepäev on aga esimene talvistest tähtpäevadest, mil tegeldi ennustamisega. Unes võis näha oma tulevast kaasat. Kirjuta erinevad nimed väikeste paberitükkide peale, rulli need kokku ja torka voodi alla. Tulevase kaasa nimi on paberitükil, mis hommikuks sirgu tõmbab!

Koostas Karin Kuljus

Kes on pildil?

November 5th, 2012 by admin

 

Valdur Kaskla sündis 22. märtsil 1935 Sõrve säärel Torgus. Kuueaastaselt, 1941. a küüditamisel kaotas ta isa. Kui vene väed 1944. a uuesti Eesti vallutasid, põgenes tema tubli ema koos nelja väikese pojaga Saksamaale. Seal leidsid nad elukoha Briti tsooni põgenikelaagris, kus Valdur käis algkoolis ja lõpetas gümnaasiumi 1. klassi Lingenis. Kirikute Liidu vahendusel avanes 1950. a võimalus USAsse emigreerida, kus nende lõplikuks koduks sai Los Angeles.

Kõik poisid käisid siin oma koolitee. Valdur valis oma õppealaks inseneriteaduse ja tema erialaks sai ehitiste maavärisemiskindluse taastamine.

Valdur on kohalikus eesti ühiskonnas alati aktiivne olnud. Alates Noorte Klubist, võttis ta osa spordi, rahvatantsu, laulukoori ja kirikujuhatuse tegevusest. Ta on olnud kaua meie Los Angelese eesti teatri näitleja ja direktor. Tema suurim panus on olnud Eesti Maja esimehena, hoides alal me kõigi ühist kodu.

Eesti Organisatsioonide Liit Läänerannikul esimehena korraldas Valdur 1989. a Lääneranniku Eesti päevad Los Angeleses.

Tema tööd kannab edasi poeg dr Edgar Kaskla ja kolm pojapoega, kes kõik on lõpetanud Eesti täienduskooli ja valdavad vabalt eesti keelt.

 

Valdur Kaskla was born on March 22, 1935 on Sõrve Peninsula, Torgu, Saaremaa, Estonia.  He lost his father during the 1941 deportations.  When the Russian Soviet forces once again occupied Estonia in 1944 his mother and her four sons fled to Germany where they lived in the British Zone in a Displaced Persons Camp.  There Valdur attended grade school and completed his first year of high school in Lingen.  In 1950 an opportunity arose under the auspices of the League of Churches for the family to emigrate to America where they settled in Los Angeles.  There all four boys completed their education.  Valdur chose engineering as his profession, specializing in earthquake reinforcement for buildings.

Valdur has always been active in the local Estonian community.  Beginning with the Youth Club he participated in sports, folk dancing, singing in the choir and being a leader in the church.  He has long been a member of the Los Angeles Theatrical Troup as an actor and director.  His greatest contribution has been as president of the Estonian House, preserving our collective home.  In 1989 as president of the West Coast Estonian Organizations, he organized the West Coast Estonian Days Festival in Los Angeles. 

His son, Dr. Edgar Kaskla, continues Valdur’s work, along with Edgar’s three sons, who have all graduated from the Los Angeles Estonian School and speak Estonian fluently.

ANTTI ANDREIMANN – SUKELDUMINE KUI SUUR KIRG

October 24th, 2012 by web

Oktoobrikuu Eesti köögi külaliseks oli Antti Andreimann.Antti ja abikaasa kolisid Los Angelesi käesoleva aasta veebruaris ning ei ole seni oma otsuses kahelnud. Ametilt on Antti programmeerija ning Eestis tegutses ta pikemat aega ka õppejõuna.

Ettekande teemaks oli "Sukeldumine kui suur kirg".

Antti jõudis sukeldumiseni umbes 6 aastat tagasi kui puhkusel olles ei pakkunud päikese nautimine ja liival peesitamine enam piisavat väljakutset.   Tema kõige huvitamaks kogemuseks on olnud sukeldumine Salem Expressi vrakile, mis oli samuti ka väga emotsionaalne kogemus seoses laeva ajalooga.  Kõige ekstreemsem kogemus on olnud sukeldumine Osmussaare meteoriidi kraatrisse kui tekkisid probleemid veepinnale tõusmisel.

Los Angeleses on Antti sukelduma jõudnud kahjuks vaid paar korda, kuid ka siinsetes vetes on kindlasti piisavalt huvitavaid väljakutseid! Sukeldumise eesmärkidest ehk niipalju, et sukeldumisega tegeletakse nii tööstuslikul kui meelelahutuslikul otstarbel.   Hobisukeldumise eesmärgiks on floora ja fauna avastamine, kuid samuti ka vrakkide ja koobaste uurimine, mis harilikult nõuavad kõrgemat tehnilist taset.  Eestis tegeletaksegi peamiselt vrakisukeldumisega kuna vesi on külm ja veealune nähtavus on halb. 

Mõned huvitavad faktid ettekandest:

–   Kellel huvi on, siis põhiline nõue on et võhma oleks; spetsiifilist trenni teha ei ole vaja!

–   Selleks et näha värvilisi taimi ja loomasid tasub minna soojadesse ja külmadesse vetesse.  Seal on ka veealune nähtavus väga hea! Vahepealse temperatuuriga veed on harilikult halva nähtavusega ja värve on vähe!

–    Vee all olles ei tasu katsuda seda, mida ei tunne.  Nii mitmedki taimed kui loomad võivad mürgised olla!

– Kui olete juba kõrgemale tehnilisele tasemel jõudnud, siis tasuks meeles pidada, et vrakisukeldumisel ei ole mõtet vrakki siseneda.  Seda seetõttu, et halva nähtavuse tõttu ei ole võimalik teada, mis ees ootab.

–  Kui on tekkinud huvi, siis ainus varustus, mida soovitaks endale soetada, on lestad, mask ja wetsuit.  Kõik muu on võimalik rentida.

–   Kindlasti tasub endale muretseda sukledumisele spetsiifline kindlustus – DAN.

–   Lõpetuseks, leidke endale sõber, kellega koos sukelduda ning keda usaldate, et hädakorras ta teid kindlasti ka aitaks!

Head sukeldumist!                                                                                                    

 Kristel Suur