JANA KOLUKANOVA : Eesti esindamine on suur au, mis tuleb sügavalt südamest

Los Angeles Eesti köögi 2012. a viimane külaline oli Eesti ujuja Jana Kolukanova, kes pärast 20 aastat ujumist hiljuti tippspordiga lõpparve tegi.   
Jana, kes kasvas üles ja käis koolis Eestis, on viimased 10 aastat Ameerikas elanud. Köögikohtumise jututeema oli tippsport, sellega kaasnevad saavutused, võimalused ja valikud.

Jana hakkas ujumisega tõsisemalt tegelema 10-12aastasena. Enne suusatas, mängis palli, tantsis. Ujumine oli kuni keskkoolini rohkem harrastus, mis tulenes ka sellest, et treener oli karm, kelle tõttu ta sageli treeningutelt puudus ega soovinud vees palju aega veeta.  Üks elu pöördepunkt ol kohtumine treener Tiit-Urmas Reiteriga, kes Janat keskkooli lõpu poole märkas, ta oma tiiva alla võttis ning aitas äratada kirge ujumise vastu. Tiit-Urmas Reiter jääbki Janale alatiseks südamesse ning saadud kogemusi ei unusta ta eal. Ka hiljem ülikooli ajal, kui temaga tegid igapäevast tööd ülikooli ujumiskoondise 8 treenerit, jäi treener Reiter alati selleks kindlaks toeks, kellelt sai nõu igas küsimuses.
Treeningumuutusest tekkis Janas keskkooli lõpus otsekui plahvatus ja nauding vees olla, mistõttu ei soovinud ta trikood varna riputada. Ta lükkas ka ülikooli astumine aasta võrra edasi, et spordile pühenduda ja Eesti rekord oma nimele ujuda. Suur töö kandis vilja suhteliselt kiiresti, Eesti rekordid hakkasid üksteise järel langema ja kuue kuu pärast oli Jana EMil poolfinaalis. Uus eesmärk oli pääs olümpiamängudele. Jana osales oma karjääri jooksul kahtedel olümpiamängudel, Sydneys ja Ateenas. Sydneys oli ta noor ja eriliste kogemusteta ning temalt ei osatud paljut oodata. See andis uut jõudu ja tahtmist saavutada midagi, mida ei oldud Eesti ujumises veel tehtud – jõuda olümpial poolfinaali. Ükski teine Eesti ujuja ei ole OMil varem või hiljem nii kaugele jõudnud.  
Spordisaavutuste tagamaa ei ole särav ja kerge. Töö oli raske. Toetajateta oli see harrastaja-tasemel tegutsemine. Ujumine ei ole maailmas sponsorluse mõttes kuigi populaarne ala, ja kaugeltki pole ta seda Eestis. Kui 2001. a MMil jäi Jana finaalist napilt välja, siis oli see osalt selle tõttu, et võistlustele minnes puudus oma abitiim – olid vaid ujuja koos treeneriga. Teised koondised saabusid suure saatjaskonnaga. Et kaasas ei olnud näiteks massööri, siis valu korral oli ainus ravivõte külm ja kuum dush, või siis ise endale midagi peale määrida. Toetusraha oli tolleks ajaks otsas, suurt abi kusagilt tulemas ei paistnud, aga ujumist ei soovinud Jana veel maha jätta. Et USA on maa, kus saab tippsporti ja kõrgharidust edukalt ühendada, langeski valik USA ja Auburni ülikooli kasuks, et ujumiskarjääri jätkata. Auburni ülikool on kuulus oma tugeva ujumisprogrammiga ning võitnud NCAA esimeses divisjonis mitmeid üleriigilisi meistritiitleid.
Jana oli Auburni ujumiskoondise liige kõik seal õppimise aja neli aastat. Seal avanes ka uus maailm, kus kõige alus oli tiimitöö ning kus olid suurepärased treeninguolud.
Auburni kooli ei esindanud mitte ainult ameeriklased, vaid oli ka palju välismaalasi, sealhulgas MMi, OMi ja EMi võitjaid. Ülikooli esindades tuli teha valikuid, mis pikas perspektiivis ei tulnud isiklikele sporditulemustele alati kasuks. Kuigi Jana põhiala oli sprint, siis kooli eest võisteledes tuli ujuda igasuguseid stiile ja distantse, mis tähendas teistsugust treenimist.
Nende sportlaste jaoks oli võistlushooaeg eriti pikk, kes ka oma riigi koondise eest võistlesid.  Kui ülikoolihooaeg läbi sai, olid koondiste ujujatel ees rahvusvahelised suurvõistlused nagu EM, MM ja OM. Treeningutes vahet ei peetud, mistõttu aastatega pigistati keha energiast tühjaks.  
Võistlemine Eesti eest ja USA ülikooli eest on kaks erinevat, kuid olulist elamust. Eesti kui oma riigi esindamine on suur au, mis tuleb sügavalt südamest. Eestis oli aga Jana tihti üksi oma treeneriga. Ülikooli eest võistlemine on tunne, millest on kõrvalseisjatel raske aru saada. Selle taga seisab kogu meeskond. See on ühisest kogemusest ja läbielamisest tulenev elamus, mida jagatakse kõigi võistkonnaliikmetega. Tagasi vaadates on üks asi sama – meenutus tehtud tööst ja inimestest, kes sellele kaasa aitasid.
Tippsport ei ole kerge valik. Selle taga on ränk töö, higi ja vaev. Jana Kolukanova ütles, et tippsport toob kaasa enneolematuid elamusi ja unustamatuid emotsioone. Need on õnnepisarad kordamineku ja valupisarad pettumuse puhul. Peaasi, et nauding tehtust alles jääks. See aitab raskustest üle saada ja edasi liikuda.
                                                                                                                                                                                                                 Kristel Suur

The Los Angeles Estonian Society and Kitchen's last guest of 2012 was Estonian swimmer Jana Kolukanova, who, after 20 years of swimming, crowned her career at the top of her sport.  Jana, who was raised and educated in Estonia, has lived in America for the last 10 years.  The theme for her presentation at the Estonian Kitchen was about becoming a top-ranking athlete – and the achievements, opportunities and choices that arise concurrently with pursuing such a goal.
Kristel Suur

Comments are closed.