Eesti Köök ja Külalised. Kiino Villand

Fotograafid on imelised inimesed, kes kingivad meile aega. Hetki, mis läbi kaamerasilma vaadatuna igaveseks meie mälestustepagasisse jäävad. Aprillikuu Eesti Köögi külaline oli Los Angeleses tegutsev eesti juurtega fotograaf Kiino Villand, kelle fotosid on kasutanud Rolling Stone, Eesti Ekspressi Areen, Entertainment Weekly, Los Angeles Times Sunday Magazine, Dreamworks, Ogilvy & Mather, Saatchi & Saatchi ja Academy of Television Arts & Sciences (The Emmys). Kiino on jäädvustanud lugematul hulgal moe-, kunsti- ja meelelahutusmaailma tähti. Milline on olnud ta teekond fotograafias oma tänase tasemeni? Mis teeb fotograafist fotograafi? Missugused on tema meeldejäävamad fotod? Kiino oli lahkelt nõus oma mõtteid jagama. Küsijale jäi rõõm teadmisest, et meie Los Angelese eestlaskonna seas on palju andekaid inimesi. Ja alati on Los Angelese Eesti Majas saalitäis huvilisi, kes kord kuus laupäeviti nendest mõnega kokku saavad.

Mida tähendab sinu jaoks fotograafia? 

Fotograafial on palju eri tähendusi. See võib olla viis sõpradega mõnusalt aega veeta. Samuti tähendab see oluliste ajaloohetkede jäädvustamist ja kõike seda, mis nende vahele mahub. Lõpuks on see väga tähtis suhtlusvahend, viis, kuidas jutustada lugu, tähtsat sõnumit edasi anda ja tähtsustada. See võib olla viis emotsioone esile kutsuda või teatud teemasid valgustada. Isegi puhtalt lõbu pärast pildistatud pildid võivad kanda tohutut tähendust. Ühelt poolt võib see sõnum olla silmnähtav, varjamatu. Teisalt võib fotograafia jõud olla vaevu hoomatav ja leebe.

Kuidas sa leidsid tee fotograafia juurde?

Ma avastain fotograafia enese jaoks teismeliseeas. Kooli ajalehe juures töötades oli fotografeerimine heaks vabanduseks, et tundidest eemale hiilida. Tõsisema huvi fotograafia vastu avastasin kolledzis fotograafia ajalugu õppides ja nimekaid fotograafe assisteerides. Tuntuimateks neist oli Anton Gobijn (U2, Depeche Mode, jne ). Mida aeg edasi, seda rohkem fotograafia mind enesesse hõlmas. Avastasin enese jaoks moefotograafia, portreefotograafia. Samuti meeldib mulle pildistada kõike mis on muusikaga seotud. Kuid samal ajal väärtustan fotograafina ka sotsiaalsete probleemide kajastamist. Sageli võib minu fotodes näha mitmete erinevate fotograafia elementide ja vormide ühinemist.

Kes võib end pidada fotograafiks? Kas kaamera olemasolu teeb sinust automaatselt fotograafi? Või mõne maineka kooli fotograafia kursused? Mis on see saladus mis teeb fotograafist tuntud ja tunnustatud fotograafi?

Ma arvan, et see sõltub inimese püüdlustest. Vaatamata oskuste tasemele võivad kõik asjahuvilised kutsuda end “fotograafideks”. Paljud inimesed naudivad fotograafiat kui hobi. Ja paljud neist on ilma fotograafia alase hariduseta saavutanud suurepäraseid tulemusi. Alles hiljaaegu lugesin lugu Zoe Strauss’ist, kelle huvi fotograafia vastu sai alguse 12 aasta eest kingitud primitiivsest kaamerast. Tänaseks on tema tööd leidnud endale koha Whitney Biennial’il. Straussi huviobjektiks oli kohalik naabruskond, mida ta omamoodi banaalsel moel kohaliku projekti tarvis pildistas. Ta süvenes oma kandvasse teemasse ja materialiseeris selle väga omanäolisel moel. See on kujukas näide kontsepti olulisuset ja selle kandmisest läbi loomingulise protsessi, mis nõuab teatud määral enesedistsipliini, tehnilisi teadmisi, oma sisetunde kuulamist ja head silma. Kindlasti sellega kõik veel ei piirdu. Saladuseks, mis eristab head fotograafi tunnustatud fotograafist, on kujutlusvõime ja oskuste järjepidev arendamine ning piirangutest vabanemine.

 

Mis on sinu lemmik fotod ja nende sündimise lood?

Üheks mu lemmik fotoks on foto mille tõin kaasa ka eesti majja. Sellel on Rock & Roll Hall of Fame täht, Beastie Boy Adam 'MCA' Yauch koos Palden Gyatso tiibeti mungaga. See foto sündis 1998 a. San Fransiscos toimunud Tiibeti vabaduskontserdi lavatagustes. See oli väga võimas hetk, mil kõik tänasid üksteist panuse eest tehtud töösse. Adam Yauch oli kontserdiseeria korraldava The Milarepa fondi uheks asutajaks. Palden Gyatso oli kontserdi peakõnelejaks. Ta jagas oma kogemust hiina valitsuse ja sõjaväe hävitavast tegevusest okupeeritud Tiibetis. Tema loost võis leida paraleele Eesti ajaloo  ja okupatsiooniga. Mingil loomulikul moel suudan ma ennast mitmel tasandil Tiibeti rahvaga samasatada. Paar nädalat peale eesti maja kohtumist lahkus Yauch meie seast peale kolm aastat kestnud võitlust vähiga. Tema ideed ja püüdlused aga elavad edasi.

Mida tähendab sinu jaoks Eesti? Mida tähendab sinu jaoks eestlus?

Ma olen sündinud ja kasvanud Ameerika Ühendriikides. Minu ema aga on sündinud Tallinnas. Ta oli 9-aastane kui ta põgenikuna New Yorki saabus. Seega olen ma esimese põlvkonna ameeriklane. Eestlaseks olemisel on minu jaoks mitu tähendust. Mind on kasvatatud teadmises, et Eesti on väikeriik, mis on kannatanud mitmete välismõjutuste all. Kuid mitte mingil juhul ei tähenda see allaandmist. Pigem on see olnud just motiveerivaks faktoriks. Mõtlen siinkohal Eesti-El Salvadori jalgpallimängu peale, mida ma L.A. Coliseum-is pildistasmas käisin. Seal oli 15,000 El Salvadori jalgpalli fänni oma meeskonnale kaasa elamas. Eestlastel oli vastu panna umbes 60, heal juhul 80 kaasaelajat. Kuid lõpptulemusena ei osutunud see määravaks. Ma märkasin enne mängu algust eesti jalgpallurite ilmet, millest võisin lugeda arusaamist, et kogu selle armee vastu võitlemine saab olema suur väljakutse. Kindlasti see seda ka oli. Kuid vaatamata olukorra keerukusele said määravaks mänguoskused ja sihikindlus. Võistkonna treener Rüütli hoidis enne mängu algust poiste pinged maas, tagudes palli vahetusruumis poiste vahel edasi-tagasi. Ja eestlased ei andnud alla. Tulemuseks oli 2:0 võit Eesti kasuks.

Mis on sinu seisukoht autoriõiguste kohta?

Rääkides loomeinimestest, olgu need siis fotograafid, illustraatorid või graafilised disainerid, olen seda meelt, et peaks olema paigas effektiivne süsteem, mis aitaks vältida interneti piraatlust ja autoriõiguse rikkumist. Hiljuti kongressile esitatud autoriõiguse seadus on mitte väga läbi mõeldud ja eelkõige välja töötatud suurte korporatsioonde huvisid silmas pidades, olles väga lähedal kodanike vaba sõnaõiguse piiramisele. See meenutab despootlikku rezhiimi. Internet on imeline kommunikatsioonivahend ja vaba sõnavabadus on hädavajalik. Loomeinimeste töö kaitsmine on üks minu missjone. Loodan, et mul on piisavalt kaasamõtlejaid ja koos leitakse sellele dilemmale lahendus.

Kõik inimesed, eelkõige interneti avarustes, peavad muutma oma arusaamist ja etiketti fotode postitamisel internetis. Ma ei soovita siinkohal anda krediiti iga üksiku foto eest mis kuhugi postitatakse, nagu mõne viieaastase sugulase tuhandetest fotodest koosnevad fotokatsetused. Kuid ei ole raske lisada “Ph: Eesnimi Perekonnanimi” postitatud foto kirjeldusse. Suhtu fotograafidesse mõistvalt. Nad panevad oma loomingusse tohutult energiat ja aega.

Kiino töödega voib tutvuda tema kodulehel www.kiinovilland.com ja 

Facebookis https://www.facebook.com/Kiino.Villand.Photographer.Director.DJ

Fotograaf Kiino Villandiga vestles Reet Rand

 

Photographers are amazing people. They give us time as a gift, a gift of moments, which seen through the eye of the camera, become a permanent part of our memories. Our guest for the April Estonian Kitchen was Kiino Villand, the Los Angeles based photographer and director of Estonian descent. His talents have been sought by clients, including Rolling Stone, Areen/Eesti Ekspress, Entertainment Weekly, Los Angeles Times Sunday Magazine, Dreamworks, Ogilvy & Mather, Saatchi & Saatchi and the Academy of Television Arts & Sciences (The Emmys). Kiino has memorialized countless fashion, arts and entertainment stars. What was Kiino’s road in photography that brought him to his current status? What does it take to create a memorable photograph? And what photographs have remained his favorites? Kiino generously agreed to share his thoughts. I came away happy, knowing that within our Los Angeles Estonian community there are so many talented individuals who, once a month on a Saturday, come to our Los Angeles Estonian House to share their memories and expertise to a room full of interested listeners.

What is photography for you? 

Photography is so many things. It can be a way to have fun with friends. It's also a means of capturing important points in history and everything in between. Ultimately it's a very effective communication and story telling tool, a way to convey or emphasize a specific message. It can be a way to evoke emotions or shed light on certain topics. Even when shooting just for fun, photographs can carry tremendous meaning. On the one hand, the message can be obvious or overt. Conversely, the power of photography can be very subtle or mild, like the ocean tide.

How did you get into photography?

I got into photography as a teenager. At first as a legitimate way to get out of class while shooting "assignments" for the school newspaper & yearbook. Then I developed a more serious interest in college. Studying the history of photography and the issues involved (critical studies) were very important as well as working as an assistant to several great photographers. Perhaps the best known was Anton Corbijn (U2, Depeche Mode, etc.). Once I began exploring it more and understanding it more, I became further drawn to it. I love shooting fashion, portrait and music work. But I also realize how important a role it can play in the realm of social issues. So I try to complement or sometimes incorporate elements of one form into another, occasionally blending forms.

Who can consider themselves a photographer? Everybody who has a camera? Everybody who went to school for it? What is the 'secret ingredient' that makes one a great photographer?

I think it depends on your intentions. Regardless of skill level, of course anyone can consider themself a "photographer". Naturally, plenty of people are self-taught or enjoy it as a hobby. And plenty of people without formal training excel at it. I recently came across the story of Zoe Strauss, a woman who started shooting after someone gave her a basic camera 12 years ago. She now has a spot in the Whitney Biennial. She simply shot her neighbors in a fairly banal way for a community project but did it in a manner that stood out as a whole. Here's a person who focused on a meaningful concept and carried it out in a thoughtful way. The creative process absolutely requires a certain degree of discipline, learning how to use your tools, refining your instincts, figuring out what's appealing to the eye, etc. But it's not something that should be considered exclusive. The main limitations would be one's imagination and the determination to develop your skills. Overcome those limitations and there’s your ‘secret ingredient’! 

What are some of your favorite images? Tell me their stories. What would you consider your best shot?

That would be one of the prints I brought to the Estonian House for my photography talk. It's of Rock & Roll Hall of Fame inductee, Beastie Boy Adam 'MCA' Yauch with The Venerable Palden Gyatso, a Tibetan monk. I took that photo backstage after the first Tibetan Freedom Concert in San Francisco, '98. It was an extremely poignant moment when everyone was giving thanks to one another for doing what they were doing. Adam Yauch co-founded The Milarepa Fund, which produced the Tibetan Freedom Concert series. Palden Gyatso was the keynote speaker who shared his first hand experiences dealing with the brutality of the Chinese military and government currently occupying Tibet. There are obvious parallels with Estonia's own history in dealing with a certain oppressive and unjust occupying regime. So I naturally identify with Tibetans on several levels. Sadly, two weeks after my talk at the Estonian House, Yauch succumbed to a 3 year battle with cancer. Of course his efforts live on in many ways.   

What does Estonia mean to you? What are your memories about Estonia or being an Estonian?

I was raised in the U.S. It was my mom who was born in Tallinn and arrived in NY when she was 9. So I'm first generation American. Being Estonian means several things to me. Personally, I always identified with the notion that we're a small country which dealt with very adverse conditions. But in no way does that have to mean it's debilitating. If anything, it can be a motivating factor. The underdog stance. Thinking about the time I photographed the Estonian national football team recently at the L.A. Coliseum. Sure, there were 15,000 El Salvadoran fans roaring for their team. We comically had roughly 60 fans, maybe 80 max. Ultimately, that didn't matter. I noticed a moment on the Estonian players' faces at the start of the match hinting that the lopsided crowd might make this a daunting challenge. And yes, it was certainly intimidating. But the skills were there. The determination was there, despite the appearance of the situation. Coach Rüütli kept the mood light by kicking balls around in the locker room. The players leaned into their opponents, ran hard and never gave in. The result: Estonia won 2-0. 

Where do you stand on the copyright issue?

When it comes to small independent creators, be it photographers, illustrators, graphic designers and so on, I believe there should be an effective system in place which makes it easier to address the problems of online image piracy and copyright infringement. Of course the laws that were recently presented to congress were an over reach and not well thought through. They ended up being more about protecting corporate interests and came dangerously close to being a disastrous threat to freedom of speech. Thoughts of oppressive regimes come to mind again. The internet is an amazing means of communication and free speech is essential. That said, I am definitely an advocate for independent creator protections and will continue to stay on top of this matter. I hope others do so as well so our collective intelligence can figure this dilemma out.

People, especially on the internet need to improve their attribution ettiquette when posting images. To be honest, I'm not suggesting every single image, including the thousands of images shot by someone's 5 year old niece should have a photo credit. But within reason, it's not very hard to include a "Ph: First Name Last Name" as part of the description. Be nice to photographers, they put a tremendous amount of time into their craft.

You can view more of Kiino’s work at www.kiinovilland.com and https://www.facebook.com/Kiino.Villand.Photographer.Director.DJ

Reet Rand

Comments are closed.