Eesti Vabariik 94. Palju õnne!

Ikka on nii, et sel samal päeval, kui Los Angeles kihab Oscarite jagamise põnevusest, kus väike valitud hulk saab ka peost osa võtta, enamik aga tähistab seda kodus teleri ees, sätib eestlanegi end sel päeval pidurüüsse ja hoiab meeleolu kõrgel. Ei lähe ta aga Hollywoodi Boulevardile ootama, lootuses vilksamisi näha mõnda filmistaari, vaid tuleb Eesti Majja, et tähistada Eesti Vabariigi sünnipäeva.

Eesti on vaba ja eestlased on vabad. Saame vabana end väljendada oma keeles nii kodumaal kui ka võõrsil. Selle õnnistuse tänuks luges õpetaja Jüri Pallo palvuse, et iga eesti kodu oleks pühitsetud ja kaitstud.

Täna tähistame, mitte mälestame, sõna mida kasutati siis, enne Eesti taasiseseisvumist, kui siin võõrsil tuldi kokku veebruari 24ndal päeval. Veel meenutas dr Edgar Kaskla, et Eesti vabadus tundus sel ajal ebareaalne, võimatu. Meelde on jäänud kõned tollest ajast, mis praegu tunduvad kui katked vanast filmist, kus Ameerika lõunaosariikides räägib üks kindral saabuvast õitsengust.

Põgusalt andsid tervitused edasi ja õnnitlesid kõiki Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul Arne Kalm Eesti Rahvuskomiteest ja San Francisco Eesti Seltsi esinaine Ingrid Arulaid Echter.

Kui on sünnipäev, siis tuleks sünnipäevalast ikka kiita. Leedu aukonsul Daiva Navarette luges ette hiljuti ilmunud artikli lõigu, kus The Economist ajakirja korrespondent Edward Lucas ütleb Eesti kohta järgmist: “Juba teist aastat järjest tuleb Eestile anda kuldse õpilase tiitel. 2011. a kasvas sisemajanduse koguprodukt 8%, mis oli Euroopa parim majanduskasv.” Aukonsul Navarette soovis Eestile jätkuvat edu ja õnne vabariigi sünnipäeva puhul.

Sooja tervituse edastas Läti aukonsul Ivars Mišuls, soovides Eestile tugevust ja sihikindlust. On ka meil omalt poolt lätlastele põhjust õnne soovida. Keelereferendumi tulemusel ei toeta enamik Läti rahvast vene keele kui teise ametliku riigikeele kasutuselevõtmist Lätis.

Eesti aukonsul Jaak Treiman mainis oma tervituses, et tänane peopäev ulatub kaugemale kui vaid vaba Eesti 94. sünnipäeva tähistamine. Tähistame ka eesti rahva vabadust. Peame meeles hoidma, et just see vabadus on aidanud Eestil kiiresti areneda.

Aktuse peakõneleja oli Eesti peakonsul New Yorgis Sten Schwede. Peakonsul rõhutas, et tänasele Eestile panid aluse meie tublid vaarisad ja veel tublimad esiemad. Samas ei piisa Eesti riigi edasikestmiseks sellest, mis loodi 94 aastat tagasi. Eesti vajab hoolt ja hoolimist nii eestlaste kui ka Eesti sõprade poolt, nii kodus, kui maailmas.
94 aastat tagasi, 24. veebruaril 1918 täitus eesti rahva unistus, kui eesti ühiskonnategelased kuulutasid välja iseseisva ja demokraatliku Eesti riigi, Eesti Vabariigi.
Eesti riigi esimesed aastad ei olnud kerged. Iseseisvus tuli välja võidelda ja kindlustada välispoliitiliste vahenditega. Vabadussõja raskemal silmapilgul pöördus ülemjuhataja Johan Laidoner rahva poole üleskutsega vabatahtlike kaitsepataljoni moodustamiseks. Ta ütles: “Iga mees, kellel kallis on vabadus ja demokraatlik riigikord, rahva hea käekäik ja maa hea tulevik, peab sõjariistad kätte võtma, et välja tõrjuda vaenlane Eesti piiridest.”
Ülemjuhataja sõnu võeti kuulda, ja mis eriti tähtis, võeti kuulda üliõpilaste ja koolipoiste poolt. Sõja lõpus oli Eestil väljas 84 000 hästi relvastatud, kõrge motivatsiooniga ning lahingu kogemusega sõdurit ja ohvitseri. Sisejulgeolekut riigis tagas 125 000 kaitseliitlast. Sellist sõjalist võimsust pole Eestil olnud ei enne ega pärast. See vägi purustas nii punaarmee kui ka Saksa Landeswehri.
Kaks aastat pärast iseseisvuse manifesti ja tohutu rahvusliku pingutuse tulemusel kirjutati 2. jaanuaril 1920 alla rahuleping Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel.

Peakonsul toonitas, et Eesti on väike ja kõik saame väljaspool kodumaad olla oma riigi saadikud, kandes endas ajalugu, kultuuri ja kodumaa-armastuse pagasit. See võimaldab meil oma riiki väärikalt esindada. Seda saame teha siiralt, sest Eesti Vabariik käitub rahvusvahelises elus vastutustundlikult, riigi maine on kõrge. Eestil on tugev positsioon Euroopa Liidu ja NATO liikmena.
Oleme eurotsooni liige, meil on korras raha-asjad, väike võlg ja stabiilne majandus. Riigi sünnipäeval on paslik nendele asjadele mõelda kas või sellepärast, et paarikümne aasta eest ei olnud selline tulevik sugugi kindel.

Peakonsul Shcwede mainis, et Eesti areng täna ei ole veel seal maal, kus kõik seda sooviks, aga sinna ollakse teel. Elukvaliteet tõuseb. Samas jõukaks saamine ei saa olla siht omaette, vaid pigem vahend teiste eesmärkide saavutamiseks. Üheks oluliseks eesmärgiks oleks see, et meid saaks palju. Et igasse eesti peresse sünniks vähemalt kaks või rohkem last, ja et nii riik kui rahvas pingutaks oma laste heaolu
nimel. Nii on Eestis vanemahüvitis olnud eelduseks sündivuse suurenemiseks ja see on andnud tulemusi.
Sündimus on kasvanud ja peab kasvama veel. Vaimult suur eesti rahvas võiks saada suureks ka arvult.
Sama kehtib eesti perekondade kohta kes ühel või teisel põhjusel on Eestist lahkunud. Eesti riik näeks hea meelega, et ka need pered oleksid suured ja terved. Et nendes hoitaks eestlust ja kantakse edasi eesti traditsioone. Et nendes peredes antakse järeletulevatele põlvedele edasi oma emadelt ja isadelt saadud teadmisi nii nagu seda tegid teise maailmasõja ajal Eestist lahkunud eestlased. Me elame ajal, mil
liidud ja alliansid on probleemide lahendamiseks ainuõiged, üksi tegutsedes kaugele ei jõua.

Peakonsul pani südamele, et muutuvas maailmas ei unustataks meie sõdureid, kes on kodust kaugel. Need vaprad noored mehed ja naised on ohverdanud oma isikliku ja pereelu kodumaal, et solidaarselt meie liitlastega maailma turvalisemaks muuta. Oleme oma sõduritele ja nende peredele oma mõtetes toeks, olema oma südames nendega.

Samuti nagu Eesti riik hoolib oma kodanikest ja sõduritest, hoolib ta ka teistest. Me ei hoia kõrvale, kui mõnda rahvast on tabanud looduskatastroof või kui vajatakse abi oma ühiskonna reformimisel. Ei ütle, et oodake, meil on endalgi probleeme lahendada, vaid püüame aidata neid, kellel on meist palju halvem olukord.
Nii aitas Eesti humanitaarabi leevendada Haiti maavärina ja ka Aafrika näljahädade tagajärgi. Lisaks oleme järjekindlalt jaganud oma reformi kogemusi nende riikidega, kelle ambitsiooniks on areng ja demokraatia. Eesti kahepoolse arengukoostöö prioriteetsed partnerriigid on Afganistan, Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Moldova ja Ukraina. Need on riigid kes soovivad Eesti kogemustest õppida.

Eesti riik loodi 94 aastat tagasi, eesti keele ja kultuuri kaitseks. Eesti riigile on ka täna tähtis, et hoitaks oma keelt, tavasid ja kultuuril, oldagu siis Eestis või Ameerikas. On heameel näha, millise raudse järjekindlusega toovad eesti ja segaperede vanemad oma lapsi eesti kooli nii idarannikul kui ka siin läänerannikul. Osaletakse kooride töös ja korraldatakse kontserte ja teatrietendusi, filmiõhtuid või saadakse lihtsalt kokku, et juttu ajada, sest eesti keel on ilus.
Eriti ilus on keel siis, kui oma mõtted paneb paberile noor eesti inimene. Lõpetuseks luges peakonsul Schwede ette luuletuse, mille neli aastat tagasi kirjutas Tallinna Kuristiku Gümnaasiumi 11. klassi tüdruk Brita Mikvere.

Videvikus avan silmad
talvised ja jäised ilmad
kaunis on mu kodumaa –
siin ma elan vabana.

Meie Maarjamaa on habras
olgu valvas meie rahvas
kaitsta tuleb vabadust,
meie riigi varandust.

Kasvatagem järgmist põlve
võtkem lapselapsed sülle
näita neile eestimaad
et nad kaitseks Maarjamaad.

Tekst Karin Kuljus foto Paula Riivald

Leave a Reply