Vasakult teine viiuldaja ehk ERSO Kalifornias
Tekst Reet Rand, foto Reet Rand
Vaata seda vasakult teist viiuldajat – see on minu tuttav!… Kust vasakult? Milline viiuldaja? Mis tuttav?
Cerritose kontsertmajja on kogunenud ilmatu hulk muusikahuvilisi. Esmapilgul küsin endalt, et huvitav mis küll võib neid inimesi tuua Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontserdile? Iga nurga pealt võib kuulda ka tuttavat ‘tere-tere!’. Nende tervitajate tulekus ei olnud mingit küsimärki – ega oma kodu 70 liikmeline orkester mitte iga päev Kalifornias mängi! Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ERSO loodi 1926 aastal. Orkestri koosseisu kuulub ligi 100 muusikut. Hooaja jooksul antakse ligikaudu 65 kontserti nii kodu- kui välismaal. Orkestrit on tunnustatud mitmete rahvusvaheliste auhindadega.
Rõdu kõrgemast nurgast on kogu kontset kui peo peal. Pillid on pillimeeste ootuses laval valmis. Igasugu asjatundmatuid küsimusi tuleb pähe. Ei tea kas iga mees võtab oma pilli kodust kaasa? – kindlasti. Aga kes neid trumme veab? Tohutu organiseerimine, et kõik see mees oma pillidega ühe lennuki peale mahuks!
Kava on asjatundjate arvamuse järgi väga mitmekülgselt koostatud. Alustuseks kõlab kodune Arvo Pärdi “Summa”. Minu lemmikuks saab aga Rahmaninovi Klaverikontsert nr 2 c-moll. Korea päritolu USA pianist Joyce Yang lisab muusikalisele etteastele oma talendi ja tulemus on hingemattev. Kontserdi teises osas kuuleme Dvořák sümfooniat nr 8 G-duur. Kogu kontserti hoiab oma taktikepi all meie kõigi lemmik, dirigent Eri Klas. Muusiku elukutse nõuab tohutut tööd ja pühendumist, veetes lugematuid tunde oma instrumendiga proovisaalis, etendustel ning lennu- ja maanteedel. Muusikalist kriitikat tehku asjatundjad. Mina räägin lihtrahva keeli ja see hüüab uhel häälel: Imeline kontsert! Imelised talendid! Toredad eesti inimesed! Saalitäis püstijalu aplodeerivat publikut annab veelkord kinnitust faktile: muusika ei erista rahvusi ega tunnista riigipiire.
Peale kontserti käib kõik väga kiirelt – pillid kotti ja punuma. Püüame orkestri kontserdimaja tagahoovis kinni. Kuuleme kuidas pillimehed lumest ja kodusest –15 kraadisest pakasest eriti vaimustuses ei ole ja kui hea meel on neil peale igat kontserti kohalike eesti inimestega kohtuda. Eestlasi jätkub endiselt igasse sadamasse ja igale kontserdile. Eri Klasi kuulates saan aru kuidas tunda ära suurmehi – see on suure mehe oskus tavaliste inimestega lihtsalt rääkida. Apelsini maakonnast oleme kaasa võtnud suure korvitäie kalifornia apelsine, millest iga pillimees veidi värsket kosutust leiab ja teadmise, et neid oli siin väga oodatud. Vasakult teine viiuldaja on taaskohtumise üle rõõmus. Oranzi trükiga Tallinna Kaubamaja kilekott, mis ühe pillimehe frakki terve kontsertturnee vedanud on, leiab aga uue nostalgilise omaniku Kalifornias. Hakkan sinna sisse nüüd oranze apelsine korjama. Bussid vuravad ööpimedusse. Homme on jälle uus päev ja uus kontsert.
Reet Rand
Los Angelese eestlane
