“Kuidas minust poolkogemata murdmasuusataja sai”

“Poiss – avaldus tuleb ka ära täita, kui siia kooli astuda soovid”. “Mis see avaldus veel on?” Selle peale  ulatati 13- aastasele noorukile ette kellegi varem valmis kirjutatud  avaldus, kuhu spordiala valikuks juba eelnevalt murdmaasuusatamine oli valitud. Ei olnudki seal siis enam muud kunsti, kui kõik maha viksida ja  oma nimi lisada – Elmo Kassin – ning spordikool võiski alata.
Hetkel Kalifornias elav kunagine Eesti tippsuusataja Elmo Kassin oli Los Angelese Eesti Maja aprillikuu lõunal meile spordipisikut süstimas. Kas murdmaasuusatamine või mitte, sportlane oleks Elmost saanud sellegipoolest. Sündinud ja üles kasvanud Lõuna–Eestis, Valga ja Otepää ligidal Restu külas, võttis Elmo juba varakult osa kõikvõimalikest spordiga seotud tegevustest ja nii see tee alguse saigi.
Koolis õppis Elmo hästi, hinded tunnistusel olid kõik viied, aga ei kiituskirja ega autahvlit, sest käitumine oli rahuldav. Mis kambajõmm sa ikka oled, kui väheke ulakustega kaasa ei lähe! Tuli suitsetamist proovida, veidi kaklustesse sattuda, nagu ikka – tegijal juhtub nii mõndagi.
Juhuslikult sattus Elmo lugema kuulutust et TSIK-i (Tallinna Spordiinternaatkool) võetakse vastu uusi õpilasi. Kooli suusatamise osakond asus Otepääl. 13- aastaselt tegi Elmo otsuse ja  läks katsetele. Katsed läksid hästi, oluliseks osutus tubli saavutus kolmanda kohana 3 km murdmaajooksus. See on märkimisväärne tulemus väikesest külakoolist tulnule, arvestades seda, et rinda tuli pista parimatega, kes üle kogu Eesti olid kokku kutsutud ja kel juba varasem treenimise – ning võistlemise kogemus. Head hinded tunnistusel ja tugevalt läbitud katsed võimaldasid koha tollases Eesti ainukeses professionaalses spordikoolis.
Esimestel aastatel spordikoolis suuri tulemusi ei tulnud, võistlustele lubati ja ka 10. koht sai ära toodud. Järgmisel aastal tõusis see juba 5-6-ndaks. Innukas pühendumine ja pidev treening tasus juba varsti ära ning kolmandal aastal Eesti meistrivõistustel oma vanusegrupi suusatamises saavutas Elmo juba 3. koha. 17-aastaselt tuli samal võistlusel ka peavõit. Sellele järgnenud Nõukogude Liidu meistrivõistlustel uisustiilis tuli esimene koht. See oli suur üllatus kõigile. Finishisse jõudes pakkis Elmo suusad kokku ja kõndis minema, teadmata, et oli esimeseks tulnud. Alles pool tundi hiljem jõudis ka võistluse kohtunik asja registreerida ja sellest teatada. Tookordne võit sai pöördepunktiks, sest juba samal päeval kutsuti Elmo Nõukogude Liidu koondisesse treenima. Murdmaasuusatamises said koha koondisesse vaid 10 inimest ja nii võttiski Elmo ette pika rongisõidu Venemaale, et alustada uut etappi oma elus, eesmärgiks maailmameistrivõistlused.
Tol ajal olid venelased suusatamises maailma tipus. Treening NSV Liidu koondises oli süstemaatiline ja väga kõrgel tasemel. Koondise liikmeid koheldi kuninglikult: elu hotellis, söömaajad restoranis valge linaga kaetud laual, pidev arstide järelvalve, korralik massaaž, taksodega sõidutamised. Ennast tuli aga tõestada ja tublisti trenni teha. Vaid aasta hiljem Eestis võisteldes tuli esimene koht juba kergesti.
Füüsiline vorm tõusis ja trenn Liidu koondises hakkas tulemusi tooma. 1988. aasta sotsriikide nooremate juunioride meistrivõistlustel saavutati esimene koht. Hiljem vanemate juunioride grupis (juunioride klassis oldi kaks aastat, 19.-20. eluaastani) maailma meistri-võistlustel saavutati teatesõidus kuld ja individuaalselt oli MM edetabelis 6. koht. Kuues koht ei olnud aga NSV Liidu koondise “plaani kohane”. Plaan oli, et tuli ära võita, aasta alguses sai see paika pandud, et uisustiilis tuleb Elmo Kassin esimeseks, teine venelane teiseks ja kolmas venelane kolmandaks. Selline kindla plaani paika panemine tundub täna spordis utoopiana, aga mitte tol ajal, kus ka külmakraadid sätiti Moskvale sobivaks, näiteks kui külma oli 30 kraadi, teatati avalikult et -25C ja võistlus toimub!
1989 aasta oli spordis veel Nõukogude aeg ja poliitilised sündmused eriti olukorda ei muutnud. Elmo valiti üleminekukoondisesse ja liidu meistrivõistlustel 1990. aastal saavutas ta hõbeda. See oli väga hea saavutus ja tippvorm oli käes. Sealt edasi aga tuli 90-ndate alguse Nõukogude Liidu lagunemine ja seega kadus ka koondise toetus.
Võistlemine jätkus Eesti nime esindades ja koos eestlastega. 1991. aastal Kanadas Thunder Bays maailmakarika etapil saavutas Elmo 5. koha. Venemaal korraldati võistlust nimega Spartakiaad, kus Eesti meeskond tuli 1990. aastal teiseks. Esimest vahetust sõitis Jaanus Teppan, teist Peep Koidu, kolmandat Elmo Kassin ja Urmas Välbe viimast. Teine koht oli hea tulemus, aga kindlasti ei meeldinud see meie idanaabritele.
1992. aastal sai Eesti esimest korda saata oma meeskonna Albertville’i olümpiamängudele. Sponsorite leidmine oli rohkem isiklik asi. Kui Sa meeldisid ja Sinu tulemused olid head, said toetust, ega ei pidanud firma tooteid reklaamima. Kui siiani oli tulnud end pidevalt teostada ja palju tööd teha, et märgataks ja võistlustele saadetaks, siis nüüd tundusid need olümpiamängud justkui niisama sülle kukkunud. Uisutehnikas saavutas Elmo 18. ja klassikas 22. koha.
Hea oli Eesti riigi nime esindada, aga ettevalmistused igaks võistluseks tähendasid seda, et oma suusad tuli ise määrida, isiklikku arsti ei olnud, rääkimata massöörist. Vitamiinide ja rahade hankimine treeninglaagriteks oli kõik muutunud teistsuguseks kui Nõukogude Liidu koondise ridades treenides.
Siiamaani tundub see hetk, kui võistlusvorm on parim, veidi müstika. Kord on pea selge, aga kere ei tule järele, kord teevad nad koostööd. See on enese tundmise ja usaldamise küsimus. Sellist asja aga nagu parim rada – seda pole olemas, iga rada on hea siis, kui võistlus on läinud korda.
1993. aasta Faluni maailmameistrivõistluste 29. koht ja 1994. a. Lillehammeri olümpia 30 km uisustiilis 16. koht olid Elmo tipp-võistluste kõige paremad isiklikud rekordid. Lisandus 1995. a. suusatamise MM-il 30.-31.koht. Kurikuulsatel 1998. a. Nagano olümpiamängudel tuli otsus tippspordiga hüvasti jätta. Vanus sel hetkel 28 – liiga vara et lõpetada suusatamise karjäär aga otsus oli lõplik.
Täna on Elmol oma ehitusfirma ja hobikorras sõidab mägijalgrattaga ning käib aktiivselt võistlemas, olles Ameerika läänerannikul oma vanusegrupis 3. kohal. Kord kord juba spordimees, siis jääd spordimeheks alati.
Autor Karin Kuljus

Leave a Reply