Eesti Vabariigi aastapäev Los Angeles’es
Tänaseks olen siinpool maakera läänekaldal poliitilise geograafia ning ajaloo minuteid jaganud aastast 1997, alguses edasi tagasi reisides, ajutiselt töötades ning viimased viis aastat püsivalt elu-, ja töökohta omades, kodu- Eestit aastas korra või kaks külastades.
Alati on tore lähedalolevatele kohalikele teatada, et Los Angeles’es on olemas suur klubimaja – Eesti Maja ning seal toimuvad mitu korda aastas traditsioonilised üritused. Traditsiooniliselt tähistatakse veebruarikuus Eesti Vabariigi sünnipäeva. Seekord peeti pidu mõni päev varem, pühapäeval 22. veebruaril koos vastlakuklitega, sest Eestis väga populaarne vastlapäev sattus sel aastal Eesti Iseseisvuspäevaga ühele ja samale päevale.
Olles teel Los Angelese poole ootasin üritust juba suure põnevusega. Teadsin, et seekordne peakõneleja on prof. Rein Taagepera ning mõtlesin ootusärevusega sellele, kuidas hakkan tema kõnet oma artiklis refereerima. Üllatusin meeldivalt kuuldes, et kõne on eesti keelest, keele ajaloost, emakeele püsimajäämisest tänaseni ja tulevikus. Samal ajal tulid meelde noored kodumaalased, kellest olen lugenud eesti ajakirjanduses, kuulnud interneti vahendusel Eesti Televisoonist, kes tulevad-lähevad välismaale, on seal lühikese aja ning kiidavad siis, kuidas nad “ei-suuda-ei-mäleta-ei-oska” oma EMAKEELT. Seda on väga raske mõista, sest inimene on ometi võimeline rääkima mitut keelt (sealhulgas ma ise 4+keelt) ning hoopis see oleks uhkustamist väärt, mitte aga fakt, et olen oma emakeele unustanud! Loodetavasti kuulen eelpoolnimetatud väiteid tulevikus vähem, sest tavaliselt tahaksin siis piinlikusest maa alla vajuda. Nagu juba mainitud, olen ise juba kaua kodumaalt eemal olnud. Vaatamata sellele ei ole mul oma emakeeles rääkides mitte mingisugust aktsenti, kuigi ka minu igapäevane suhtluskeel on inglise keel. Samuti tean ja tunnen Californias juba teise põlvkonnana siin sündinud eestlaste järeltulijaid, kes samuti räägivad oma Eestimaa isade keelt.
Käesoleva aasta Eesti Vabariigi 91. Iseseisvuspäeva aktus oli oma sajakahekümne viie külastaja ning kõigi oma esinemiste, kõnede ning loomulikult eestipärase mulgi pudruga meeldivalt rahvarohke, ilus ja ülev. Alustuseks laulsime kõik koos Ameerika hümni, seejärel tõid Eesti Täienduskooli õpilased Helena Laan ja Aivar Kaskla sisse lipud. Õhtujuht, Los Angelese Eesti Seltsi juhatuse esimees hr. Mati Laan andis edasi California kuberneri Arnold Schwarzenegger’i õnnitluse ning juhatas sisse piduliku aktuse. Eesti Skautide Ühingu peaskaut Siimon Haamer andis LA Eesti Majas aastapäeva tähistamisel osalejatele edasi tervituse kõigilt Eesti skautidelt ja Tartu Teoloogia Akadeemialt, kus ta õppeprorektorina töötab. Peaskaut tänas Ameerikas elavaid eestlasi panuse eest, mis nad on andnud selleks, et võime vabas Eestis tähistada oma riigi sünnipäeva ning rõhutas, et toetust ja abi vajab Eesti jätkuvalt, sest väikese rahvana peavad eestlased nii kodumaal kui väljaspool seda, kokku hoidma. Siimon Haamer ütles, et skaudid püüavad omalt poolt anda parima aitamaks kaasa Eesti arengule. Ühtlasi pidas ta ka avapalvuse ning pani südamele, et me kõige saavutatu juures ei unustaks Jumalat tänada.
Järgnevalt luges õnnitlused Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese ning Washingtoni Eesti Saatkonna poolt Eesti Vabariigi aukonsul Hr. Jaak Treiman, kes samuti pidas huvitava ning tähendusrikka kõne, tänades põgenikke. Oma kõnes meenutab ta neid, kes enda ja oma laste elu säästmise nimel pidid maha jätma oma elu ja kodud, olles samas mitte just kõige oodatum isik võõral maal. Mitte alati ei võetud põgenikke kõige sõbralikumalt vastu. Samuti ei olnud neil võimalik sõja lõppedes siiski koju tagasi pöörduda, sest seal oleks neid endiselt oodanud surm või vanglamüürid. Hr. Treiman pidas meeles neid, kes pidid elu alustama nullist, püüdes säilitada oma keelt, kultuuri, traditsioone ning andsid neid järjepidevust säilitades edasi oma lastele ning lastelastele. Kõne oli väga südamlik ning vajalik meenutamaks – meelespidamaks neid lihtsaid inimesi, kes ohverdasid end, et nende lastel oleks parem elu ning kellest paljud on meie hulgast juba lahkunud.
Meie lõunanaabrite Läti ning Leedu aukonsulid austasid oma kohalolekuga Eesti Vabariigi sünnipäeva ning andsid edasi oma tervitused ja õnnitlused.
Vabariigi aastapäeva aktuse peakõne pidas prof. Rein Taagepera eesti keele ja rahva jätkusuutlikkusest. Kõne oli niivõrd hea, et vaid selle kokkuvõtte avaldamine käeolevas artiklis jääks liialt pinnapealseks ning on seega avaldatud Vaba Eesti Sõnas täies pikkuses.
Meelelahutusprogrammi täitsid seekord kõik meie enda kohalikud talendid, hr. Matti Riivald lauldes “The Impossible Dream”, duett Mari-Liis ja Kaie Pallo esituses kõlas Saksa rahvaviis “Mu isamaa armas”, Reet Rand esitas Rein Rannapi “Eesti muld ja Eesti süda”, Los Angelese Eesti Segakoori esituses kanti ette “Su Põhjamaa päikese kullast”, “Püha Põline üllas”, “Laul Munamäele”, mis tõi kindlasti paljudele kananaha ihule ning kui oleks samal ajal silmad sulgenud, oleksin oma vaimusilmas suutnud olla kõrge Munamäe tornis ja näha rohelise Eestimaa küngaste ilu kaugele kaugele, nii kaugele kuni silm seletanuks.
Ametliku osa lõpusõnad ütles prof. Edgar Kaskla ning aktus lõpetati Eesti hümniga.
Peale kõnesid ning meelelahutust nautisid pidulised mulgi putru peekoniga, hapupiima, vastlakukleid, kohvi ja torti, mis olid valmistatud ning lauale kantud meie parimate perenaiste Mall Arusalu ja Leila McLaughlin’i poolt.
Suur tänu kõigile kohalolnutele, aktuse organiseerijatele, kõnelejatele ning esinejatele! Suured tänusõnad pr Kaie Pallole. Igaveseks pikki sajandeid Eestile, tema rahvale, kus iganes nad ka ei viibiks ning eesti keelele seal kaugel tuulepealsel maal.
Christel Strömberg
Los Angeles’i Eesti Seltsi Juhatus
