Archive for August, 2013

OLI NAGU FANTOOMRIIGI ESINDAJA

Friday, August 23rd, 2013

Postimees Arter, laupäeval, 27. juulil 2013

TEKST JA FOTOD MARGUS VÄLJA LOS ANGELES – SAN FRANCISCO

Juuksed tuulest sasitud, istub Jaak Treiman lahtise auto roolis ja tuiskab Los Angelesest piki Vaikse ookeani kallast Pacific Coast Highway’d mööda San Franciscosse. Näitab käega, see maantee-äärne linnasaginast eemal kalarestoran Malibus, Neptune’s Net, on tsiklimeeste lemmikpeatuskohti, asutatud 1958. Või et siit läheb Los Angelese ja Ventura maakonna piirijoon – koht, mida mainitakse Los Angelese bändi Beach Boys 1963. a laulus “Surfin’ U.S.A.” Need ja muud kuldsete 60. California legendid sündisid ühtaegu Jaagu elluastumisega sealsamas. Ta on samahästi kui elupõline Los Angelese elanik, kalifornlane.

San Francisco Hyatti hotellis oli selle aasta ESTO ja USA lääneranniku Eesti päevade peakorter. Peo aegu tuleb vastu tuttav LA eesti naine ja hüüab kaugelt, näe, Los Angelese poisid ka kohal! See käib peamiselt Jaagu kohta. Teda on ikka peetud noorema põlve väliseestlaseks. Olles Eesti 95aastase  järjepideva riikluse kehastus. 27 aastat tagasi sai temast eestlaste kui parajasti de facto riigita rahva diplomaatiline esindaja – Eesti Vabariigi aukonsul Los Angeleses Californias. Ametisse määranud New Yorgi Eesti peakonsul suursaadiku ülesandeis Ernst Jaakson, heaks kiitnud USA välisministeerium. Pikaajalisim praegu maailmas ametisolevast Eesti rohkem kui 130 aukonsulist. 2011. a mai lõpus seadis Eesti välisministeerium sisse teenetemärgi, Treiman sai selle esimesena rindu.

27. juulil saab Eesti aukonsul Los Angeleses Jaak Treiman 70.

Kuidas te Ameerikasse sattusite?

Olin alla kolmekuune, kui ema süles Eestist lahkusin. See oli 1943. a 20. oktoobri pimedal tormisel ööl, nagu ema seda meenutas. Saksa aeg, olime salaja emaga saanud Eestist Soome minevale söepraamile. Saksa rannavalvepatrull tegi sadamas korralist ringkäiku ja tuli ka praamile. Mina olin nutma hakanud. Ema oskas mind vaigistada just enne, kui patrull kuuldekaugusse jõudis. Nii nad end söekastis varjavat, söetolmust ema ja last ei märganud.

Soomest läksime edasi Rootsi, sealt Austraaliasse. Isa oli agar eesti poliitikaelust osa võtma. Vanemad panid väikese äri püsti, meekärjest kaunistuste tegemise, mis hiljem jätlus veel kaua ka Ameerikas elades.

Nii läks neli ja pool aastat, kui saabus lubav vastus veel Rootsis sisseantud taotlusele minna Ameerikasse. Ühe kaupa ja kümmekonda reisijat vedanud laevaga ületasime Vaikse ookeani. Laev pidi minema San Franciscosse. Kuid ootamatult tegi see Los Angeleses nädalase vahepeatuse. Isa oli kannatamatu ja otsustas, et läheme seal maha. See oli 1951. a novembris. Ja sealt maalt alates olengi siin.

Kuigi ma pole eluski viisipärast eestikeelset õpetust saanud, peale juppi aega kohe pärast Los Angelesse jõudmist täienduskoolis, rääkisime kodus alati eesti keelt. Eesti keel on ikka mu emakeel. Inglise on esimene võõrkeel, mida hakkasin õppima Austraalias isa põlvel, piilupart Donaldi pildiraamatust.

Pärast tavalise Ameerika keskkooli lõpetamist astusin Lõuna-Caliofrnia Ülikooli politoloogiat õppima. Los Angeleses asuv USC on vanim USA erakõrgkool lääne pool Mississippi jõge, asutatud 1880. Pärast nelja aastat õppisin USC õiguskoolis kolm aastat juurat.

Vanemad olid jätkuvalt aktiivsed kohalikus eesti seltsielus, mina rohkem põgusalt. Mõned Los Angelese piirkonna eesti isad olid EÜS Põhjala liikmed, minu isa sealhulgas. Ja nende õhutusel said ka poegadest selle seltsi liikmed, minust samuti.

Mu mõtteviisi ja maailmavaadet on enim mõjutanud neli asjaolu: vanemad ja pagulaskogemus, juuraõpingud, aeg Chicago Ülikoolis ja sõjaväeteenistus.

Pagulaskogemus on andnud kahetioleku võlu ja valu: omada ühtaegu kaht kodumaad ja olla osa kahest kultuurist. Vanemad ja eesti pagulaskogukond kujundasid lausa füüsilise arusaama mõistetest priius, vabadus, inimõigused, väärikus.

Õigusõpingute aeg oli hindamatu selle poolest, et õpetas vaatama ühte sündmust mitmest vaatenurgast ja mõistma, kuidas meie oma eelarvamused ja uskumised neid vaateid mõjutavad.

USCs kuulasin mitut rahvusvaheliste suhete kursust ja õigusõpingute ajal otsustasin, et tahaksin töötada rahvusvahelise avaliku õiguse vallas. Leidsin, et rahvusvaheliste suhete alal võiks mu ettevalmistus parem olla. Läksin selle ala magistriõppesse Chicago Ülikoolis. Akadeemilised õpingud taasergutasid mu Eesti-huvi. Magistritöö käsitles rahvusvahelise õiguse sätteid kokkulepete järjepidevuse suhtes ja valitsusvahetuste mõju. Õppejõududst viis seda huvi edasi oma aja üks USA paremaid Nõukogude Liidu asjatundjaid Jeremy Azrael. Ta rääkis tihti N. Liidu keskusest ja äärealadest ning ennustas, et äärealad tekitavad riigile ükskord suuri raskusi. Kahel puhul olid tal kaasas külalised Eestist, kes väljendasid seal oma vastumeelsesust Nõukogude kohaloleku suhtes Baltimaades.

Oli 1968. aasta, Vietnami sõja vastaste protestide kõrgaeg. Chicago. Minu seal olles peeti Chigagos Demokraatliku partei presidendikandidaadi otsustamise kongress. Linnas peeti vandenõu- ja mässuõhutussüüdistusega kohut “Chicago Seitsmiku” üle. Toimusid massimeeleavaldused. Mäletan, et jalutasime ühel õhtul kesklinna, rohkem uudishimust kui demonstratsioonist osavõtu huvist. Nägime, kuidas Chicago ühel peatänaval, Michigani avenüül kuulipildujat edasi-tagasi positsioonile nihutati.

Nägime, kuidas Chicago politsei ründas ja kolkis kõiki, kes olid habeme ja pikkade juustega või nägid kuidagi kasimatud välja, ükskõik kui vagralt nad ka ei käitunud. Ja kongressihotelli lähedal seisid lugematus reas veoautod võitlusvalmis sõduritega. Se kogemus sundis mind uurima ja ümberhindama minusse sisendatud ideaalide tähendust.

Kõik see oli samal aastal, kui Nõukogude sõjavägi tungis sisse Tšehhoslovakkiasse ja mäletan ennast lühilaineraadiost selle kohta kõige värskemaid uudiseid ahmimas.

Kaitsesin Chicagos oma magistritöö ja siis kutsuti mind USA sõjaväkke. See oli tähtis aeg, lugesin seal kahe aastaga läbi rohkem raamatuid kui kogu magistriõppes. Kogu korraldus aga oli lootusetult ebapädev. Olin idarannikul pealinn Washingtoni läheda. Kui lund sadas, jäi kogu vahiposte elu seisma, kuna väiksematki lund ei suudetud koristada. Seal sain aru, et kuskil suure organisatsiooni juures või riigiametis ma olla ei tahaks. 1971. a lõin oma õigusbüroo, mis tegeles äri- ja kinnisvaranõustamisega.

1970. lõpuks ei olnud osa eksiilbaltlasi rahul, et senised rahvuslikud pagulasühendused ei tee Balti riikide paremaks Ameerikas märkamiseks ja oma teema USA valitsuse silme ees hoidmiseks piisavalt tööd. Nii loodi Balti Ameerika Vabadusliiga (BAFL) ja see hakkas asju uut moodi ajama. Küsiti suhtekorraldajailt nõu, järjekindlalt tehti avalikke väljaastumisi. Tundsin mõnd eestvedajat ja hakkasin kaasa lööma, peamiselt inimõiguskonverentsidel.

1984. a peeti Los Angelese olümpiamängud. Avatseremooniast osavõtuks saatsid korraldajad kutse kõigile LAs esindatud rahvusgruppidele, batlased kaasaarvatud. Kui aga eestlaste, lätlaste ja leedulaste rahvatantsurühmad kutsele vastasid, siis öeldi järsku kõigile kolmele ära. Arvatavasti oli põhjus korraldajate lootus, et ehk Moskva siiski ei vii oma mängude-vastast boikotiähvardust ellu ja teda ei tahetud baltlastega ärritada. Kui hiljem selgus, et see oli asjatu lootus, siis oli juba hilja meid ligi lasta.

Meie aga andsime asja rahvuslikul pinnal dikrimineerimise eest kohtusse, nõudes ei rohkem ega vähem kui olümpiaettevalmistuste peatamist. Seda me muidugi ei saavutanud, aga kahjunõude võisime ikka esitada.

Ega me arvanudki, et meie pärast mängud seisma pannakse. Aga seeläbi saime tõstatada Balti-teema avalikkuse ees ja veidi suurendada teadmist meie kohta. Selles olime edukad, lehed kirjutasid nii USAs kui välismaal, koguni Jaapanist tunti huvi, mis asja need baltlased ajavad.

Los Angeles Times kirjutas 1986. aasta juunis, et poisiohtu (43a) eesti päritoluga Ameerika juristi Jaak Treimani juures lehvib fantoomriigi lipp, mida USA valitsus tunnustab. Kuidas teist riigita rahva aukonsul sai?

Eesti riik määras oma esimese aukonsuli Los Angelesse 1933. aastal. Kuna USA Eesti Nõukogude Liiduga liitmist ei tunnustanud, siis jäi ka aukonsulaat jäi alles. Eks ta üks meie riikluse järjepidevuse märke ole. Kui mu eelkäija Ernst Laur 1985. a suri, siis olin veidike huvitatud, et kes võiks tema järglaseks saada.

Balti Ameerika Vabadusliiga liige, lätlane Valdis Pavlovskis (hilisem Läti asekaitseminister) ja kohalik eestlane Avo Piirisild soovitasid mul kandideerida. Saatsingi meie legendiks saanud peakonsulile New Yorgis Ernst Jaaksonile avalduse. Ta valis minu, USA välisministeerium kiitis valiku heaks. Seal võis olla mitu põhjust. Ma ei tea, mis Jaaksonile määrav oli, oletan, et mu taust – haridus ja elukutse.

Oli kokkusattumus, et Nõukogude okupatsiooni ajal oli Los Angeles ainus linn maailmas, kus kõigil kolmel Balti riigil oli oma diplomaatiline esindus. Eesti oli veel esindatud New Yorgis Rockefelleri keskuses Eesti peakonsulaadiga, kus Jaakson töötas, ja aupeakonsulaadiga Torontos (aupeakonsul Ilmar Heinsoo).

        Ametlikult algas mu aukonsuliaeg 1986. a 6. märtsil. See oli selleks hea aeg. Gorbatšov oli oma muutustega Kremlis pihta hakanud. Los Angeleses on üks maailma suuremaid konsulaarkorpusi, praegu kolmas Hong Kongi ja New Yorgi järel. Mu eelkäija Ernst Laur oli olnud ärgas sidemelooja, LA suur konsulaarkorpus oli nii Eesti kui ka kogu Balti riikidega kursis.

Selles nägin ka aukonsuli tegevuse peamist mõtet neil aastatel – olla maailma riikide välisesindjate hulgas ja Ameerika ühiskonnas aktiivne meelde tuletama, et meie riiklus on alles. Eks ameeriklased ka sellest LA Timesi artiklist said teada, et üks isevärki riik ikka kestab ja määrab uusi ametnikkegi. Seda ma oma peakohuseks ei pidanud, et kohaliku eesti kogukonnaga agarasti “tegeleda”.

Jätkus tegevus BAFLi juures ja koostöö meie teiste rahvuslike eestvedajatega USAs – Mari-Ann Rikkeni (Kelami), Heino Jõgise, Laas Leivati ja William Hough’iga ning BATUNiga. See oli Balti riikide noorte pagulaste organisatsioon Balti Apell ÜROle.

See kõik võis paista Eesti ja Balti asja ajamisena liiga moodsas või ärritavas vormis. Andsin oma tegevusest Jaaksonile teada ja rahulolematust ma ei kuulnud.

Varsti pärast aukonsuliks saamist hakkas LAst läbi käima kodumaa vabadusvõitlejate ja teiste külalstajate pidev voog. Kõigepealt tuli Tiit Madisson, siis Niklus, Parek, Ahonen, Kelam, Rein Rannap abikaasaga, vennad Urbid. Mart NIklus tahtis isiklikult tänada Reganit toetuse eest ajal, mil ta Amnesty Internationli loendisse kuulunud süümevang oli. Reagan ei olnud siis enam president, aga tal oli LAs oma büroo. Saatsin Niklust sellel külaskäigul, ja viisiime talle külakostiks ta lemmikkommi jelly beans.

President George Bush (vanem) võttis 13 USA baltlast Valges Majas vastu, olin nende seas. See oli sisukas kohtumine Roosevelti toas, kõik täthtsamad valitsusliikmed olid kohal. Kohtumisele ei lubatud aga Washingtonis viibinud Tunne Kelamit, kes ootas väljas Valge Maja aia taga. Pöörasime sellele ka Bushi tähelepanu.

Teist korda puutusin ekspresident Reaganiga kokku siis, kui Lennart Meri Savisaare üleminekuvalitsuse välisministrina läks teda külastama. Meriga olid Eestist kaasas kaks meest, kes tõid ta kohale, lennutasid Reagani kabineti uksest sisse ja välja nii kähku, et mina Meriga õieti rääkida ei saanudki. Ei tea, mis mehed need olid. Küll aga otsis Meri mind varsti ise üles… 

See kõik juhtus siis, kui esindasite aukonsulina ametlikult veel Eesti pagulasvalitsust. Kuidas kujunesid suhted Eesti valitsusega Tallinnas pärast iseseisvuse taastamist?

Väga ladusalt. Mõtlesin ise ka, et ei tea, kuidas see asi minema hakkab. Kas mu kohalolekut tunnistatakse? Aega läks, aga Tallinnast oli vaikus. Kuni ühel päeval hakkas välisministeeriumist faksiaparaadile tulema tavalisi igapäevase asjaajamise teated. Algas tavaline töö. Õieti, Eesti välisteenistusele emamaast eemal see töö jätkus. Riiklus meie pagulasvalitsuse ja välisesindatuse näol polnudki kunagi katkenud. See ongi õiguslik järjepidevus, mille alusel Eesti riik taastati ja mida USA valitsus oli kõik need vahepealsed 51 aastat tunnustanud.

Kui vabadusvõitlus oli võidetud, algas konsulaartöös hoopis teine aeg. Nii nagu Viini konsulaarsuhete 1963. a konventsioon ütleb, on see lähetaja- ning asukohariigi kaubandus-, majandus-, kultuuri- ja teadussuhete arendamine ning muul viisil riikide sõbralike suhete edendamine, lähetajariigi kodanike ja juriidiliste isikute abistamine, mh passide ja muude reisidokumentide taotlemisel. Eesti passide kätteandmine on üks toiming, millega paljud välismaal elavad eestlased võivad kokku puutuda.

Miks Meri teid üles otsis?

Oli 1992. a hiline september. Ühel soojal pühapäevasel Lõuna-California pärastlõunal helises kodus telefon. Oleks ma aimanud, et see kõne viib mind ligi kümne tuhande kilomeetri taha, esimest korda sünnimaale. Ja et algab allegoorilis-moraliseeriv lugu, mis võinuks olla sobiv Ingmar Bergmani filmiks.

Lennart Meri oli parajasti Eesti suursaadik Helsingis, Eesti põhiseadus oli juunis rahvahääletusel vastuvõetud, riigikogu valimised ja presidendivalimiste rahvahääletus just (20. septembril) toimunud. Kuigi Isamaa kandidaat Meri jäi Rüütlile hääletusel alla, oli enam-vähem selge, et Isamaa ja liitlaste ülekaaluga riigikogus valitakse ta 5. oktoobril presidendiks.

Meri otsis juba inimesi nendesse riigiametitesse, kuhu riigikogu kinnitab kandidaadi presidendi ettepaneku. Selgus, et tal oli midagi minu jaoks – riigikohtu esimees või õiguskantsler. Ta sisendas, et uus Eesti vajab inimesi, kes pole läbiimbunud Nõukogude süsteemist ja on tulvil läänelikke ideid.

Jäin mõttesse – olin selleks ajaks olnud 16 aastat abielus ja mu naine Jean, šoti ja iiri päritolu Kanada immigrant oli juba harjunud mu Balti-projektidega. Eks ka tütar Samantha, kes oli siis 20. Mingil hetkel räägiti ka palgast, Meri nimetas numbri, mis oli umbes 300 Ameerika dollarit kuus. Eesti selle aja kohta kõrge, aga Californias perega hakkama saada, majalaenu maksta…

Arutasime asja ja leidsin, et see on ikkagi üsna ahvatlev ettpanek. Olin ise aastaid toonitanud, et võitlus Eesti iseseisvuse taastamise eest pole eesmärk omaette. Et see on inimõigusi austava ühiskonna loomine, kus inimesed saavad oma võimeid maksimaalselt rakendada. Nüüd oli tekkinud unikaalne võimalus olle oma uut ühiskonda ehitaval sünnimaal ise nende mõtete elluviimise juures. Kasutada mu haridust ja töökogemust uuel viisil.

Läksingi oktoobris kaheks nädalaks Tallinna. Seal oli hulk kohtumisi Toompeal ja Kadriorus, aga sain ka käia Võrumaal, kus olin sündinud, elus esimest korda kokku saada meie pere Eesti-sugulastega. Sellest on väga soe ja elav mälestus. Visiidi sisse jäi ka 20. oktoober, see öö, kui olin 49 aasta eest alla kolme kuuse imikuna Eestist emaga sõepaadis Soome põgenenud.

Eestis käis jutt ainult õiguskantsleri ametist. Kohtumistest, sealhulgas president Meri ja vabariigi valimiskomisjoni esimehe Eerik-Juhan Truuväljaga jäi mulje, et asi on otsustatud. Käisime koos Meriga Ivi Eenmaa juures rahvusraamatukogus õiguskantsleri tulevasi võimalikke tööruume vaatamas – mille asukohta mulle valida anti. Kuni hakkas ärasõidukuupäev lähenema ja täit selgust kõiges siiski ei olnud. Kuigi ühtki teist kandidaati õiguskantsleri ametisse ka esile ei olnud kerkinud.

Olin ammu kodus, lähenes põhiseaduses etteantud tähtaeg, mil president pidi riigikogule oma kandidaadi ette panema. Kuulsin Eestist, et Meri öelnud ühele ajalehele, et tema kandidaat olen mina. Kaks päeva hiljem nimetaski ta oma kandidaadi – see oli Truuväli. Kes ka riigikogus häältega 41-39 läbi läks.

Kuigi mingeid seletusi mulle ei antud, valitses ametlik vaikus, pidin aru saama, et minu roll selles põhjamaa eeposes oli sedapuhku niisugune ja et see oli nüüdseks täidetud. Kaks aastat hiljem sain Meriga lennukis kokku – esimene kohtumine ja jutuajamine pärast 1992. a oktoobrit Tallinnas. Ta esimesed sõnad olid: “Arvan, et olen sulle selgituse võlgu.”

Aga mis siin ikka seletada. Truuvälja õiguskantsleri-volitused kestsid põhiseadusega ettenähtud seitse aastat, Meril seisis ees teine presidendiaeg. Tormine elu uues Eestis hakkas rulluma nagu vahutav ookeanilaine Malibu rannal. On õnn, et olen saanud seda jälgida ja natuke ise kaasa teha.    

Juuni – juuli 2013