Archive for December, 2012

JANA KOLUKANOVA : Eesti esindamine on suur au, mis tuleb sügavalt südamest

Monday, December 24th, 2012

Los Angeles Eesti köögi 2012. a viimane külaline oli Eesti ujuja Jana Kolukanova, kes pärast 20 aastat ujumist hiljuti tippspordiga lõpparve tegi.   
Jana, kes kasvas üles ja käis koolis Eestis, on viimased 10 aastat Ameerikas elanud. Köögikohtumise jututeema oli tippsport, sellega kaasnevad saavutused, võimalused ja valikud.

Jana hakkas ujumisega tõsisemalt tegelema 10-12aastasena. Enne suusatas, mängis palli, tantsis. Ujumine oli kuni keskkoolini rohkem harrastus, mis tulenes ka sellest, et treener oli karm, kelle tõttu ta sageli treeningutelt puudus ega soovinud vees palju aega veeta.  Üks elu pöördepunkt ol kohtumine treener Tiit-Urmas Reiteriga, kes Janat keskkooli lõpu poole märkas, ta oma tiiva alla võttis ning aitas äratada kirge ujumise vastu. Tiit-Urmas Reiter jääbki Janale alatiseks südamesse ning saadud kogemusi ei unusta ta eal. Ka hiljem ülikooli ajal, kui temaga tegid igapäevast tööd ülikooli ujumiskoondise 8 treenerit, jäi treener Reiter alati selleks kindlaks toeks, kellelt sai nõu igas küsimuses.
Treeningumuutusest tekkis Janas keskkooli lõpus otsekui plahvatus ja nauding vees olla, mistõttu ei soovinud ta trikood varna riputada. Ta lükkas ka ülikooli astumine aasta võrra edasi, et spordile pühenduda ja Eesti rekord oma nimele ujuda. Suur töö kandis vilja suhteliselt kiiresti, Eesti rekordid hakkasid üksteise järel langema ja kuue kuu pärast oli Jana EMil poolfinaalis. Uus eesmärk oli pääs olümpiamängudele. Jana osales oma karjääri jooksul kahtedel olümpiamängudel, Sydneys ja Ateenas. Sydneys oli ta noor ja eriliste kogemusteta ning temalt ei osatud paljut oodata. See andis uut jõudu ja tahtmist saavutada midagi, mida ei oldud Eesti ujumises veel tehtud – jõuda olümpial poolfinaali. Ükski teine Eesti ujuja ei ole OMil varem või hiljem nii kaugele jõudnud.  
Spordisaavutuste tagamaa ei ole särav ja kerge. Töö oli raske. Toetajateta oli see harrastaja-tasemel tegutsemine. Ujumine ei ole maailmas sponsorluse mõttes kuigi populaarne ala, ja kaugeltki pole ta seda Eestis. Kui 2001. a MMil jäi Jana finaalist napilt välja, siis oli see osalt selle tõttu, et võistlustele minnes puudus oma abitiim – olid vaid ujuja koos treeneriga. Teised koondised saabusid suure saatjaskonnaga. Et kaasas ei olnud näiteks massööri, siis valu korral oli ainus ravivõte külm ja kuum dush, või siis ise endale midagi peale määrida. Toetusraha oli tolleks ajaks otsas, suurt abi kusagilt tulemas ei paistnud, aga ujumist ei soovinud Jana veel maha jätta. Et USA on maa, kus saab tippsporti ja kõrgharidust edukalt ühendada, langeski valik USA ja Auburni ülikooli kasuks, et ujumiskarjääri jätkata. Auburni ülikool on kuulus oma tugeva ujumisprogrammiga ning võitnud NCAA esimeses divisjonis mitmeid üleriigilisi meistritiitleid.
Jana oli Auburni ujumiskoondise liige kõik seal õppimise aja neli aastat. Seal avanes ka uus maailm, kus kõige alus oli tiimitöö ning kus olid suurepärased treeninguolud.
Auburni kooli ei esindanud mitte ainult ameeriklased, vaid oli ka palju välismaalasi, sealhulgas MMi, OMi ja EMi võitjaid. Ülikooli esindades tuli teha valikuid, mis pikas perspektiivis ei tulnud isiklikele sporditulemustele alati kasuks. Kuigi Jana põhiala oli sprint, siis kooli eest võisteledes tuli ujuda igasuguseid stiile ja distantse, mis tähendas teistsugust treenimist.
Nende sportlaste jaoks oli võistlushooaeg eriti pikk, kes ka oma riigi koondise eest võistlesid.  Kui ülikoolihooaeg läbi sai, olid koondiste ujujatel ees rahvusvahelised suurvõistlused nagu EM, MM ja OM. Treeningutes vahet ei peetud, mistõttu aastatega pigistati keha energiast tühjaks.  
Võistlemine Eesti eest ja USA ülikooli eest on kaks erinevat, kuid olulist elamust. Eesti kui oma riigi esindamine on suur au, mis tuleb sügavalt südamest. Eestis oli aga Jana tihti üksi oma treeneriga. Ülikooli eest võistlemine on tunne, millest on kõrvalseisjatel raske aru saada. Selle taga seisab kogu meeskond. See on ühisest kogemusest ja läbielamisest tulenev elamus, mida jagatakse kõigi võistkonnaliikmetega. Tagasi vaadates on üks asi sama – meenutus tehtud tööst ja inimestest, kes sellele kaasa aitasid.
Tippsport ei ole kerge valik. Selle taga on ränk töö, higi ja vaev. Jana Kolukanova ütles, et tippsport toob kaasa enneolematuid elamusi ja unustamatuid emotsioone. Need on õnnepisarad kordamineku ja valupisarad pettumuse puhul. Peaasi, et nauding tehtust alles jääks. See aitab raskustest üle saada ja edasi liikuda.
                                                                                                                                                                                                                 Kristel Suur

The Los Angeles Estonian Society and Kitchen's last guest of 2012 was Estonian swimmer Jana Kolukanova, who, after 20 years of swimming, crowned her career at the top of her sport.  Jana, who was raised and educated in Estonia, has lived in America for the last 10 years.  The theme for her presentation at the Estonian Kitchen was about becoming a top-ranking athlete – and the achievements, opportunities and choices that arise concurrently with pursuing such a goal.
Kristel Suur

Kes on pildil?

Monday, December 24th, 2012

Asta Liivoja sündis Tartus 8. novembril 1928, käis seal 9. algkoolis ja jõudis just Noorsookasvatuse Seltsi progumnaasiumi kui septembris 1944 Nõukogude väed jälle Eestit vallutasid ja kõik kes said sõjalaine eest põgenesid. Asta vanematle ja kahel õel õnnestus jõuda Tallina ja sealt viimasel minutil sõjalaeval Vaterland läbi tormi ja pommirünnakute põgeneda Saksamaale.

Esialgu elasid nad omapead kaunis Romantische Strasse ümbruskonnas Tauberi jõe aares, kuid kuuldused põgenike tagasisaatmisest kodumaale sündisid neid varju otsima Geislingeri põgenikelaagris. Seal käis Asta gümnaasiumis ja võttis agaralt osa eesti noorte tegevusest. Kui avanes võimalus immigreeruda Kanadasse, võttis Asta julgelt selle tee ette, kuigi vanemad pidid jaama Saksamaale ja jõudsid talle järele palju hiljem.

Peamiseks elukohaks Kanadas sai Toronto, kus oli suur eesti kogukond. Seal kohtas Asta oma abikaasat Viktorit, kes jõudis sinna läbi Inglismaa. Loodi kodu ja kasvatati lapsi, kuni 1963 a. tuli võimalus kolida Los Angelesesse, kus ta abikaasa erialal (tool design) vajati sellealaseid spetsialiste. Asta oli kohe jälle valmis osa vütma kohaliku eestlaskonna tegevusest, eriti Naisklubis ja kirikus. Ta oli palju aastaid kriku koguduse laekur ja hooldas koguduse vara. Tema oli see kes viis koguduse elektroonika ajastusse. Naisklubis oli ta kauaaegne liige ja nüüd juba aastaid esinaine, kelle käe alt on välja kasvanud aastatega populaarsust kogunud jõululaat.

Asta Liivoja was born on November 8, 1928 in Tartu, Estonia.  There she attended 9th grade schooland had just begun attending Noorsookasvatuse junior high school when, in September 1944, the Soviet forces again occupied Estonia, and all who were able, fled from the approaching waves of war.   Asta’s parents and two sisters were fortunate enough to reach Tallinn and at the last minute escape from Estonia via passage on the German warship “Vaterland” through storms and bombing raids to Germany.

At first they lived on their own in the beautiful “Romantische Strasse” region along the Tauber River, but hearing of threats of deportation of immigrants back to Estonia, they were forced to seek sanctuary in Geislingen’s Displaced Persons camps.  Asta attended high school there and eagerly participated in Estonian youth activities.  When an opportunity to emigrate to Canada arose, Asta bravely seized the chance even though her parents had to remain in Germany and only joined her much later.  She settled in Toronto, Canada, which boasted a large Estonian community.  There she met Victor, her future husband, who had immigrated to Canada via England.  They married and raised their children there until 1963 when another fateful opportunity arose to move to Los Angeles where her husband’s specialty in tool design was needed.  Again, Asta immediately immersed herself in the local Estonian community’s activities, especially the Women’s Club and the church.  She was church treasurer for many years and served as custodian of the church’s assets.  It was through Asta’s leadership that the congregation entered the age of electronics.  Asta was a long-time member of the Women’s Club and for many years its president and under whose guiding hand the present day Estonian Christmas Bazaar grew in popularity and success.   

Eesti rahvakalender – detsember

Saturday, December 22nd, 2012

 

6. detsember – nigulapäev 
Kuigi mujal maailmas seostatakse seda päeva püha Nikolause ehk Santa Clausiga, kes lastele kingitusi toob, on nigulapäev Eestis võrdlemisi vähe tuntud ja seda tähistavad õigeusklikud. Peaasjalikult märgib nigulapäev ilmamuutust: Nigul needib jõgedele sillad ehk jää on sest peale püsiv ja kindel. Nüüd on tagumine aeg õhemad riided kevadeni kõrvale panna ja otsida välja korralikud soojad mütsid-sallid-kindad!

13. detsember – luutsipäev
Et Lucia- ehk luutsipäev on Rootsis suur püha, on teda Eestiski pühitsenud just rannarootslased. Luutsipäeval hoolitseti, et kuri karja ei pääseks: õlgedesse torgati ööseks raudese, et loomad talvel ikka õlgi sööks; ähvardati ka, et muidu poeb Luuts õlgedesse. Öeldi, et Luuts tuleb luuaga, ehk selleks päevaks on lund kindlasti rohkelt. Vana kalendri järgi oli luutsipäeval aasta kõige pikem öö. Ehk on see just õhtu, mil majaümbrus luuaga puhtaks pühkida ja pimedal õhtutunnil toas rahulikult küünalt põletada.

21.detsember – toomapäev
Toomapäevaga algavad suured ettevalmistused saabuvateks jõulupühadeks. Kogu maja tuli korda teha, tolm ja praht toast välja pühkida, sest muidu on järgmine aasta laisk ja räpane. Laiskuse eemalepeletamiseks meisterdati ka vanadest riietest ja õlgedest Tahma-Toomas, kes siis tuli oma majast ja maadelt eemale toimetada, näiteks naabri tallu. Pidi aga ette vaatama, et samasugune Tahma-Toomas enda ukse taha ei jõuaks. Peremehel pidi toomapäevaks valmis olema ka jõuluõlu, sest õlu vahutavat hästi ja teda saab palju. Õlut tuli anda ka ringikondavatele ja pühade tulekut kuulutavatele toomasantidele.
Et sinulgi järgmine aasta edukas oleks, peaksid toomapäeval kogu maja puhtaks kraamima ja kogunenud prahi majast kiiresti eemale toimetama. Siis saad pärast sõpradega koos lasta hea maitsta mõnel vahutavalt joogil.

24. detsember – jõululaupäev
Jõululaupäevaga algab pühadeaeg, mis kestab kolmekuningapäevani 6. jaanuaril. Ütlemine Jõul – kõikide pühade kuningas iseloomustab hästi, mida see püha eestlaste jaoks on tähendanud. Jõulude aeg oli külluse aeg, mil tavapärase kesise toidu asemel sai süüa sealiha ja verivorsti, maitsta magusat saia ja mekkida linnast toodud kompvekke. Hea oli koos kogu perega kodus olla, mürada ja mängida värsketes tuppa toodud õlgedes või imetleda kaunist küünlasäras jõulupuud. Aisakellade helinal käidi pidulikult kirikus. Jõuluöö oli imede öö: oodati koju esivanemaid, kelle jäeti toit ööseks laua peale, võis ennustada järgmist aastat ja näha unes tulevast kaasat. Lahutamatult käivad jõuluajaga koos ka jõululaulude laulmine, kingituste tegemine ja üksteise meelepidamine pühadesoovidega. Loodetavasti jagub sel ajal jõulurõõmu ja jõuluilu igasse perre Eestimaal!

26. detsember – tabani- ehk tehvanusepäev
Tabanipäev on tuntud põhjarannikul. Sel päeval jooksutati, pesti ja joodeti hobuseid, ringi käisid ka üsna jõulu- või toomasantide moodi tabanisandid, kes tuppa ei tulnud, kuid kes nõutasid pererahva käest õlut.
Kel on kodus hobused, peaks kindlasti nende eest hoolitsema – kuid enamus meist võiks hoolitseda oma truu sõbra neljarattalise eest. Täna peaks olema just paras päev auto pesemiseks ja olemaks tubli kaine autojuht, kes külaskäivaid sõpru turvaliselt koju toob!

28. detsember – süütalastepäev
Sellel pühal on peamiselt kristlik tagapõhi, mälestamaks kuningas Heroodese poolt hukatud süütuid poisslapsi. Et jõuluajal peaks meeles pidama kõiki vaeseid ja abituid, võiks sel päeval teha midagi nende heaks, kel pole elus nii hästi läinud: tee annetus või veel parem, löö kampa vabatahtlike algatustega, et aidata lastekodulapsi, kodutuid inimesi või hulkuvaid loomi.

31. detsember – näärid
Vana-aasta lõpp on parim aeg ennustamiseks. Just sel ajal võib teada saada järgmise aasta õnne ja õnnetuse: kellele tullakse kosja, kes jääb haigeks või sureb, kes peab kolima või reisile minema. Väga armastatud on ennustamiseks tina valamine. Nääride ajal süüakse samamoodi nagu jõulude ajal, toitu laualt ei korjata. Peale südaööd välja minnes võib kostuvate häälte järgi ennustada ka järgmist aastat: kellahelin tähendab pulmakelli, lapse nutt uue maailmakodaniku sündi ja nii edasi. Külla võis tulla ka näärisokk, kelle puskimine uueks aastaks õnne tõi. Vana-aasta öö on nii eriline, et magama minna ei tasugi!

Koostanud Karin Kuljus