Archive for September, 2012

Kes on pildil?

Monday, September 17th, 2012

 

Peeter Lossmann

Sündis 1919. a Viljandimaal Abja-Paluojal. Peale keskkooli lõppu suundus ta Tondi sõjakooli ohvitserikursustele. Kui venelased 1939. a Eestisse sisse tungisid, kaasati ta Vene sõjaväkke.  Üsna pea visati ta sealt aga teadmata põhjustel välja.

Kui Eesti natsi-Saksamaa poolt okupeeriti, pidi ta ühinema Saksa armeega. Teise maailmasõja tegi Peeter kaasa Saksa mundris ühe eesti pataljoni ülemana. See rühm noori eesti poisse saadeti Stalingradi alla Paulust vabastama, aga oli juba hilja – külm talv ja pealetungiv Vene armee olid võidukamad. Peeter sai haavata ja taganes Saksamaale. Uhke võitluse eest sai ta Obersturmführeri (vanemleitnandi) auastme. Saksamaal sai ta uuesti haavata, kui liitlased Dresdeni maatasa pommitasid.

Saksamaal elas Peeter põgenikelaagris ja hiljem 12 aastat Müncheni lähedal. Ta abiellus ja elas päris hästi, kuni kuulis, et Adenauer võib hakata sõjavange Nõukogude Liidule välja anda. Peeter Lossmanno ema oli Siberisse küüditaud ja teda ennast oleks kindel mahalaskmine oodanud. Õnneks sai ta loa USAsse põgeneda. Siin Los Angeleses on ta elanud nüüd juba ligi 60 aastat.

Tekst Kadri Speek

The year was 1919 when Peeter Lossmann was born in Viljandi, Abja-Paluoja.  After finishing high school, he attended Tondi Military School as an officer candidate.  When the Russians invaded Estonian in 1939 he was conscripted into the Russian Army.  Shortly thereafter, for unknown reasons, he was thrown out of the Army.

After Estonia was occupied by Nazi Germany, he was forced to join their army.  He served with an Estonian battalion wearing a German uniform for the remainder of WWII.  That group of young Estonian boys was sent to Stalingrad to free Paulus but it was already too late – the cold winter and the oncoming Russian Army were stronger.  Peeter was injured and retreated to Germany.  There he received a promotion to Obersturmführer (1st lieutenant) for valiant service.  In Germany he was wounded again when the Allied forces’ bombing leveled Dresden.  After the war he lived in DP camps and later near Munich for some 12 years.  He married and lived quite well until he heard that Adenauer might give up war prisoners to the USSR.  Peeter Lossmann’s mother had been deported to Siberia and his fate would have been certain execution.  Luckily, he was granted permission to emigrate to the USA.  He has lived here in Los Angeles nearly 60 years.

Text Kadri Speek, translation Matti Riivald

Eesti rahvakalender – september

Monday, September 17th, 2012

5. september – sahharipäev
Sahharipäev on Räpina ja Seto aladel üks sügisestest laadapäevadest. Suurt rohkemat ei olegi selle kohta tänaseks teada.
Mis siis muud, kui vaata, milliseid laatasid sel päeval lähiümbruses korraldatakse ja asu teele. Ega alati peagi sealt midagi ostma, võib ka lihtsalt laadamelu nautida.

8. september – ussimaarjapäev
Ussimaarjapäev on usside mätta alla pugemise päev, mis tähistas looduse hääbumise algust. Sel päeval on paiguti keelatud ka metsa minna: loodus vajab puhkust.
Asi, mida tasub praegugi meelde jätta, on: ussimaarjapäevast algab õige jõhvikaaeg. Jõhvikad ja jõhvikamahl on väga kasulik neile, kel häda neerude ja põiega. Rääkimata sellest, et nad on hiiglama maitsvad.

14. september – viissenja
Viissenja on jälle üks paljudest seto pühadest.
Sarnaselt ussimaarjapäevale räägitakse ka viissenja puhul usside magamaminemisest. Rangelt oli keelatud metsast hagu koju tuua – see toonuks kaasa usside äratamise ja oma õuele meelitamise. Töö tegemise asemel käidi kirikus ja peeti püha.
Miks ei võiks siis sinagi täna endale veidi vabadust lubada ja kasvõi pikem lõunapaus teha.

21. september – madisepäev
Sügisene madisepäev on võrreldes veebruarikuise madisepäevaga vähe tuntud. See päev, nagu mitmed teisedki septembrikuised pühad, tähistas loomade talveuneks valmistumise algust: kadusid kärbsed, sääsed ja maod.
Madisepäev ennustas ka sügisest ilma. Otepää kandis arvati, et kui madisepäeval sajab, on tulemas väga kuri vihmane sügis.
Loodame siis täna, et ilm püsib kuiv. Tahaks ju ometi veel päikesest talveks energiat korjata!

23. september – sügisene pööripäev
Sügisesel pööripäeval jälgisid inimesed väga hoolikalt loodust. Selle abil võis ette aimata, millised ilmad tulemas. Kõige rohkem kõneles tuule suund: kui tuul põhjast puhus, tuli külm sügis. Läänetuul ennustas pikka ja sooja sügist. Ka aitas tuulesuund teada saada, kuidas kevadise kalasaagiga lood on.
Pea siis sinagi pilk peal, kuhu suunda puude oksad liiguvad. Kui ise ei tea, kus põhi või lõuna asub, võib appi võtta kompassi.

29. september – mihklipäev
Mihklipäev oli eestlaste jaoks üks olulisi aasta verstaposte. See lõpetas lõikusaja. Kui jüripäeval võeti suilised tallu, siis mihklipäev lõppesid nende töölepingud. Päeva tähistamiseks kaeti uhke laud, kus ei tohtinud puududa sügisannid, lambalihast road ja õlu. Mihklipäeval peeti ikka ka aasta suurimat laata.
Sellest päevast peale loobuti magamisest lakas ja aitades ning koliti taas tuppa.
Ehk oleks paslik täna oma suvine matkavarustus kokku pakkida, magamiskotid ja telgid panipaikadesse ära paigutada ja tubasemale elule keskenduda. Mõnusa rahvamuusika saatel lambapraadi ja aedviljahautist nautida näib küll hea algus talveajale. Kas pole?

Koostas Karin Kuljus

Mõttenurk

Friday, September 7th, 2012

 

Peegeldused

Suvine palavus toob meid tihti vee äärde. Vesi jahutab ja rahustab. Vesi oli ka inimkonna ajaloo esimene peegel. Mida me mõtleme, kui peeglisse vaatame? Narcissos nägi end allikavees ja armus oma peegeldusse. Lumivalgukese võõrasema tahtis aga korduvalt kinnitust, et just tema on see kõige kaunim maailmas.

Lapsele on tema ema esimeseks peegliks – ema kaudu õpime me tundma iseennast ja oma ümbritsevat maailma. Kahjuks tuleb tavaelus sageli ette, et peegeldus emalt tuleb tagasi pigem kui kõverpeeglist: on siis see ülearuse kriitikana või vastupidi, liigse imetlusena või hoopis otsib ta alateadlikult oma peegeldust lapses. Emalt saame silmadele "filtrid" mille läbi end näeme.
Millise pilguga vaatame end – on see kriitiline, ilma kiituseta ja alati rohkemat nõudev? On selles halvustavat lootusetust?  Või leebet leplikkust? Kas tunneme oma häid külgi sama hästi kui vajaka jäämisi? 
Tihti aitavad meie lähedased meil iseennast tundma õppida – ärritades meid või vastupidi, kutsudes esile imetluse. Psühholoogias kutsutakse seda projektsiooniks – näeme teistes oma omadusi või käitumist, mida kas iseendas ei taha või ei saa näha.
Kes on meile meie elus peegliteks ja mida nad peegeldavad?
 Kylliki Neuman
Eile oli mu meel nagu meri –
Peegelselge. Maailma põhi
Peaaegu paistis ära.
Täna on mu meel nagu meri –
tormab ja tormab, sõge,
Kuhugi jõdmata.
                                    Doris Kareva                                    

                                                                                                                            


Reflections
Summer heat often brings us close to water. It cools and calms us. Water was also humanity's very first mirror.  What comes to mind when we look into a mirror? In Greek mythology Narcissus fell in love with his reflection in the spring water. Snow White's evil stepmother kept demanding reassurance from her mirror that she was the most beautiful woman in the world.

For a child, her mother is the first mirror in her life – through her mother, she learns to know herself and the world around her. Unfortunately, in real life, mirroring from a mother is often distorted – filled with toxic criticism or the other way around , blind admiration of her child. Sometimes, when the mother has not had proper mirroring in her own childhood, she tries to find her own reflection in her child. From this early experience, we receive the "filters" through which we see ourselves. How do we see ourselves? Is our mirror demanding and critical, never accepting? Is it filled with diminshing hopelessness? Or is it filled with kindness and acceptance? Do we see our gifts as well as our flaws?

People close to us support us in the process of knowing ourselves better through "making us angry" or bringing out admiration. In psychological parlance, this process is called projection – we recognize our unwanted or unknown behaviours and qualities in others.
Who are the mirrors in our lives? What do they reflect to us?
                                                                                                                             Kylliki Neuman

Yesterday my mind was like the sea –
As clear as a mirror. The bottom of the world
Was almost visible.
Today my mind is like the sea – 
Storming and rushing, mindless, 
unable to get anywhere.
Doris Kareva, Translated by Tiina Aleman