Archive for May, 2012

EESTLANNA TIIU LEEK TEEB PALISADE’IS TEATRIT

Monday, May 14th, 2012

Vaata ennast kõrvalt: Ameerika elu 30 aastat tagasi

Biltmore

Kolm viimast etendust!

 
Väike hubane teatrisaal Pacific Palisade'i Pierson Playhouse'is on samahästi kui rahvast täis. Laval on ühe Malibu rannamaja elutuba aastal 1981. Maja
proua Elleni kutsel saavad seal kokku vanad sõbrad New Yorgi päevilt. Neli värvikat keskeas daami, kellega liitub ülikonnas ja heledates spordijalatsites härrasmees. Vürtsika dialoogi saatel hakkavad karakterid vaataja silme ees avanema. Loo särtsakas areng ja Smirnoff vodka viivad mõne osalise päris pööraseid tükke tegema.
 
 
Jäänud on kolm viimast etendust, ja siis on see lõbu läbi: Ameerika näitekirjaniku ja näitleja George Furthi (1932-2008) komöödia "The Supporting Cast" ("Kõrvalosalised") lavastus Palisade'i teatris. Näidend on kirjutatud ja selle tegevuse aeg on 1981. a. Ühes keskses rollis teeb kaasa endine KTLA telekanali uudisteankur, näitleja ja modell, Pacific Palisade'i elanik, eestlanna Tiiu Leek. Nagu eelmises uudiskirjas kuulutatud, esietendus oli 13. aprillil 2012. 
 
Majaproua Ellen on eduka kirjaniku abikaasa, kes on parajasti ise valmis kirjutanud ka omaenda esikraamatu. Ühe väljamõeldud, ent ometi tõsielule tugineva loo. Ellen on selle loo osalt oma vanade idaranniku-sõprade elust maha kuirjutanud – mida nood aga ise enne kokkusaamist ei teadnud. Pärast esimest vapustust hakkavad nad seal ühiselt Elleni raamatut lugema ja avastavad, et paljud nende hoolikalt varjatud saladused ja puudused on küll kõigile lugemiseks raamatusse kirjutatud, kuid see annab ka neile võimaluse end kõrvalt vaadata.
Tuleb välja, mida üksteisest – ja üldse elu väärtustest – tegelikult arvatakse. Igapäise elu väikesed igatsused ja suured draamad elustuvad laval.
Naerda saab nii see, kellele on tuttav aeg umbes 30 aastat tagasi nii USA ida- kui läänerannikul, kui ka see vaataja, kel sellest ajast ega ruumist isklikke mälestusi pole. Satiir kostab lavalt mõlema kalda seltskonna üle.
Mõnuga ja professionaalselt mängivad kõik näitlejad – kellestki ükski pole seda oma elukutselt. Ühe koomilisema karakteri esitab Tiiu Leek, kes mängib Maed. See on tema debüütesinemine Palisade'i teatris. Rullid rätiku all peas, ütleb Mae Ellenile: "Lugesin raamatu läbi. Ja mul ei ole õrna aimugi, kes mina seal olen!"
Lõpuks see selgub – et tema on raamatus kirjaniku isa! Ja otsekohe on Mael silma ees üks Hollywoodi täht, keda ta sooviks oma kuju mängima – kui see raamat ükskord filmiks tehtaks! Temale päris meeldib, et on raamatusse raiutud.
Tasapisi harjuvad ka teised sellega. Nii näiteks soovitab üks osaline, Florrie (mängib Ariella Fiore), et kui lugu kunagi edasi läheb, siis võiks Ellen talle vähemalt IQ 70 kirjutada. Praegu on see umbes poole väiksem.
Üks tegelane küsib, et miks nad kõrvalosalised on. Ühiselt jõutakse vastuseni: nende kõigi elus on keegi kuulus isik, kelle kõrval nad tegutsevad.
Kui seltskond on enam-vähem rahunenud, kõlab koputus. Kes seal on? Ellen on kindel, et see on keegi, keda ta on kogu selle aja väga oodanud. Sest ka tema roll elus on olnud osa kellegi kõrval. Naine tormab uksele. Eesriie langeb.
Kahevaatuselise naljatüki tõid lavale produtsent Sherry Coon ja lavastaja Susan Stangl. Harrastusteatritrupp on loonud professionaalse lavastuse, mida publik mõnuga naudib.
 
Viimased etendused on reedel, 18. mail ja laupäeval, 19. mail kl 8 p.l, kõige viimane kord – pühapäeval, 20. mail kl 2 p.l.
Koht: Pierson Playhouse, 941 Temescal Canyon Rd., Pacific Palisades, CA 90272
Piletid saadaval: www.theatrepalisades.com. Hind reedel ja pühapäeval täiskasvanuile 18, õpilastele 16 dollarit. Laupäeval 20 ja 18 dollarit. Grupipiletile soodustus.
 
Pildil stseen lavastusest. Vanad sõbrad on ärevil. Keskel Tiiu Leek Mae rollis.
Tekst ja fotod Margus Välja

 

Step aside and take a look at yourself: American life 30 years ago
Only three performances left!
 
Picture a small, cozy theater — that's the Pierson Playhouse in Pacific Palisades — even with a full house. The stage is set as a Malibu beach house living room circa 1981. The lady of the house, Ellen, has invited old friends from their New York days to gather at her place, four colorful, middle-aged ladies, joined by a gentleman in a suit and light-colored sport shoes. Accompanied by spicy dialog the characters begin to show themselves as they really are. The story's peppery development and Smirnoff vodka lead some of the characters to act in downright crazy ways.

Valge risti orden Mare Taageperale

Sunday, May 13th, 2012

Selle aasta veebruaris tunnustas president Toomas Hendrik Ilves nelja inimest Valgetähe III klassi teenetemärgiga. Üks neist hinnalistest aumärkidest leidis kodu siin kaugel Californias töö eest, mis on tehtud Eesti heaks.  Teenetemärgi saaja on Mare Taagepera, kes on orgaanilise keemia professor nii California Ülikoolis Irvine’is kui ka külalisprofessor  Tartu Ülikoolis.  Tunnustus on töö eest kahes projektis: avastusõppe edendamine ja Eesti Metsaülikooli arendamine.

Avastusõpe, inglise keeles "discovery learning", sai alguse 80-ndate lõpus Ameerika Teaduste Akadeemia komisjonide töö kaudu. See on õpe, kus rääkimine ja tegutsemine on tasakaalus ning õpilane ise avastab teatud looduspärasusi. Küll ei tule see avastus juhuslikult erinevate ainetega lihtsalt mängides, vaid on õpilasele suunatud kindla kava järgi. See on täpselt üles seatud uurimuslik õpe, mille jooksul õpilasel tekivad uue materjali õppimisel seosed eriala põhitõdedega. Kui selline arusaam on tekkinud, siis kestab teadmine igavesti, ega ole vaja üle õpetada. Professor Mare Taagepera enda uurimustöö on suunatud nn teadmisruumi teooriale ehk loogiliste seoste ülesehitamisele. Gümnaasiumi lõpetades õpilane mitte ainult ei tunne loodusteadusi põhjalikult, vaid oskab selle teadmisega ka loovalt tegutseda. Programm nõuab, et õpetaja suhtub lastesse erinevalt – ta viib küsimuste kaudu õpilase mõtlemise selleni, et ta ise leiab seoseid ja lõpuks saab seaduse põhimõistetest aru. See metoodika võtab rohkem aega ja vaeva, kuna on vaja rohkem katseid teha ja tuleb vältida kohe kiiresti õigeid vastuseid andmast, enne kui õpilane kaasa mõtelda suudab. Avastusõpe muudab lastele loodusteaduste õppimise köitvamaks. Selle asemel, et pähe õppida kuiv teooria, tehakse asi praktiliselt läbi ja õpitud teema on meeldejäävam.

Metsaülikool sai alguse 1967. aastal Kanadas. See oli suunatud kohalikele eesti üliõpilastele eesti kultuuri ja eluga tutvumiseks. Aastatel 1977-1992 toimusid Metsaülikooli seminarid Mare Taagepera eestvedamisel Los Angeleses ning aastatel 1986 ja 1995 peeti Metsülikool koos Lääneranniku Eesti Päevadega. 1989. aastal toimus Käärikul esimene Metsaülikool Eestis, Rootsi Metsaülikooli eestvedamisel.
 
2005. a saadik on toimunud Metsaülikool Eestis järjepidevalt. Tõuge tuli Tartu Ülikooli üliõpilaskorporatsioonide ümarlauast, millele järgnes tolleaegse prorektori Jaak Kangilaski poolt kokku kutsutud üliõpilasesindajate koosolek, mis viis edasi Metsaülikooli korraldava komisjonini. Metsaülikooli seminaridel osalevad peamiselt üliõpilased, kes rakendavad oma ülikoolitarkust ja värsket pilku, et leida lahendusi olulistele Eesti küsimustele. Aruteludele on kutsutud mitmeid eksperte, kes viivad kuulajaskonna sõlmpunktideni, seejärel tekib mõtlemisprotsess, mis võib viia lahendusteni. Sellega täidetakse üht olulist demokraatia toimemehhanismi nõuet, mis eeldab, et kodanikud on hästi informeeritud ja suudavad ise probleemidele lahendusi välja pakkuda. Teiseks sihiks on demokraatliku arutelu arendamine, mis eeldab tahet teiste inimeste seisukohtadest aru saada, kompromisse leida ning isiklikust kriitikast hoiduda.
 
Professor Mare Taagepera ütles, et teenetemärk tuli toreda üllatusena, sellist mõtetki ei olnud peast läbi käinud. Kõik Eestiga seostuv on talle väga südamelähedane, ja töö, mis on pühendatud nende projektide arendamisse, on olnud ise rahuldust pakkuv. Kui selle eest veel ka tunnustatakse, siis on see eriti meeldiv.  Eestit on südames hoitud juba maast-madalast, ja 1980. aaastate lõpus, pärast 50 aastat pagulust, tuli suurepärane võimalus Eesti elule kaasa aidata.
 
Karin Kuljus
 
California Scholar Mare Taagepera Order of the White Star, III Class, Award Recipient
 
This past February, Mare Taagepera – Senior Lecturer Emeritus of Chemistry School of Physical Sciences, University of California, Irvine, and visiting professor at the University of Tartu Estonia is a recipient of the Estonian Order of the White Star, III Class, service award bestowed by the President of the Republic of Estonia, Toomas Hendrik Ilves.
The recognition is received for her work with “Discovery Learning” and for establishing and developing Estonia’s summer university – Metsaülikool.
 
This is the second state decoration in the family – her husband, professor Rein Taagepera,  is a recipient of the Estonian Order of the National Coat of Arms, II Class, awarded in February, 2000.
 
The state decorations of the Republic of Estonia are used by the state to express its gratitude to Estonians and friends of Estonia whose professional work and dedication has helped to make Estonia stronger, greater and more caring.  Legislation stipulates that the right to bestow state decorations belongs to the President.
 
The Order of the White Star was instituted in 1936 to commemorate the fight of the Estonian people for freedom. The Order of the White Star is bestowed on Estonian citizens to give recognition for services rendered in state public service or local government and on foreigners for services rendered to the Estonian state. The Order of the White Star comprises seven classes.
 
Karin Kuljus

Eesti Köök ja Külalised. Kiino Villand

Sunday, May 13th, 2012

Fotograafid on imelised inimesed, kes kingivad meile aega. Hetki, mis läbi kaamerasilma vaadatuna igaveseks meie mälestustepagasisse jäävad. Aprillikuu Eesti Köögi külaline oli Los Angeleses tegutsev eesti juurtega fotograaf Kiino Villand, kelle fotosid on kasutanud Rolling Stone, Eesti Ekspressi Areen, Entertainment Weekly, Los Angeles Times Sunday Magazine, Dreamworks, Ogilvy & Mather, Saatchi & Saatchi ja Academy of Television Arts & Sciences (The Emmys). Kiino on jäädvustanud lugematul hulgal moe-, kunsti- ja meelelahutusmaailma tähti. Milline on olnud ta teekond fotograafias oma tänase tasemeni? Mis teeb fotograafist fotograafi? Missugused on tema meeldejäävamad fotod? Kiino oli lahkelt nõus oma mõtteid jagama. Küsijale jäi rõõm teadmisest, et meie Los Angelese eestlaskonna seas on palju andekaid inimesi. Ja alati on Los Angelese Eesti Majas saalitäis huvilisi, kes kord kuus laupäeviti nendest mõnega kokku saavad.

Mida tähendab sinu jaoks fotograafia? 

Fotograafial on palju eri tähendusi. See võib olla viis sõpradega mõnusalt aega veeta. Samuti tähendab see oluliste ajaloohetkede jäädvustamist ja kõike seda, mis nende vahele mahub. Lõpuks on see väga tähtis suhtlusvahend, viis, kuidas jutustada lugu, tähtsat sõnumit edasi anda ja tähtsustada. See võib olla viis emotsioone esile kutsuda või teatud teemasid valgustada. Isegi puhtalt lõbu pärast pildistatud pildid võivad kanda tohutut tähendust. Ühelt poolt võib see sõnum olla silmnähtav, varjamatu. Teisalt võib fotograafia jõud olla vaevu hoomatav ja leebe.

Kuidas sa leidsid tee fotograafia juurde?

Ma avastain fotograafia enese jaoks teismeliseeas. Kooli ajalehe juures töötades oli fotografeerimine heaks vabanduseks, et tundidest eemale hiilida. Tõsisema huvi fotograafia vastu avastasin kolledzis fotograafia ajalugu õppides ja nimekaid fotograafe assisteerides. Tuntuimateks neist oli Anton Gobijn (U2, Depeche Mode, jne ). Mida aeg edasi, seda rohkem fotograafia mind enesesse hõlmas. Avastasin enese jaoks moefotograafia, portreefotograafia. Samuti meeldib mulle pildistada kõike mis on muusikaga seotud. Kuid samal ajal väärtustan fotograafina ka sotsiaalsete probleemide kajastamist. Sageli võib minu fotodes näha mitmete erinevate fotograafia elementide ja vormide ühinemist.

Kes võib end pidada fotograafiks? Kas kaamera olemasolu teeb sinust automaatselt fotograafi? Või mõne maineka kooli fotograafia kursused? Mis on see saladus mis teeb fotograafist tuntud ja tunnustatud fotograafi?

Ma arvan, et see sõltub inimese püüdlustest. Vaatamata oskuste tasemele võivad kõik asjahuvilised kutsuda end “fotograafideks”. Paljud inimesed naudivad fotograafiat kui hobi. Ja paljud neist on ilma fotograafia alase hariduseta saavutanud suurepäraseid tulemusi. Alles hiljaaegu lugesin lugu Zoe Strauss’ist, kelle huvi fotograafia vastu sai alguse 12 aasta eest kingitud primitiivsest kaamerast. Tänaseks on tema tööd leidnud endale koha Whitney Biennial’il. Straussi huviobjektiks oli kohalik naabruskond, mida ta omamoodi banaalsel moel kohaliku projekti tarvis pildistas. Ta süvenes oma kandvasse teemasse ja materialiseeris selle väga omanäolisel moel. See on kujukas näide kontsepti olulisuset ja selle kandmisest läbi loomingulise protsessi, mis nõuab teatud määral enesedistsipliini, tehnilisi teadmisi, oma sisetunde kuulamist ja head silma. Kindlasti sellega kõik veel ei piirdu. Saladuseks, mis eristab head fotograafi tunnustatud fotograafist, on kujutlusvõime ja oskuste järjepidev arendamine ning piirangutest vabanemine.

 

Mis on sinu lemmik fotod ja nende sündimise lood?

Üheks mu lemmik fotoks on foto mille tõin kaasa ka eesti majja. Sellel on Rock & Roll Hall of Fame täht, Beastie Boy Adam 'MCA' Yauch koos Palden Gyatso tiibeti mungaga. See foto sündis 1998 a. San Fransiscos toimunud Tiibeti vabaduskontserdi lavatagustes. See oli väga võimas hetk, mil kõik tänasid üksteist panuse eest tehtud töösse. Adam Yauch oli kontserdiseeria korraldava The Milarepa fondi uheks asutajaks. Palden Gyatso oli kontserdi peakõnelejaks. Ta jagas oma kogemust hiina valitsuse ja sõjaväe hävitavast tegevusest okupeeritud Tiibetis. Tema loost võis leida paraleele Eesti ajaloo  ja okupatsiooniga. Mingil loomulikul moel suudan ma ennast mitmel tasandil Tiibeti rahvaga samasatada. Paar nädalat peale eesti maja kohtumist lahkus Yauch meie seast peale kolm aastat kestnud võitlust vähiga. Tema ideed ja püüdlused aga elavad edasi.

Mida tähendab sinu jaoks Eesti? Mida tähendab sinu jaoks eestlus?

Ma olen sündinud ja kasvanud Ameerika Ühendriikides. Minu ema aga on sündinud Tallinnas. Ta oli 9-aastane kui ta põgenikuna New Yorki saabus. Seega olen ma esimese põlvkonna ameeriklane. Eestlaseks olemisel on minu jaoks mitu tähendust. Mind on kasvatatud teadmises, et Eesti on väikeriik, mis on kannatanud mitmete välismõjutuste all. Kuid mitte mingil juhul ei tähenda see allaandmist. Pigem on see olnud just motiveerivaks faktoriks. Mõtlen siinkohal Eesti-El Salvadori jalgpallimängu peale, mida ma L.A. Coliseum-is pildistasmas käisin. Seal oli 15,000 El Salvadori jalgpalli fänni oma meeskonnale kaasa elamas. Eestlastel oli vastu panna umbes 60, heal juhul 80 kaasaelajat. Kuid lõpptulemusena ei osutunud see määravaks. Ma märkasin enne mängu algust eesti jalgpallurite ilmet, millest võisin lugeda arusaamist, et kogu selle armee vastu võitlemine saab olema suur väljakutse. Kindlasti see seda ka oli. Kuid vaatamata olukorra keerukusele said määravaks mänguoskused ja sihikindlus. Võistkonna treener Rüütli hoidis enne mängu algust poiste pinged maas, tagudes palli vahetusruumis poiste vahel edasi-tagasi. Ja eestlased ei andnud alla. Tulemuseks oli 2:0 võit Eesti kasuks.

Mis on sinu seisukoht autoriõiguste kohta?

Rääkides loomeinimestest, olgu need siis fotograafid, illustraatorid või graafilised disainerid, olen seda meelt, et peaks olema paigas effektiivne süsteem, mis aitaks vältida interneti piraatlust ja autoriõiguse rikkumist. Hiljuti kongressile esitatud autoriõiguse seadus on mitte väga läbi mõeldud ja eelkõige välja töötatud suurte korporatsioonde huvisid silmas pidades, olles väga lähedal kodanike vaba sõnaõiguse piiramisele. See meenutab despootlikku rezhiimi. Internet on imeline kommunikatsioonivahend ja vaba sõnavabadus on hädavajalik. Loomeinimeste töö kaitsmine on üks minu missjone. Loodan, et mul on piisavalt kaasamõtlejaid ja koos leitakse sellele dilemmale lahendus.

Kõik inimesed, eelkõige interneti avarustes, peavad muutma oma arusaamist ja etiketti fotode postitamisel internetis. Ma ei soovita siinkohal anda krediiti iga üksiku foto eest mis kuhugi postitatakse, nagu mõne viieaastase sugulase tuhandetest fotodest koosnevad fotokatsetused. Kuid ei ole raske lisada “Ph: Eesnimi Perekonnanimi” postitatud foto kirjeldusse. Suhtu fotograafidesse mõistvalt. Nad panevad oma loomingusse tohutult energiat ja aega.

Kiino töödega voib tutvuda tema kodulehel www.kiinovilland.com ja 

Facebookis https://www.facebook.com/Kiino.Villand.Photographer.Director.DJ

Fotograaf Kiino Villandiga vestles Reet Rand

 

Photographers are amazing people. They give us time as a gift, a gift of moments, which seen through the eye of the camera, become a permanent part of our memories. Our guest for the April Estonian Kitchen was Kiino Villand, the Los Angeles based photographer and director of Estonian descent. His talents have been sought by clients, including Rolling Stone, Areen/Eesti Ekspress, Entertainment Weekly, Los Angeles Times Sunday Magazine, Dreamworks, Ogilvy & Mather, Saatchi & Saatchi and the Academy of Television Arts & Sciences (The Emmys). Kiino has memorialized countless fashion, arts and entertainment stars. What was Kiino’s road in photography that brought him to his current status? What does it take to create a memorable photograph? And what photographs have remained his favorites? Kiino generously agreed to share his thoughts. I came away happy, knowing that within our Los Angeles Estonian community there are so many talented individuals who, once a month on a Saturday, come to our Los Angeles Estonian House to share their memories and expertise to a room full of interested listeners.

What is photography for you? 

Photography is so many things. It can be a way to have fun with friends. It's also a means of capturing important points in history and everything in between. Ultimately it's a very effective communication and story telling tool, a way to convey or emphasize a specific message. It can be a way to evoke emotions or shed light on certain topics. Even when shooting just for fun, photographs can carry tremendous meaning. On the one hand, the message can be obvious or overt. Conversely, the power of photography can be very subtle or mild, like the ocean tide.

How did you get into photography?

I got into photography as a teenager. At first as a legitimate way to get out of class while shooting "assignments" for the school newspaper & yearbook. Then I developed a more serious interest in college. Studying the history of photography and the issues involved (critical studies) were very important as well as working as an assistant to several great photographers. Perhaps the best known was Anton Corbijn (U2, Depeche Mode, etc.). Once I began exploring it more and understanding it more, I became further drawn to it. I love shooting fashion, portrait and music work. But I also realize how important a role it can play in the realm of social issues. So I try to complement or sometimes incorporate elements of one form into another, occasionally blending forms.

Who can consider themselves a photographer? Everybody who has a camera? Everybody who went to school for it? What is the 'secret ingredient' that makes one a great photographer?

I think it depends on your intentions. Regardless of skill level, of course anyone can consider themself a "photographer". Naturally, plenty of people are self-taught or enjoy it as a hobby. And plenty of people without formal training excel at it. I recently came across the story of Zoe Strauss, a woman who started shooting after someone gave her a basic camera 12 years ago. She now has a spot in the Whitney Biennial. She simply shot her neighbors in a fairly banal way for a community project but did it in a manner that stood out as a whole. Here's a person who focused on a meaningful concept and carried it out in a thoughtful way. The creative process absolutely requires a certain degree of discipline, learning how to use your tools, refining your instincts, figuring out what's appealing to the eye, etc. But it's not something that should be considered exclusive. The main limitations would be one's imagination and the determination to develop your skills. Overcome those limitations and there’s your ‘secret ingredient’! 

What are some of your favorite images? Tell me their stories. What would you consider your best shot?

That would be one of the prints I brought to the Estonian House for my photography talk. It's of Rock & Roll Hall of Fame inductee, Beastie Boy Adam 'MCA' Yauch with The Venerable Palden Gyatso, a Tibetan monk. I took that photo backstage after the first Tibetan Freedom Concert in San Francisco, '98. It was an extremely poignant moment when everyone was giving thanks to one another for doing what they were doing. Adam Yauch co-founded The Milarepa Fund, which produced the Tibetan Freedom Concert series. Palden Gyatso was the keynote speaker who shared his first hand experiences dealing with the brutality of the Chinese military and government currently occupying Tibet. There are obvious parallels with Estonia's own history in dealing with a certain oppressive and unjust occupying regime. So I naturally identify with Tibetans on several levels. Sadly, two weeks after my talk at the Estonian House, Yauch succumbed to a 3 year battle with cancer. Of course his efforts live on in many ways.   

What does Estonia mean to you? What are your memories about Estonia or being an Estonian?

I was raised in the U.S. It was my mom who was born in Tallinn and arrived in NY when she was 9. So I'm first generation American. Being Estonian means several things to me. Personally, I always identified with the notion that we're a small country which dealt with very adverse conditions. But in no way does that have to mean it's debilitating. If anything, it can be a motivating factor. The underdog stance. Thinking about the time I photographed the Estonian national football team recently at the L.A. Coliseum. Sure, there were 15,000 El Salvadoran fans roaring for their team. We comically had roughly 60 fans, maybe 80 max. Ultimately, that didn't matter. I noticed a moment on the Estonian players' faces at the start of the match hinting that the lopsided crowd might make this a daunting challenge. And yes, it was certainly intimidating. But the skills were there. The determination was there, despite the appearance of the situation. Coach Rüütli kept the mood light by kicking balls around in the locker room. The players leaned into their opponents, ran hard and never gave in. The result: Estonia won 2-0. 

Where do you stand on the copyright issue?

When it comes to small independent creators, be it photographers, illustrators, graphic designers and so on, I believe there should be an effective system in place which makes it easier to address the problems of online image piracy and copyright infringement. Of course the laws that were recently presented to congress were an over reach and not well thought through. They ended up being more about protecting corporate interests and came dangerously close to being a disastrous threat to freedom of speech. Thoughts of oppressive regimes come to mind again. The internet is an amazing means of communication and free speech is essential. That said, I am definitely an advocate for independent creator protections and will continue to stay on top of this matter. I hope others do so as well so our collective intelligence can figure this dilemma out.

People, especially on the internet need to improve their attribution ettiquette when posting images. To be honest, I'm not suggesting every single image, including the thousands of images shot by someone's 5 year old niece should have a photo credit. But within reason, it's not very hard to include a "Ph: First Name Last Name" as part of the description. Be nice to photographers, they put a tremendous amount of time into their craft.

You can view more of Kiino’s work at www.kiinovilland.com and https://www.facebook.com/Kiino.Villand.Photographer.Director.DJ

Reet Rand

Eesti Kooli pesamunad

Saturday, May 12th, 2012

Selles uudiskirja numbris räägime lähemalt eesti kooli pesamunadest.  

Lapsed on selles klassis igas vanuses: Eliisbet (2a) ja Oskar Org (4a); Isabella Tipton (3a), Annalisa (3a) ja Lukas Seli (5a); Albert Aaron Martin (5a), Kristjan Laan (14a) ning Naya Kiibus (4a).
 
Eliisbet ja Oskar kolisid 2010. a jaanuaris ema Elin ja isa Tõnisega Los Angelesse. Eesti koolis hakkasid nad käima 2011. a sügisest. Mõlemale meeldib seal käia ja alati tahavad nad sinna minna. Oskar kinnitas, et talle meeldib kõige rohkem meisterdamine, kuna ta tahab ka kodus asju oma kätega teha. Eliisbetile aga meeldib mängimine. Eestis käivad nad igal suvel, et külastada seal elavaid vanavanemaid. Seal neile meeldib väga, eriti suvel maakodus, mis asub Võrumaal Kaika külas. Selle kohta ütleb Oskar Eliisbetile, et see on Kaika linn (mõjutused suurlinnas elamisest!). Mõlemd lapsed räägivad kodus vabalt eesti keelt. Eesti koolis hakati käima, et saaks olla koos teiste eesti lastega.
 
Isabella on käinud eesti koolis kolm aastat. Tema lemmik on teiste lastega vahetunnis jooksmine ja 
lõunasöök. Isabellale meeldib ka joonistamine, kunstkäsitöö ja laulmine. Tüdruku ema Sigrid on eestlane, isa ameeriklane. Eestis pole ta veel käinud. Kodus räägitakse enamasti inglise keeles, laupäeviti ja pühapäeviti suhtleb ta  Skype’is vanaema-vanaisaga aga eesti keeles. Isabella lemmik eesti asjaks on Lotte film, tatrapuder ja šokolaadikohuke!
 
Lukasele meeldib eesti kool väga. Talle meeldib õpetaja Leila, sest ta on tore ja hoolitseb õpilaste eest. Talle meeldib ka see, et saab mängida oma vanema venna Thomase ja teiste eesti kooli sõpradega. Lukas on koolis käinud 2aastasest peale. Nagu vanem vend Thomas ja noorem õde Annalisa, on Lukas estalian, kuna ema Helena on eestlane ja isa Garry itaallane. Lukas pole Eestis veel käinud. Ta saab eesti keelest väga hästi aru, kuid rääkimine ei tule kergelt.
Ka Annalisa armastab eesi kooli. Talle meeldib laulutund ja mängud õpetaja Leilaga. Ta laulab neid laule isegi kodus ilusas eesti keeles. Tema lemmik on "Põdral maja metsa sees" ja "Kes aias". Annalisa pole veel Eesti käinud. Ta teab eesti keeles palju sõnu ja on samahästi kui kakskeelne.
 
Albertile meeldib eesti koolis käia. Saab mängida, süüa ja seal on klaver. Albert on Eestis sündinud. LA eesti koolis on ta käinud 2 aastat, täpselt sama kaua, kui ta on Californias elanud. Eestis on käinud koos ema Olesja ja isa Ardoga ning talle meeldib seal väga. Ta igatseb Eestit siin olles. Albert räägib kodus eesti keelt. Talle meeldib lennata lennukiga ja näha vanavanemaid ja koera.
 
Kristjan on eesti koolis käinud 7 aastat, ning tema lemmik on ringmängud ja lõunasöögiaeg. Ta on Eestit külastanud kaks korda. Talle väga meeldib seal sugulaste keskis istuda ning eesti keelt kuulata. Eriti tore on, kui tädid vahetpidmata teda toidutaldrikutega meelitavad!
Kristjan armastab rosoljet, head eesti kartulit ja vorsti!
 
Ka Nayale meeldib Eesti majas käia. Kõige rohkem meeldib talle käsitööd teha ja mängida. Viimane suur lemmik oli emadepäeva näidend. Eestis pole ta veel käinud, kuid teab, et must leib talle ei meeldi, kuid kiisu-kommid on väga head. Eesti keelest saab Naya suurepäraselt aru, kuid ise räägib inglise keelega läbisegi. Eelistab rääkida inglise keeles, kuigi kodune keel ema Jaane, isa Hanno ja õe Yetega on eesti. 
 
 
Kuna pesamunade klassis on lapsi palju, siis seal on ka õpetajaid lausa kolm, Leila McLaughlin, Milvi Laan ja Kaie Pallo.
 
Õpetaja Leila McLauhglin on oma hingelt ja sünnilt võrukas, 
kuigi enamiku elust on ta elanud Pärnus. Ameerika-mail on ta olnud juba 16 aastat, mida Leila isegi ei usu. Hariduselt on ta algklasside õpetaja ning töötas Eestis oma erialal 2 aastat. Siis, kui aga tõmmati raudne värav eest, läks Leila maailma uurima ja seiklema. Algatuseks tegutses ta paar aastat Soomes, siis rändas edasi Inglismaale.  Ameerikast pidi saama tema rännutee viimane peatuspunkt, et siis juba tagasi Eestisse minna ja paikseks jääda. Aga tagasi minna ta ei osanud.  Kui Leila oma abikaasa Harryga kohtus, siis oli selge, et siia mandrile jäädaksegi.
Oma elukutse juurde on ta siiski kaudselt jäänud. Nii pika staažiga lapsehoidjat annab vist otsida, kui seda on Leila.
Kui ta 16 aastat tagasi siia saabus, siis paluti teda kohe eesti kooli juurde appi. Tegi ta seda tööd 7 aastat. Siis tuli väike vahe ning uuel ringil saab täis kolmas aasta. Tagasi tulles oli eesti kool täitsa muutunud. “Kui enne tõid emad oma lapsi kooli juurde, siis nüüd tullakse terve perega,” räägib Leila. “Tegelikult ei jaksaks, aga kohusetunne piitsutab.”

Seoses pisipoja sünniga on Leila enda elu väga muutunud. Ei ole kerge nii mõnestki asjast loobuda, ning seepärast ongi ta pingutanud. Tore on laupäeva hommikuti sõpradega kokku saada. 
 
Õpetaja Milvi Laan on sündinud ja kasvanud Los Angeleses. Eestis on ta käinud kolm korda.
Milvi on lisaks pisikeste klassi õpetajale ka eesti kooli eestvedaja. See kohustus kukkus talle sülle. Ta ütleb, et kui tavaliselt saavad inimesed päranduseks kas kinnisvara või ehteid, siis tema sai kooli. Tal ei ole küll pedagoogilist haridust, kuid oma ema kõrvalt ja teda paaril viimasel aastal kooli juhtimisel aidates valmistas ta ennast selleks ette. Milvi suurim põhjus eesti kooliga jätkamiseks on ema Karini mälestus.
Milvil on kaks last, Helena ja Kristjan, kes mõlemad usinasti alati eesti koolis on. Milvi on iseseisev kinnisvarahindaja Wells Fargo pangale (real estate appraisals for Wells Fargo Bank). Tänu paindlikule ajakavale jäksab ta tegeleda nii oma laste kui eesti kooliga.
 
Kaie Pallo teeb lastega muusikatundi, mis meeldib neile väga. Õpetaja Kaie Pallo on sündinud Võrus. Ameerikas on ta elanud juba 12 aastat. Eestis oli ta luterikiriku Kanepi koguduse organist. Seda tööd jätkab Kaie ka siin, on eesti koguduse organist ja LA eesti segakoori dirigent.
Eesti kooliski õpetab ta lastele laulmist ning saadab rahvatantsutundi klaveril. Kaie ütleb, et lapsi on tore õpetada. Kõik ajavad noodis sõrmega hoolega järge ja on väga püüdlikud, ka need, kes hästi lugedagi ei oska. Ja kui lõpuks laulud selged, siis on nad ise selle üle väga uhked ja õnnelikud.
 
Tänavune kooliaasta hakkabki läbi saama. Jäänud on veel viimane tund, kus seekord vaadatakse ühiselt ühte eesti lastefilmi.
 
Tekst Kadi Dugan
 
In this issue of the newsletter we’ll talk about the Estonian School’s youngest ones.
There are children of all ages in this class.  Eliisbet (2 yrs.) and Oskar Org (4 yrs.); Isabella Tipton (3 yrs.); Annalisa (3yrs.) ja Lukas Seli (5yrs.); Albert Aaron Martin (5yrs.), Kristjan Laan (14 yrs.) and Naya Kiibus (4 yrs.). 
 
Eliisbet and Oskar came to Los Angeles in January 2010 with their parents, Elin and Tõnis.  They began attending Estonian School in the fall of 2011.  They both like to go there and they always want to attend school.  Oskar confirmed that his favorite thing to do is build, since he likes to construct all kinds of things at home, too.  Eliisbet, however, likes to play.  They visit Estonia every summer to visit relatives.  They really like it in Estonia, especially during summer at their country home, which is located in the Võrumaa village of Kaika, which Oskar, when speaking to Eliisbet, refers to as Kaika City (an influence coming from living in big city).  Oskar likes to visit Estonia in the summer, because then they can stay in the country home where they can run and play to their hearts’ content and do interesting things.  Both children speak fluent Estonian at home.  They began attending Estonian School in order to be with other Estonian children.
 
Isabella has attended the Estonian School for three years.  She really likes attending Estonian School – her favorites are playing with other children and lunch.  She also likes to draw as well as attend arts-n-crafts classes and, of course, singing!  Isabella’s mother is Estonian and her father American.  She has not been to Estonia yet.  At home she speaks mainly English, but on Saturdays and Sundays she communicates via Skype with her grandmother and grandfather, but in Estonian.  Isabella’s favorite Estonian things are Lotte film, buckwheat porridge and chocolate farmer cheese pattie.
 
Lukas likes Estonian School very much. He likes his teacher Leila as his teacher because she is nice and she cares about the students. He also likes that he gets to play a lot with his brother Thomas and his Estonian School friends.  Lukas has been coming to Estonian School since he was 2 years old.  Like his older brother, Thomas, and younger sister, Annalisa, Lukas, is “estalian” because his mom Helena is Estonian and his dad Gerry is Italian.  Lukas has not yet been to Estonia.  He understands Estonian, but speaking it is not easy for him.  Lukas and Thomas’ sister Annalisa loves Estonian School! She loves the songs and games we play with Teacher Leila. She even sings them at home in very nice Estonian. Her favorite ones are “Põdral maja metsa sees” and “Kes aias, kes aias, mesilane aias.” Annalisa has not been to Estonia. She knows many Estonian words and is virtually bi-lingual. 
 
Albert also likes to attend the Estonian School.  It’s good there, he says.  You can play there, eat and – there’s a piano there.  Albert was born in Estonia.  He’s been a student at the Estonian School for two years, exactly as long as he’s lived in California.  He’s been to Estonia with his mother Olesja and father Ardo and he really likes it there.  He longs for Estonia while here.  Albert speaks Estonian at home.  He likes to fly in an airplane and see his grandparents and dog.
 
Kristjan has attended Estonian School for seven years and his favorite activities are circle dances and lunchtime.  He has visited Estonia twice.  He really enjoys sitting amidst his relatives and listen to them speaking in Estonian.  It’s particularly neat that his aunts continuously ply him with plates of food!  Kristjan loves rosolje, good Estonian potatoes and sausage!
 
Naya, too, likes to go to the Estonian House.  She particularly likes handicrafts and playing.  The most recent favorite was preparing the show for Mother’s Day.  She has not been to Estonia, though she very well knows that black bread is not to her liking, although special Kiisu candys are very good.  She understands Estonian very well, but speaks English mixed with Estonian.  She prefers to speak in English, but Estonian is spoken at home with her mother Jaane, father Hanno and sister Yete.
Seems like this year there was not one child who didn’t enjoy attending Estonian School!  The teachers and parents are doing a great job!
 
Since there are so many of the youngest in class, there are three, (yes, three) teachers — Leila McLaughlin, Milvi Laan and Kaie Pallo.
Leila McLaughlin is by soul and birth from Võrumaa, though for most of her life she has lived in Pärnu.  She has lived in America for 16 years, which even she is not able to believe.  By education she is a grade school teacher and worked in Estonia in her profession for two years.  But when the Iron Curtain liftedl, Leila went to explore the world and seek adventure.  At first she spent a couple of years in Finland; then went on to England.  America was to be her last destination, from where she would return to Estonia and stay put.  However, she didn’t know how to go back.  When Leila met her husband, Harry, it became clear that she was to stay here.  At some level she has remained true to her vocation.  To find someone like Leila, who has been a nanny for such a long time, would probably take some effort.
When she arrived here 16 years ago, she was immediately asked to come help at the Estonian School.  She did that work for seven years followed by a short hiatus.  It’s been three years now since she returned to the school.  Returning, she found that the dynamics of the school had totally changed.  Earlier, mothers brought their children to school, but now the whole family comes, says Leila.  She feels like she really can’t do it, but her commitment to the school drives her.  With the birth of her little boy, she finds her life has changed significantly.  It’s not easy to forego one thing or another and because of that she has pushed herself.  It is great to come Saturday mornings to meet with friends.  Leila invites you to come to Estonian School!
 
Teacher Milvi Laan was born and raised in Los Angeles.  She’s been to Estonia three times.  In addition to being a teacher for the little ones, she is also the head of the Estonian School.  That responsibility was an inheritance that fell in her lap.  She says that normally when people get an inheritance they receive either real property or jewelry.  Instead, she inherited the school.  Though not educated as a teacher, while helping her mother direct the school over the last couple of years she prepared herself for this next stage in her life.  The biggest reason for Milvi continuing to undertake this responsibility is in memory of her mother, Karin.  Milvi has two children, Helena and Kristjan, who diligently attend Estonian School.  Milvi is an independent real estate appraiser for Wells Fargo Bank.  Thanks to flexible shceduale she has ample time for her children and other wonderful things, such as the Estonian School.
 
Kaie Pallo teaches the music classes for the children, which is always fun and full of giggles and laughter!  The children really like the singing and dancing classes.  Teacher Kaie Pallo was born in Võru and has lived in America for 12 years.  In Estonia she was the organist for the Kanep congregation.  She continues to do that work here where she is the church organist and director of the Los Angeles Estonian Mixed Chorus.
At the Estonian School she teaches the children to sing and accompanies the folk dance class on the piano.  Kaie says it is fun to teach the children.  All of them are high achievers.  Even those who can’t read very well use their fingers to follow the notes.  And finally when the songs are learned, then they themselves are very proud and happy.  Surely she will continue to teach singing as long as the school exists.
 
This year’s school year is coming to a close.  Only one class remains, where things will be done in a more relaxed atmosphere and everyone gets to watch an Estonian children’s movie.  
 
Text Kadi Dugan
 

Eesti rahvakalender – mai

Saturday, May 12th, 2012

1. mai – volbri-, viilipi-, vilpusepäev 
Volbripäev, mis meie esivanemate elus siiski üsna tagaplaanil on olnud, on seotud peamiselt kahe tegevusega: herneste külvamise ning tuletegemisega. Lõkete ümber käisid eestlased aga erinevalt germaani rahvastest mitte selleks, et nõidust ja halba tõrjuda, vaid lihtsalt lõbutsemas ja omaealistega tutvumas. 
Kuna 1. maist on tänaseks saanud riigipüha ja vaba päev, siis on sul ideaalne võimalus maale sõita ja oma aialapile herned-oad maha panna. Suvel hea maiustada! 
Kel aiamaad ei ole, võtku sõbrad kaasa, otsigu märgistatud matkarada ja nautigu loodust. Maituld võib teha vaid märgistatud lõkkekohas! 
 
9. mai – nigulapäev 
Nigulapäevi on tegelikult kaks: kevadine ja sügisene. Püha Nigul oli muistendi järgi teinud nii suure heateo, et peeti vajalikuks teda mälestada kahel päeval aastas. 
Eestis on kevadine nigulapäev tuntud Kagu-Eestis. Siis käidi kirikus, süüdati Nigulale küünal, et ta kaitseks põllukultuure külma eest. Ka külvasid setod sel päeval nisu ja kaera, panid maha sibulaid ja herneid – pidi hea saak tulema. 
Sina pane aga tähele, milline ilm täna on. Siis tead sügisesi toimetusi planeerida. Kui ilm on külm, tuleb pikk ja soe sügis, kui aga soe ja sajune, võib oodata lühikest ja külma sügist (sügisesed toimetused tuleb kiiresti ära teha, et koju sooja teki alla saaks). 
 
11. mai – räüsäpäev 
Räüsäpäev ehk rahe- ja jääpäev on üks paljudest seto pühadest. Rahvasuu räägib, et ükskord oli maikuus olnud suur rehesadu – räüs. Kindlustamaks, et enam kevadist rahet ei tule, mis vilja ja lina maha peksab, otsustati iga aasta maikuus, kaks päeva pärast nigulapäeva, tõmmata põllutöödest hinge. 
Mõtle täna sinagi, kas iga päev täie auruga töötamine ei too ehk rohkem kahju kui kasu. Kui täna aja maha võtad, jõuad ehk homme rohkemgi? 
17. mai – ristipäev ehk taevaminemispüha. 40 päeva pärast lihavõtteid, neljapäev 
Ristipäev kirikukalendris tähendab Kristuse taevaminemise päeva. Meie esivanemate jaoks oli see aga üks tähtis päev, kus erinevate keeldude ja toimetuste kaudu näidati üles austust kõige maa peal kasvava suhtes. Keelatud olid põllutööd, jahipidamine ja kalapüük. Laias laastus näis olevat targem kõikidest töödest loobuda. 
Tee tänagi sina oma tegemistesse üks paus. Kasvõi tunnike, kui tervet päeva ei saa. Võta aeg maha ja ole hästi vaikselt. Sellest võib sündida imelisi ideid! 
 
25. mai – urbanipäev 
Urbanipäeva kohta ei ole just palju teada. Üks mis kindel, et seda peeti heaks lina ja kaera külvamise päevaks. 
Meile võiks aga huvi pakkuda see, et pärast urbanipäeva ei tulnud vanade eestlaste uskumuse järgi enam öökülma. Eks me näe! 
 
27. mai – suvisted, kasepühad, meiud, karjasepühad, nelipühad. Seitsmes pühapäev pärast lihavõtteid 
Meie esivanemate jaoks tähendasid suvisted eelkõige suve algust ning erinevalt hulgast muudest tähtpäevadest ei seostunud niivõrd töötegemise kui lõbusa kiigel kooskäimise, tantsupidude ja armastuse aja algusega. 
Üheks kindlaks elemendiks suviste juures oli kase tuppa toomine, ka kase viimine armastatu ukse taha. 
Kui sa oma kallimale täna kaske just viia ei jaksa (või on tema väikesesse korterisse seda keeruline paigutada), siis kimp kauneid põllulilli teeks talle kindlasti heameelt! 
 
Koostanud Karin Kuljus