Archive for April, 2012

Eesti Kool – õp. Bireti klass

Sunday, April 15th, 2012
Seekord tuleb juttu Los Angelese eesti kooli poisteklassist ja nende õpetajast Biret Rebbasest.
 
Biret on pärit Tallinnast ja üles kasvanud Meriväljal. Koolis käis ta Pirital ning hiljem oli ta samas koolis ka õpetaja. Los Angeleses on Biret elanud aastast 2007 ja sama kaua on ta ka eesti koolis õpetanud.
Kord oli ta jaanipäeva tähistamas Eesti majas, kui kooli tolleaegne direktor Karin Nukk ta õpetajaks "ära rääkis". Ega palju tal käsi väänata ei tulnud, sest Biret pidas enesestmõistetavaks anda oma osa eesti keele õpetamiseks. Seda enam, et töö oli talle tuttav ja lastega tegeleda meeldis.
Biret meenutab, et esimesel aastal oli natuke raske, sest mingeid juhiseid ja õppematerjale ei olnud. Polnud ka kogemust õpetada lapsi, kelle esimene keel oli inglise. Kuna sel ajal oli ka ta enda inglise keele oskus suhteliselt kesine, sai lubatud, et klassis räägib ta vaid eesti keeles. Viimastel aastatel on ta siiski pidanud oma sõnu sööma. Vahel on lihtsam minna kergema vastupanu teed ja rääkida inglise keeles.
Algusest peale on tema klassis olnud vaid poisid. See on omamoodi väljakutse, poiste tempo on teistsugune ja kui neil on igav, siis hakatakse üksteist segama. Kõik and on aga andekad lapsed ja mängu kaudu õppimine on nende jaoks põnev. Biret imetleb kõiki lapsevanemaid, kes toovad oma lapsi kaks korda kuus eesti kooli ja tahavad, et nende lapsed eesti keelt oskaks. Kahjuks pole selle napi ajaga võimalik kedagi eesti keelt soravalt rääkima panna, mainib Biret. Aga isegi kõige väiksemad edusammud on keeleõppes tähtsad! Kedagi lastest ei pea sundima kooli tulema, see teeb ka õpetaja töö kergemaks. Lastel on tekkinud oma eestikeelne sõpruskond, kellega kohtutakse ka vabal ajal. Kui varasematel aegadel oli kuulda kurtmist, et lapsed ei taha eesti keeles rääkida, siis nüüd on huvi tekkinud ja seda kasutatakse oma salakeelena.
Biretile meeldib eesti kooli juures töötada. See ei ole tavaline kool, kus on etteantud õppekava, mida kõik lapsed peavad ühesuguse tempoga läbima. Pole ka teste, millega end teistega võrrelda. Ja see polegi tähtis. Hoopis olulisem on, et tegusate ameerika eestlaste järeltulijad tulevad eesti kooli. Biret loodab siiralt, et meie kool püsib ja et ka kümne aasta pärast kõigil siinsetel eestlastel jätkuks aega ja tahtmist seda traditsiooni alles hoida. Nii kaua, kui lapsi eesti kooli jätkub, plaanib ta seal ka õpetada.

 

Toomas Seli on ema Helena poolt eestlane ja isa Gerry poolt itaallane, seega estalian. Ta on 9aastane ning eesti koolis käinud nii kaua, kui mäletab. Tommy saab eesti keelest väga hästi aru, kuid ei räägi palju. Eesti koolis meelidb talle, kuidas õpetaja Biret õpetab, samuti sõpradega kokkusaamine ja mängimine ning lõunasöök. Eestis on Tommy känud paar korda ja sellest rõõmu tundnud. Kõige eredamalt meenutab Tommy vanaema juures maasikasöömist. Suureks saades tahab Tommy saada kas fossiiliuurijaks, vetelpäästjaks voi turundusjuhiks.
 
Ka Emil Veideman on 9aastane. Emil on sündinud Eestis ja Ameerikas elanud 4 aastat. Eesti koolis on ta käinud 3,5 aastat. Eesti keelega tal raskusi pole,. Ta räägib siin küll rohkem nüüd inglise keeles, kuid tihti loeb kodus eestikeelseid raamatuid. Lisaks sellele räägib Emil ka vene keelt. Eesti koolis meeldib talle õppida, uut teada saada ja sõpradega mängida. Eestis püüavad ema Helen ja isa Andrei Emiliga käia kord aastas. See on aasta oodatuim sündmus! Eestis meeldib talle kõige rohkem loodus, muuseumides käimine, vanalinn, hakklihakaste ja kõrvitsasalat. Seal olles tunneb ta end tõeliselt kodus. Suureks saades tahab ta saada teadlaseks.  
 
This time we will read about the "boys class" and their teacher, Biret Rebbas.  
 
Biret comes to us from Tallinn but grew up in Merivälja.  She attended school in Pirita and later taught there.  She has lived in Los Angeles since 2007 and has been a teacher at the Estonian School since then.  Biret had been attending a Midsummer celebration at the Estonian House when the then school director, Karin Nukk, had a "chat" with her.  It didn't require much "arm twisting," since Biret, understandably, had made it her mission to teach Estonian here, even more-so because she was familiar with teaching and enjoyed working with children.  The first year was a bit difficult, said Biret, because she wasn't given any direction and there were no teaching materials.  She also didn't have any experience teaching students whose first language was English.  Because her English at that time was somewhat limited, she was permitted to speak only Estonian in class.  It's only lately that she has had to eat her words, since sometimes it is easier to take the easy way out and just speak in English.  From the beginning her students have only been boys.  That in itself is a challenge.  After all, boys operate on a wholly different level from girls.  So, when they get bored, they start to pick on each other.  Fortunately, all the boys are gifted and learning through acting out things is interesting to them.  Biret greatly admires all the parents who bring their children to Estonian school twice a month, wanting them to learn Estonian.  Unfortunately, the available time for teaching is limited and within those time parameters it is difficult to teach anyone to speak Estonian fluently, comments Biret.  But even the smallest steps in learning a language are significant!  It's also important to her that no child is forced to come to school and that makes it so much easier for her.  The children have developed their own Estonian social group with whom they get together on their own free time.  In earlier times when grumbling was heard about not wanting to learn Estonian, that has now turned into an interest and is used as a secret language among themselves.
 
Biret enjoys a challenge at the Estonian School.  It is, after all, not like a standard school with required studies and curricula which all children have to complete at the same pace.  There are also no tests by which to compare themselves with others… but that isn't even important.  Of greater importance is that active American Estonians' future generations come to Estonian School.  Biret sincerely hopes that our school will continue and that ten years hence there will be enough time and desire for all local Estonians to carry forward and continue this tradition!  As long as there are children to come to Estonian School, she plans to be a teacher there!
 
Toomas Seli is an Estonian on his mother Helena's side and an Italian on his father Gerry's side = Estalian. :)  He is nine years old and has been attending Estonian School for as long as he can remember.  Tommy understands Estonian very well, but he doesn't speak it very much.  He likes the Estonian School very much.  He likes how his teacher Biret teaches.  In addition, he likes getting together with his friends, playing and eating lunch!  Tommy has been to Estonia a couple of times and enjoyed it each time.  His most vivid memory is eating strawberries given to him by his grandmother.  Growing up, his goal is to become fossil researcher/scientist, lifeguard or business leader.
 

Emil Veideman is also nine years old.  He was born in Estonia and has lived in America for four years.  He has attended Estonian School for 3.5 years.  He has no difficulty with Estonian, though he now speaks more in English, but often reads Estonian language books at home.  In addition, he also speaks Russian.  He says he still likes Estonian School.  He likes to study, learn something new and play with friends.  His parents, Helen and Andrei, try to go back to Estonia with Emil once a year.  That is the year's most anticipated event!  Nature in Estonia is his favorite as well as visiting museums, Old Town, hamburger gravy and pickled pumpkin.  Being there, he feels truly at home.  When he grows up, his goal is to become a scientist.

Tekst Kadi Dugan

Eesti rahvakalender – aprill

Saturday, April 14th, 2012

1. aprill – karjalaskepäev
Karjalaskepäeval tuli oma kari, isegi kui sadas lund või rahet, korraks välja viia. Sellega tagati oma karjale hea tervis. Tavaks olid hea õnne tagamiseks ka erinevad maagilised toimingud: loomadele ristimärkide joonistamine, nende nõiakollaga suitsutamine, nõidussõnade lugemine, karjase rituaalne kastmine. Kui sul aga kariloomi pole, siis riietu vastavalt ilmale ja mine jaluta, kas üksi, sõprade või oma lemmikloomaga, veidi õues. Värske õhk tagab igal juhul hea tervise! Tänapäeval seostub 1.aprill mõistagi ka naljategemisega, nii et vaimukat mõttelendu ja hääd ninapidi vedamist!

1. aprill – urbepäev – liikuv püha (pühapäeval enne ületõusmispühasid)
Tänane urbepäev ehk palmipuudepüha alustab suurt ehk vaikset nädalat. Siis käidi kirikus ja leeripoisid said esimest korda armulauda maitsta. Selle päeva hommikul tuli vara üles ärgata ja pajuokstega magajaid vitsutada, et virkus majja tuleks. Neiud, kes end kreemide ja puudritega ehtida püüavad, proovigu järgmist nippi: pane pajuvitsad mõni päev enne urbepäeva vette likku. Urbepäeva hommikul pese nägu leoveega. Küll see teeb alles näo ilusaks!

6. aprill – Suur reede
Kristlikus maailmas on suur reede Kristuse surmapäev. Ka vanade eestlaste jaoks oli see päev oluline püha. Öeldi, et suur reede on nii suur püha, et siis tohi lapsigi välja jooksma lubada. Rangelt tuli jälgida keeldudest kinnipidamist: ei tohtinud töötada, riielda, abielluda, külas käia. Järgi sinagi täna neid reegleid järgida ja austa päeva pühadust.

8. aprill – lihavõtted ehk ülestõusmispühad
Lihavõtteid on nimetatud ka kevadpühadeks, munapühadeks, kiigepühadeks – kõik räägib sellest, et see tähtpäev on mitmekesise kombestikuga. Nimi "lihavõtted" viitab vastlapäeval alanud paastu lõppemisele ja sellele, et võis jälle liha süüa. Ülestõusmispühad on suur kristlik rõõmupüha, millega tähistatakse Jeesus Kristuse surnust ülestõusmist, kuid eestlased on seda ühtlasi tähistanud ka kevadpühana, sest see langeb ajale, mis päev on juba pikem, õhku ja valgust rohkem ja loodus tärkamas. Kevadist kiikumist alustati just lihavõtteajal – küla noormehed ehitasid kaunisse kohta kiige, noored neiud, kel isu kiikuma minna, tõid kiigeseppadele aga omalt poolt paelu, võid, mune jne. Sel päeval tasub minna välja värsket õhku hingama ja loodust imetlema. Kindlasti tuleks üles otsida üks kiik, et kombekohaselt kiigeaeg sisse õnnistada.

14. aprill – künnipäev
Künnipäeval tuli ärgata võimalikult vara ja asuda vaatama, et kõik põllutööriistad kasutamiseks korras oleks. Siis viidi hea viljakuse saavutamiseks põllule koorem sõnnikut ja künti kevade esimene vagu. Kui põlluriistu pole, mis ülevaatamist vajavad, siis päramine aeg on kontrollida oma jalgratta sõidukõlbulikkust. Kui sa aga autota hakkama ei saa, siis vähemalt ära unusta, et peagi lõpeb talverehvide lubatud kasutamise aeg.

23. aprill – jüripäev
Jüripäev on olulisim karjalaske- ja põllunduspüha. Vanadel eestlastel oli siis kombeks teha igasugu rituaalseid toiminguid, mis pidid tagama karja hea tervise. Metsloomade, eriti huntide peletamiseks, süüdati jüriööl lõkkeid. Jüripäev oli ka suur kolimise päev: siis toodi lapsed koolist koju ja taludesse asusid elama suvised abilised – sulased ja tüdrukud. Kaasajal ei maksa vist loota, et koolid lapsed tänasest vabaks lasevad. Vaatamata sellele võiksite võtta endale vähemalt vaba õhtu, minna loodusesse, süüdata lõke (märgistatud tuletegemise kohas!), ja juua sooja teed. Ka võiks igaüks istutada ühe puu, sest just jüripäeval maha pandud puu läheb hästi kasvama.

25. aprill – markuse-, marguse-, äkksurma-, ussikuningapäev
Markusepäeva nimi tuleb kirikukalendrist – evangelist Markuse mälestuspäev. Tema poole pöörduti, kui sooviti abi saada ootamatu surma vastu. Meie esivanemad ennustasid siis ilma ja saagikust. Loomadele anti puhkust ja jälgiti loodust, et paika panna põllutööde ajad.
Keda põllutööd ei puuduta, võiksid näiteks küttekulude planeerimise eesmärgil kõrva taha panna:
Kui täna hommikul soe ilm on, tuleb soe ja pikk sügis.
Kui aga markuseööl külma tuleb, tuleb veel 40 päeva külma.