Archive for January, 2012

Eesti Kooli õp. Annika klass

Monday, January 16th, 2012

Sedakorda tutvustame Los Angelese eesti kooli uue õpetaja Annika Mätase klassi.
Annika klassis on 5-7aastased lapsed, kelle mõlemad vanemad on eestlased. Nende laste kodune Biltmorekeel on eesti keel ja emakeeles suheldakse vabalt.
Pildil (paremalt) Yette Kiibus (6a), Dora-Liisa Meriste (7a), Kristjan Saal (7a) ja Karina Urm (5a) vastavad kõik kui ühest suust, et neile meeldib väga eesti koolis käia. "Siin saab mängida, õppida ja ägedaid asju eesti keeles teha," ütles Kristjan. Poiss käib eesti koolis teist aastat. Varsti läheb Kristjan ema Angela ja isa Marekiga Eestisse tagasi.
Ka naerusuine Dora-Liisa on koolis käinud kaks aastat. Tema sõnul on eesti koolis lõbus. Ema Maarja ja isa Renee abiga kirjutas ta isegi jõuluvanale eestikeelse kirja.
Jaane ja Hanno tütar Yette ning Kristi ja Kalmeri tütar Karina on suured sõbrannad. Eesti koolis on nad mõlemad käinud kolm aastat ja üheskoos vastavad, et siin on tore ja neile meeldib, et koolis saab mängida ja ka süüa.
Õpetaja Annika Mätas on lõpetanud Tallinna Inglise kolledzhi ja sel kevadel lõpetas ta CSUN – California State University Northridge turunduse alal. Ta töötab projektijuhina ühes kohalikus tehnoloogiafirmas, kus valmistatakse isikukaardi printereid, mis loevad kaardilt sinna laetud andmeid. Ameerikas on ta olnud 10 aastat. Eesti koolis on ta esimest aastat ja talle meeldib väga õpetada. Nii saab ka Eesti Majas tihedamalt käia ja teiste eestlastega suhelda. Lapsed on toredad ja targad ning nende õpetamine on kergem, kui ta esialgu oli arvanud.
Kadi Dugan

Eesti rahvakalender – jaanuar

Sunday, January 8th, 2012

Kolmekuningapäev – 6. jaanuar

Algselt tähistati 6. jaanuaril Kristuse sünnipäeva. Legend räägib, et Kristuse leidsid taevas süttinud tähe järgi kolm Idamaa tarka. Pärast Kristuse sünnipäeva nihutamist jõuluajale sai 6. jaanuaril tavaks kolmekuningapäeva tähistamine. Keskaegsetes linnades kestsid nimelt jõulupidustused toomapäevast kolmekuningapäevani. Viimaste sajanditeni ongi kolmekuningapäeva peetud enamikus Euroopa maades ja ka Eestis jõuluaja lõpuks.

Sellel päeval käisid paljudes Euroopa maades ringi kuningad, kroonid peas. Kuningaks-käijad laulsid, anti nukuetendusi. Kaasas kanti teivast tähega ja laternat. Seda nimetati Petlemma täheks. Kuningaks-käimise komme oli vähesel määral levinud ka näiteks Tallinnas, kus veel 1980. aastatel liikusid kolm kuningat lauldes ringi.

Tavaliselt viidi jõulu- ja näärikuused just sel päeval toast välja, linnades koguti nad kokku ja viidi metsa. Euroopas oli tavaks sel päeval jõulukuused pidulikult põletada ja viimastel kümnenditel on suuremates Eesti linnadeski nii tehtud. Läbi aegade on kolmekuningapäev olnud oluline lastele – neil oli õigus jõuluehted ära korjata ning jõuluõunad ja -maiustused kuuse küljest ära süüa.

Saksamaal kirjutatakse tänini kodu kaitseks ustele kolme kuninga nimetähed C+M+B (Caspar/Gaspar, Melchior, Balthasar) ja aastaarv. Caspar/Gaspar, Melchior, Balthasar on kolme kuninga nimetähed. Tegelikult on see küll lühend väljendist "Christus mansionem benedicat" (Kristus õnnistab seda maja).

Nuudipäev, ka kanutipäev – 13. jaanuar (ka 7. jaanuar)

See päev kui Taani kuninga Knudi mõrvapäev oli tuntud saartel ja rannikul kui jõulude lõpupäev. Knud Lavard oli Taani kuningas Erik Hea poeg, mitmete uuenduste tooja. Knud Lavard mõrvati 7. jaanuaril ja see on ka tema päev pühakuna. Nuudipäeval tööd ei tehtud, mehed käisid perest perre, lõid õlest nuutidega pühad välja ja maitsesid õlut.

Viimastel aastatel on Tallinna linnapea kuulutanud jõululaupäeva keskpäeval raekoja aknast välja jõulurahu, mis kestab nuudipäevani. Jõulurahu kuulutatakse välja kuninganna Kristiina sõnadega, mis kõlasid Tallinna Raekoja platsil esmakordselt üle 350 aasta tagasi: "Homme, kui see on Jumalale meelepärane, jõuab kätte meie Issanda ja Lunastaja armurikas sünnipäev. Ja seepärast olgu nüüd välja kuulutatud üleüldine jõulurahu, ja olgu kõik asjaosalised üles kutsutud seda püha pühitsema sobiliku hardumusega, ja ka muidu ennast üleval pidama rahulikul ja viisakal kombel."

13. jaanuaril hakati nuudipäeva tähistama alates 18. sajandi algusest, varem tähistati seda üldiselt päev pärast kolmekuningapäeva ehk 7. jaanuaril. Nuudipäeval võetakse jõulukuuselt ehted, mistõttu seda päeva on kutsutud ka väikesteks jõuludeks.

Taliharjapäev – 14. jaanuar

Taliharjapäev alustab kalendripühade rida, mida on peetud talveharjaks (paavlipäev, tõnisepäev, küünlapäev) ja mille kohta arvati, et see päev murrab talve selgroo, et loomatoitu peab pool alles olema, et sellest päevast liigub aeg kevade suunas. Varases kalendrikirjanduses seostatakse taliharjapäevaga lume sulama hakkamist.

Eesti rahvakalendri taliharjapäev peaks langema ajale, mil talv on saavutanud oma lae ja murdub – algab soojenemine ja läheneb kevad.

Tõnisepäev (tõniksepäev, tinnuspää; ka taliharjapäev, kesktalvepäev), ka jõuluemapäev – 17. jaanuar

Tõnisepäeva nimetused viitavad kahele olulisele poolele selle päeva tähenduses: vana kultuspüha ja talvepoolitaja. Nagu muudelgi talvistel tähtpäevadel, peeti oluliseks päeva pikenemist kukesammu võrra. Tõnisepäeva ilm ennustas ette suveilmu ja viljakasvu. Tuntuim ütlus on: kui tõnisepäeval nii paljugi päikest paistab, et mees näeb hobuse selga hüpata, siis tuleb kena aeg.

Pikki sajandeid ühendati tõnisepäeva koduhaldjale ohverdamise ja sigadeõnne tagamisega. Seejuures on omavahel põimunud pühast Antoniusest lähtuv pärimus ja koduhaldjas Tõnni kultusega seonduvad kombed. 20. sajandi alguses olid Lääne-Eestis säilinud Tõnni kuju, temaga seonduvad ohvrikombed ja uskumused. Lääne- ja Lõuna-Eestis, eriti Setumaal tähistati tõnisepäeva seapea ja kruubisupi söömise ja austavate, vargsi viidud ohvriandidega 20. sajandi lõpuni. Selle juures lausuti karja- ja viljaõnne tagamiseks tõnnipalve.

Tõnnile viidi ohvreid veel siis, kui uudseviljast, -piimast või -lihast midagi valmistati, olulisem ohvriaeg langes üldse sügisele, kuid vajadusel viidi andeid neljapäeviti ja muudel maagiliselt olulistel aegadel. Setudel oli tavaks näidata tõnisepäeval sigadele päikest. Lääne-Eestis seevastu näiteks aeti sigu välja vastlapäeval, nende edenemiseks veeretati ümmargusi puukettaid, viidi seakonte lakka ja lausuti palveid. Selle põhjal on kalendri- ja usundi-uurijad tuletanud mitmesuguseid seoseid sea- ja päikesekultuse vahel. Tõnisepäeval käidi mõnel määral külas ja peeti pidusid. Selle kohta on rohkem andmeid Setumaalt, kus mitmetes külades peeti nn praasnikut, kuhu kutsuti sugulasi paariks päevaks pidutsema.

Tõnisepäeva puhul käidi kariloomi tervitamas ja pakuti neile leiba või lüpsiku pealt süüa. Loomadel on lastud nuusutada nendega seotud tarbeesemeid ja riistu; on kantud leiba ümber karja, et kari edeneks. Loomadele pakutud leivapäts küpsetati eraldi. Mõnel pool visati pool pätsikest uksest välja Tõnnile ja teine pool ahju, et tagada viljaõnne. Tõnisepäeva öösel käidi võõra lamba pead pügamas, sellest villast sai kaitsevahendi kohtu ja saksa viha vastu. Muidugi oli sellise teguviisiga võimalik ka teise lambaõnne pidurdada. Lõuna-Eestis viidi hommikul kolm hargitäit sõnnikut põllule, viijale pakuti liha. Seegi komme oli mõeldud loomade kaitseks ja vilja edenemiseks.

Tõnisepäeva töökeelud on seotud sigadega, et vältida nii seakahju kui ka sigade tekitatud kahju: keelatud oli võrgukudumine (sead lõhuvad ära), ketramine ja õmblemine (seal hakkab pea ringi käima või torgid sead pimedaks).

Rituaalsed toidud: tangudega keedetud seapea, herned (oad) sealiha või seapeaga.

Tõnisepäeval keerab karu teise külje, hülgel sünnib esimene poeg, putukatel tuleb hing sisse, lõpeb mardipäeval alanud lutsupüük.

Tatjanapäev (tanjapäev) – 25. jaanuar

Traditsiooniline vene üliõpilaste püha, mida Narvas on tähistatud 1990. aastate keskpaigast. Selle puhul toimub tõrvikurongkäik ja esmakursuslaste pühitsemine tõeliseks üliõpilaseks. Selle õhtu traditsioonid sarnanevad Tartu volbriöö ja rebaste ristimise kommetega. Narva lossis saavad Tartu Ülikooli Narva kolledži esmakursuslased endale pähe kolledži sini-kollased teklid ja annavad üliõpilasvande.

Tatjanapäeva tähistamise traditsioon ulatub 18. sajandisse. 1755. aasta 25. jaanuaril, kirikukalendri järgi tatjanapäeval kirjutas Vene keisrinna Jelizaveta II alla Moskva ülikooli, Venemaa esimese ülikooli asutamisaktile. Tatjanapäev on Venemaa üliõpilaste päev, millega kaasneb palju nalja, palju õlut ja enda õiguste eest seismise üritusi.

Püha Tatjana oli silmapaistvast perekonnast pärit kristlane, kiriku diakoniss. Keiser Aleksandri aegsel kristlaste tagakiusamisel ta hukati. Legendi järgi palvetas ta oma hukkajate eest, kes nägid märtrisurma mineja pea kohal nelja inglit. Piinajatest kaheksa hakkasid nägemuse mõjul kristlasteks ning nad piinati surnuks. Tatjana ihust lõigati lihatükke, teda saeti, kuid saehaavad kadusid vanglas, sest jumala saadetud ingel parandas need. Nii ilmus ta igal hommikul haavamatult ja tervena piinajate ette. Tatjana juuksed lõigati maha, sest arvati, et neis peitub maagiline jõud. Siis visati ta lõvi ette, kes aga muutus taltsaks ega puutunud teda. Lõpuks raiuti temal ja ta isal 225. aasta paiku pead maha.

Traditsioon keelustati pärast oktoobrirevolutsiooni 1917, kuid üheksakümnendatel aastatel, pärast seda, kui 1995. aastal taasavati Moskva ülikooli juures Püha Tatjana kirik, elustus uuesti.  Üliõpilased on hakanud pidustusi ühendama oma õiguste eest võitlemisega.

Paavlipäev – 25. jaanuar

Kristlikus kalendris Pauluse ümberpööramise püha. Eestis saartel, paiguti Läänemaal ja Harjumaal 20. sajandi alguses vähetähistatud püha. Loetletud alal on paavlipäev olnud talve keskpaiga tähistaja. Talvepoolitajana tähistavad seda püha näiteks rootslased, soomlased ja sakslased.

Paavlipäeva ilm ennustab suveilmu: päike – päikseline ja soe suvi ning hea saak; sajune ilm – haigused ja vihmane suvi. Paavlipäeval algas saartel putukate ennetusmaagiline tõrjumine. Igasugune villasetöö oli keelatud. Kehtis veel pühkemete väljaviimise keeld – sinna kohta, kuhu need viiakse, tekib suvel palju usse.

Paulus ehk algselt Saul(us) sündis Tarsoses ja oli äge kristlaste vastane, kes aitas näiteks Stephanuse kividega surnuks loopida. Teel kristlaste kogudust hävitama tabas teda pimestus, selle järel aga sai ta ilmutuse. Pimedana saabus ta Damaskusesse, kus raviti käte pealepanemisega nägijaks. Selle ime järel lasi Saulus end ristida ja sai uueks nimeks Paulus. Sestpeale oli ta tulihingeline kristlane, kes hukati hiljem keiser Nero käsul – tal raiuti pea otsast.

Kokkuvõtte tegi Karin Kuljus