Archive for November, 2011

Los Anglelese traditsiooniline verivorstivabrik – kuues aasta

Sunday, November 20th, 2011

Jõuluks pikad verivorstid,
uueks aastaks õnnesoovid.
Jõuluõhtuks küünlavalgust,
uueks aastaks rõõmsat algust.

Eestlaste jõululaual on traditsiooniliselt ikka olnud verivorst ja hapukapsas. Olles ise hiljuti perega 4 aastat Austraalias elanud, tean öelda, et traditsioonid saavutavad eriti olulise tähenduse just Eestist kaugel elades (sest kodu-Eestis on need justkui iseenesestmõistetavad). Mis puudutab eestipärast toitu, siis siin on välis-eestlased igati leidlikud. Üles otsitakse nii Ida- kui  Lääne-Euroopa vürtspoed, pagarid ja lihunikud ning nõnda jõuavad kõik tuttavad maitsed  ka välis-eestlase söögilauale. Nii sõime Austraalias isugasakslaste peenleiba, horvaatide suitsuvorsti, poolakate hapukurki ja hapukapsast ning jõululaual troonisid itaallaste vürtsikad, ent maitsvad verivorstid.
Kuid Los Angelese Eesti Majas hakkas jõulu eel tööle päris OMA verivorstivabrik, kus valmisid koduse maitsega ülihead verivorstid. Ise tehtud – hästi tehtud!
Varasemalt oli see tähtis verivorstimonopol perekond Kaskla kätes, kuid mõned aastad tagasi tegi perekond ettepaneku jätkata traditsiooni uute jõududega Eesti Majas. Nii tõdevadki Los Angelese Eesti Maja verivorstivabriku eestvedajad Linda Kaskla, Mall Arusalu ja Leila McLaughlin, et seekordne vorstivabrik on järjekorras juba kuues. Seega alustati Eesti Majas vorstide valmistamist 2006. aastal, abiks rohkem kui poole sajandi vanune käsitsi meisterdatud vorstimasin.

(more…)

Eesti Köök ja Külalised – Alar Kivilo

Wednesday, November 16th, 2011

Valgus, kaamera, võte!

2011. aasta viimasel ühisel lõunal Los Angelese Eesti Majas oli meil võimalus lähemalt tutvuda filmioperaator Alar Kiviloga. Härra Kivilo sündis Kanadas, Montrealis, eestlastest sõjapõgenike perre. Tema karjäär on aga toonud ta Los Angelesse, otse filmitööstuse südamesse.

Eestlasele omaselt tagasihoidlikult mainib hr. Kivilo, et kui keegi ütleb filmi kohta, kus tema kaasa tegi, et see oli hea film, väga usutav ja liigutav, siis sellest piisab. Kui aga hakatakse detailselt kommenteerima, et küll selles filmis oli näiteks ilus päikeseloojang, siis see on märk, et midagi on läinud valesti. Hea operaatori tunnus on see, et ta ei tõmba oma tööle tähelepanu. Filmioperaatori töö ei ole vaid tehniline ülesanne sättida õige ava objektiivile ja teha ilus pilt. See amet on palju peenem ja mitmekülgsem.

Läbi aegade on jutud olnud inimkonna osa. Vanasti koguneti lõkke ümber ja jutustati jutte. Tänapäeval juhtub seda üliharva. Selle asemel läheme me kinno või istume televiisori ette ja vaatame filmi. Filmi puhul on  jutustajaid kaks: režissöör ja operaator. Režissöör suunab näitlejaid, jutt tuleb läbi sõnade, liigutuste ja pilkude ellu. Operaator aga tõlgendab režissööri nägemust, selle jutu sisu, jutu teemasid ja teeb selle reaalseks, teeb selle pildiks. Filmioperaator on põhimõtteliselt filmi kaasautor.

Uue filmiga tööle asudes loetakse käsikirja eelnevalt väga põhjalikult, võimalik et 10 korda. Mitte, et seda pähe õppida, vaid et saada tunnetus, kus lõpeb üks stseen ja algab teine, kus on visuaalsed üleminekud. Režissöör ja operaator töötavad koos käsikirja mitu korda läbi, panevad paika mis meeleolu mingis stseenis peab olema, ja millisel näitlejal hetkel peab olema põhirõhk. Operaator on kui režissööri silm, kes tõlgendab tema ettekujutust. See on loominguline protsess, mis nõuab kogemust ja kunstimeelt.

Igale filmile tuleb omamoodi ette valmistuda, uurida vastavat ajalugu, olustikku, lugeda, vaadata filme ning teha uurimustööd. On vaja end võimalikult lahtiseks muuta, lasta kujutlusvõimel lennata, aga samas peab olema ka plaan, kuna film on kallis projekt ja nagu elus asi, mis areneb ja liigub. Võtteplatsile saabudes peab olema valmis reageerima ja tihti oma kõhutunnet usaldama.

Filmioperaator jutustab juttu, mis on stsenaariumis üles kirjutatud, kasutades selleks pildikeelt. Operaator tõmbab tähelepanu tähtsatele detailidele, ta suunab vaatajate pilke, et need paneksid tähele, mis toimub näitlejate silmades, liigutustes ja tegelaste hinges. Operaator loob meeleolu ja tekitab pinget. On väga oluline et operaator tunneks montaaži, sest filmimontaaž loob uusi mõtteid. See, kuidas erinevad kaadrid kokku monteeritakse, tekitab emotsioone ja viib jutu edasi.   Mõnikord on huvitavad kaameravõtted stsenaariumisse sisse kirjutatud, kuid üldiselt juhtub seda väga harva. Operaator on jutustaja, kes ei räägi sõnadega, vaid pildikeelega, mis koosneb viiest elemendist: valgus, kombinatsioon, fookus, värv ja liikumine, või mitte liikumine.

Valgus ja kompositsioon. Mis toimub kaadris, kus on see raam kuhu on pearõhk pandud, kas peanäitleja on ligidal või kusagil kaugel. Kompositsioonimängud on väga tähtsad. Üks alagrupp kompositsioonis on filmiobjektiivid. Igal kaamera objektiivil on oma eripära ja iseloom. Kui tehakse lähivõtteid ja suuri plaane, see tõmbab tähelepanu näitleja näole ja silmadele, taust läheb pehmeks ja on fookusest väljas. Mida ligemal sa oled, seda reaalsem tunnetus tekib. Valgustust sättides saab tihti ka ära kasutada hetke olukorda, huvitavaid varjundeid, oleneb kas stseen toimub päeval või õhtul. Valgustus muutub siis muutub ka meeleolu.

Fookus on huvitav osa filmikeelest ja on selline asi mis igas filmis pidevalt toimub. Filmi võttegrupis on inimene, kes kontrollib fookust (focus puller).  Tema ülesandeks on hoolitseda, et näitlejad on fookuses seal kus nad peaksid olema fookuses. Näiteks inimene on kaugel ja hakkab järjest ligemale tulema, et ta fookuses püsiks, siis tuleb seda pidevalt sättida. See on üpris tehniline töö. Üldiselt on nii et kui keegi filmis räägib siis fookus on selle inimese peal ja tehakse suur plaan. Võib aga väga huvitava efekti saavutada kui hoida fookus hoopis selle teise karakteri peal, kellele see sõnum on suunatud. Näiteks kui antakse edasi kurb sõnum, et siis näidata inimese reaktsiooni. Kaamera kerib lähemale ja see tekitab publikule tunde kuidas oleks reaalselt kurba sõnumit kuulata.

Värv. Kõige algelisem otsus värvi suhtes on et kas film tuleb must-valge või värviline. Värvidel on suur mõju ja siin tulevad mängu ka peakuntsnik ja kostümeerija. Kõik oleneb, millest on jutt, millised on emotsioonid, ja selle põhjal tehakse ka otsused. Tänapäeval saab digitaalselt värve muuta, korrektuure teha ja töödelda, aga on oluline et on olemas põhikonseptsioon, mis värvi üks või teine stseen peaks olema. Aju hakkab reageerima, kui kaadris on midagi teistmoodi, tekib energia.

Liikumine. On palju viise kuidas kaamera saab liikuda. Aegajalt kaamera ei pruugigi üldse liikuda, liigutatakse hoopis näitlejaid. See tekitab tugevat pinget, tõmbab publiku kaasa, kõik jälgivad peategelast. See kuidas üks kaader tekitab üht emotsiooni ja teine teist, on kui väga müstiline. Võtteplatsil operaator uurib võttepaika tükk aega siis jälle teist, ja siis otsustatakse, kuhu kaamera pannakse.

Operaator otsib alati visuaalseid kajasid, kus kordub praktiliselt sama kaader, aga karakteri muutus on võimendatud. Kui karakter ei muutu, siis film ei liigu ka edasi. Operaatori töö on seda muutust näidata, nii et publik saaks sellest aru ja saaks sellest elamuse. Filmi kõige tähtsam osa on karakterid, nende otsused mida nad teevad ja kuidas nad neid teevad, selles ongi filmi elu ja see tõmbab kaasa. Operaatori töö on abstraktsed tunded tõlkida reaalsusesse, nii et need jutustuseks muutuksid. Operaator üritab luua usutava maailma, kuhu publik sukeldub, kui seda aga hakata liialt viimistlema, siis kaob spontaansus ja realistlik tunnetus.

Tekst Karin Kuljus, foto Reet Rand

 

Eesti Kooli õp. Kadri klass

Wednesday, November 16th, 2011

Uudiskirja järgnevates numbrites tutvustame lähemalt Los Angelese eesti k ooli õpilasi ja õpetajaid. 

Biltmore

Alustame kõige vanematest õppuritest, kel see kooliaasta jääb eesti koolis viima seks. Lõpuklassis on sel aastal vaid üks õpilane, 11aastane Helena Laan, Milvi ja Mati Laane tütar. Helena on eesti kooli õpilane olnud 4a peale. Juba maast-madalast on tal tihedad sidemed eesti kooli ga. Ta on Karin Nuki lapselaps, kes oli aastakümneid eesti kooli direktor, lahkudes meie seast kahe aasta eest. Helenale meeldib eesti koolis väga: saab eesti keeles õppida, rääkida ja mängida. Helena kodune keel on eesti, mõlemad vanemad on Ameerikas sündinud ja tublilt eesti keelt edasi kandnud eestlased.
Helena käib ka Eestis keelt harjutamas. Koos perega ollakse siis Helena vanaema-vanaisa suvekodus. Selle aasta lõpus tuleb Helenal ette valmistada eestikeelne ja -meelne lõputöö.  Ta on ka pisut kurb, sest nüüd saab tema jaoks eesti kool otsa. Helenale meeldib väga õpetaja Kadri. 
Biltmore
Helena õpetaja on Kadri Speek, kes on eesti koolis õpetaja alates 2003. aastast. Ta alustas eesti keele õpetamist nendele lastele, kes eesti keelt ei osanud ja kelle kodune keel oli inglise. Kadri ise on õppinud Tallinna Pedagoogikaülikoolis. Talle meeldib eesti keelt nii õppida kui ka õpetada. Armastus isamaa vastu ja eesti meele edasi viimine teda eesti koolis käima inspireeribki. Samuti on tore kokku saada ja suhelda teiste eestlastega. Kadri igapäevatöö on tihedalt lastega seotud. Ta on sotsiaaltöötaja California Hospitalis, kes nõustab igapäevamuredest depressiivseid hispaaniakeelseid peresid.
Kadi Dugan

Tüvirakust kasvab ime

Monday, November 14th, 2011

Laupäeval, 15. oktoobril pidas Los Angelese Eesti Majas ettekande rakubioloogiast ja tüvirakkudest dr. Tõnis Org.

Tõnis lõpetas Tartu Ülikooli bioloogia- geograafiateaduskonna geenitehnoloogia erialal 2002. a. selle eriala esimeses lennus ja kaitses 2010.a. Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas doktoritöö immunoloogilise tolerantsi tekkimisest.  Praegu on ta järeldoktor Kalifornia Ülikoolis Los Angeleses, Molekulaar-, raku- ja arengubioloogia osakonnas, kus ta uurib vere tüvirakkude arengut. Los Angelese Eesti Majja kogunenud suurearvulisele kuulajaskonnale rääkis Tõnis sellest, mis tüvirakud on, kuidas nad tekivad ja kuidas neid erinevate haiguste ravimiseks kasutatakse.

Kõik elusorganismid on üles ehitatud rakkudest. Rakud on väikseimaid autonoomsed üksused, mis on on võimelised iseseisvalt funktsioneerima ja koos moodustavad nad erinevaid kudesid ja organeid, mis omakorda tagavad terve organismi funktsioneerimise. Tüvirakke eristab teistest rakkudest see, et jagunemise teel paljunedes võivad nad tekitada endasarnaste rakkude kõrval ka endast erinevaid, koespetsiifilisi rakke ning seetõttu on neid võimalik kasutada haiguse läbi kahjustatuid kudede ja elundite taastamiseks.

Tüvirakke, mis võivad jagunedes tekitada ükskõik millise teist tüüpi raku vastavas organismis nimetatakse pluripotentseteks. Inimese kehas on üle 220 erineva rakuliigi, seega võivad inimese pluripotentsed tüvirakud muutuda enam kui 220-ks erinevat tüüpi rakuks. Vastavalt sellele kuidas pluripotentseid rakke saadakse eristatakse omakorda embrüonaalseid tüvirakke ja indutseeritud pluripotentseid tüvirakke.

Embrüonaalsed tüvirakud saadakse viljastatud embrüost. Kuigi enamasti kasutatakse selleks kehavälisel viljastamisel ülejäänud rakke (viljastatakse mitu rakku, emakasse sisestatakse vaid üks), on siiski tegemist eetilise probleemiga, sest uute tüvirakkude saamiseks kasutatakse embrüosid, millel on potentsiaal areneda inimeseks ning kriitika sellise protseduuri vastu on sarnane abordivastasele kriitikale.

Teine probleem embrüonaalsete tüvirakkude kasutamisel rakuteraapias on immunoloogiline. Inimese immuunsüsteem on välja kujunenud kaitsmaks organismi erinevate patogeenide (bakterid, viirused) eest. Et seda efektiivselt teha oskab immuunsüsteem eristada oma võõrast ja kõik organismi sattunud kehavälised objektid hävitatakse. Kuna embrüonaalsed tüvirakud ei pärine inidiviidist keda ravida püütakse, asub patsiendi imuunsüsteem kehase sattunud võõraste rakkude vastu võitlema. Samasuguse väljakutsega peavad arstid seisma vastakuti erinevate organite siirdamisel. Seetõttu püütaksegi leida patsiendiga võimalikult sarnane doonor ja operatsiooni järgselt surutakse imunnsüsteem alla.

Immunoloogilise sobivuse probleemi lahenduseks on väljatöötamisel “ümberprogrammeerimise” põhimõttel toimiv terapeutiline kloonimine:  viljastatud munarakust eemaldatakse rakutuum koos DNA ehk geneetilise materjaliga ning inimeselt, keda tüvirakkudega soovitakse ravida võetakse mõni teine, tavaline rakk (näiteks naharakk), millest võetakse välja rakutuum ja pannakse see munaraku tuuma asemele. Nii on võimalik saada tüvirakke, mille geneetiline informatsioon pärineb patsiendilt ja seega pole karte immunoloogilist sobimatust. Inimeste puhul kloonimisprotsess veel päris hästi ei tööta, sest sel viisil tekitatud rakud ei ole seni hakanud edasi paljunema, küll aga on edukalt kloonitud teisi imetajaid nagu näiteks lammas, hiir, kass.

Et seesugune kloonimine ei lahenda siiski ülalmainitud eetilist probleemi, siis on teadlased välja tulnud meetodiga, kuidas juba lõplikult differentseerunud rakke tagasi tüvirakusarnaseks muuta. Patsiendilt eraldatake diferentseerunud keharakk (näiteks naharakk, vererakk või närvirakk) ning selles pannakse tööle teatud geenid, mis muudavad raku tagasi pluripotentseks. Sellisel teel saadud tüvirakke kutsutakse indutseeritud pluripotentseteks tüvirakkudeks ja kuna selliseid rakke on võimalik saada patsiendilt endalt on lahendatud ka probleem immunoloogilise sobivusega. Probleemiks antud juhul see et meetodid, mida kautatakse tüvirakuks tagasiprogrameerimiseks vajalike geenide töölepanemiseks on potentsiaalselt onkogeensed, ehk võivad põhjustada vähki.

Täiskavanud organismis pluripotentseid tüvirakke ei leidu, küll aga on seal olemas koespetsiifilised tüvirakud. Sellised tüvirakud ei ole võimelised jagunema mistahes teist tüüpi rakkudeks, vaid ainult teatud kindlat tüüpi rakkudeks. Nii näiteks on vere tüvirakud vajalikud valgetele ja punastele vererakkude uuendamiseks ja nahas leiduvad tüvirakud uuendavad  erinevaid naharakke. Koespetsiifilisi tüvirakke saab seetõttu kasutada ainult koespetsiifiliste haiguste raviks.

Põhjalikumalt on koespetsiifilistest tüvirakkudest seni uuritud just vere tüvirakke. Täiskasvanud inimesel asuvad veretüvirakud luuüdis ja neid on võimalik eraldada ja erinevate verehaiguste nagu aneemiad, leukeemiad ravis kasutada.
Vere tüvirakke on võimalik saada ka nahaväädi verest peale lapse sündimist. Kuigi sellisel moel on vere tüvirakke lihtne koguda ja puuduvad keerulised eetilised probleemid, on protsessi puuduseks see, et antud meetodiga saab tüvirakke koguda vaid üks kord inimese elus ja samas on tüvirakke nii piiratud koguses, et neist piisab vaid imikute ja väikelaste (verehaiguste) raviks. Lisaks on väikelastel tekkinud verehaigused enamasti geneetilise taustaga ja seetõttu on nabaväädi verest saadud tüvirakkudel samad geneetilised puudused mis lapsel selle haiguse põhjustasid.

Mainitud piiranguid tuleks silmas pidada nabaväädi vere paljureklaamitud verepankadesse hoiustamisel, aga pikemas perspektiivis võidakse nendelegi probleemidele lahendused leida. Nii uurivadki teadlased praegu seda, kuidas keharakke ohutult tüvirakkudeks muuta, kuidas koespetsiifilisi tüvirakke väljaspool inimkeha koekultuuritassis tekitada ja kuidas olemasolevaid tüvirarakke katseklaasis edukalt paljundada, et neid oleks seejärel võimalik erinevate haiguse ravimiseks kasutada.

Tõnis Orgi praegune uurimisteema on seotud vere tüvirakkude arenguga embrüos ja hiljem luuüdis , et seda protsessi siis katseklaasis kunstlikul moel matkida.

Soovime talle palju edu.

Tekst Lumme Erilt, foto Reet Rand

Läbi elu, teatriga käsikäes

Monday, November 14th, 2011

Intervjuu – Los Angelese Eesti Teater

Los Angelese Eesti Teater, mis sai alguse 1950. aastal, tähistas 15.oktoobril oma 61. hooaja algust piduliku ôhtusöögiga Los Angeles Eesti Majas.

Õhtu aukülalisteks olid Los Angelese Eesti teatri pikaajalised aktiivsed liikmed Astra Shore (lavastaja), Johannes (Karu) Nukk ja Matti Riivald (näitlejad), kes sellel suvel tähistasid tähtsaid juubeleid.

Enne piduliku ôhtusöögi algust oli mul au kohtuda juubilaridega ning pitsi konjaki saatel vestlesime elust, olust, teatrist ja teatri rollist juubilaride elus.

——————————————————————————————————————————————

Alustuseks veidi taustinfot ôhtu peategelaste kohta.

Härra Johannes (Karu) – 85, näidendeid kokku u. 12

Hr Johannes saabus Los Angelesse 1949. aastal kui oli 23 aastane.  Tema esimene näitemäng oli 8 aastaselt ja käesoleva aasta etendus ei jää sugugi viimaseks!

Härra Matti – 70, näidendeid kokku u. 5 vôi 6

Hr Matti on sündinud Saksamaal ning Ameerikasse saabus vanematega 1949. aastal kui oli 8 aastane.  Los Angelesse tuli Matti 1969. aastal puhkusele ja pole siiani lahkunud. Hr Matti on suurepärane laulja, kelle eesti keel on väga sorav.  Selle asjaolu teeb eriti auväärseks fakt, et Eestit külastas Matti esimest korda 2011. aasta suvel.

Proua Astra – naisterahva vanust ei sobi avaldada (nii 80 kanti), näidendeid kokku u. 25

Glamuurne daam, kes on sündinud Saaremaal, tegelenud tantsu ja näitlemisega terve elu.  Olles sündinud enneaegsena ning kuna lapsena olid tal lisaks ka veidi kôverad jalad, siis soovitas arst emale laps tantsima viia.  Astra käis Tartus Tiina Kapperi tantsukoolis ja Uudo Väljaotsa balletikoolis.  Ameerikasse Chicagosse jôudis Astra pärast peatust Saksamaal.  Chicagos liitus ta Eesti seltskonnaga, kus ôppis proua Entsopi käe all näitlemist. Edasi Los Angelesse sattus pr. Astra abikaasa kaudu, kes oli Los Angelese kliimast väga sisse vôetud ning tuli seetôttu siia oma residentuuri tegema.

——————————————————————————————————————————————

L.A. Eesti teatri ajalugu vaadates on näha, et teatri etenduste nimekiri on pikk ja mitmekesine aga tegevusaastaid arvestades samas lühike.  Teatri ajaloos on olnud mitmeid pikemaid pause.

Hr J.  Kui meie lavastaja Hr. Kikas vanaduse tôttu eemale jäi, ja enne kui Astra ohjad üle vôttis, oli meil tôepoolest vahepeal surnud periood.  Astra lavastajaks saamisega läks ka teatri elu taas hooga käima.

Meeldiv on näha, et aastate jooksul on väga palju lavastatud just Eesti autorite teoseid.  Kuidas jôudsid teieni algusaastatel näidendite tekstid, arvestades, et enamus inimesi jôudis LA’sse pôgenemise käigus ning kirjandus ei olnud eeldatavalt kôige esmane asi, mida kaasa haarati?

Hr J. Kôigepealt tahaks mainida, et enamus Eesti autoreid, mida me oleme mänginud, on Eesti-aegsed kirjanikud.  Tekste on meile toonud külalised, samas terve Mikumärdi kirjutas üks mees Torontos mälu järgi üles.  Hiljem tekstivôrdlust teinud me ei ole, aga see polegi väga oluline, sest niikuinii vôetakse igast näidendist midagi välja vôi lisatakse juurde, vastavalt sellele kuidas näitlejal see kôige paremini välja kukub.

Milliseid etendusi meeldib teile kôige enam esitada? Mängukava vaadates tundub, et kõige populaarsemad on olnud komöödiad.

Pr A.  Minule isiklikult meeldib komöödia ja ka meie rahvale meeldib see kôige rohkem.   Samas, môned Tsehhovi lühitükid on ka päris hästi välja tulnud.

Hr J.  Komöödiat on näitlejatel kergem mängida kui draamat ja kui draama hästi välja ei tule, siis on tulemus päris hull.  Kuna kôigil oli nôukogude-aegsest Eestist kurbi mälestusi, siis miks mängida midagi sellist, mis toob publikul pisara silma.

Hr M.  Komöödiaga saab endal rohkem nalja ning publikul on lôbus.  Inimestele meeldib naerda ja nautida.  Muidugi kui on romantiline komöödia ja pisar tuleb silma, siis on teine asi!

Kaua vôtab etenduse ettevalmistamine harilikult aega?

Hr J.  Oleneb etendusest aga aasta kindlasti.  Elukutselised teevad proove iga päev, kuid meie käime koos kahe nädala tagant.  Teeme üks kord läbi ja tagasi tulles on jälle ununenud.

Hr M.  Peamiselt sellepärast, et inimesed ootavad oma rollide ôppimisega viimase minutini.  Õpin homme aga homme ei taha kergesti kohale jôuda!

Pr A. Kuna paljud tulevad proovidesse otse töölt, siis on meie proovide harilikuks osaks ka lühikesed söögipausid.   Ma ei mäleta ühtegi proovi kus meil pole süüa olnud.  Kôik käib kôhu kaudu!

Hr J .   See on asi mida üldse vaja pole!

Pr A.  Ma tean, et tema ei taha süüa ja tal on ükskõik!  Aga niipea kui söök on laual, siis Karu käsi on esimene mis midagi haarab!

 

Kas L.A. Eesti teatri näitlejatega on lihtne koostööd teha vôi on môned kapriissemad karakterid ka olemas?

Pr A.  Igasuguseid on aga me saame läbi nagu üks väike perekond.  Vahel tuleb minul kui lavastajal rohkem käratada aga see kuulub asja juurde.

Hr M.  Üldiselt on lôpptulemus alati meeldiv vaatamata sellele, et sinna jôudmine on vahel läinud üle kivide ja kändude.  Lôpuks ununevad kôik valud ja vaevad, on vaid soov seda korrata.

Kuidas teile näidendite tekstid meelde jäävad?  Kas on ka mingisugune salatehnika mida aastatega lihvinud olete?

Hr J.  Spetsiifilist tehnikat mul ei ole aga kuna mul on väga hea nägemismälu, siis lehed lihtsalt jäävad silme ette.  Samas, kui vanasti jäi tekst pärast 2-3 korda lugemist pähe, siis enam nii ei ole.

Hr M.  Minul pole kunagi kerge olnud. Tuubin ja tuubin kuni lôpuks jääb siiski pähe.

Pr A.  Karul on oma vanuse kohta väga hea mälu ja kui midagi ununeb, siis improviseerib nii, et etendus läheb sujuvalt edasi.

 

Kes otsustab milline näidend järgmisena lavale tuua ja kuidas toimub rollide jaotus?

Pr A.  Vaidleme palju, otsime, alguses kunagi midagi ei leia aga lôpuks ilmub ikka midagi uut (vôi vana) välja.  Rollidega seoses suurt valikut ei ole, kuid ônneks leidub meil inimesi kes saavad mängida väga erinevaid rolle. Kui mina valin, siis püüan vaadata, et inimene sobib karakterisse.  Vahel on see muidugi raske ja ei ônnestu, eriti kuna on siiski tegu harrastusnäitlejatega, kellele  karakterisse sisseelamine ja tema môistmine ei ole nii tähtis kui professionaalidel.

Hr J.  Valik tehakse mitmeid fakte arvestades aga oluline on leida näidend kus on vähe tegelasi kuna meie teatris ei ole palju inimesi.  Lavastaja ikka esialgu küsib kes on nôus mida tegema, aga samas tuleb  tunnistada, et laia valikut tôesti pole.

Hr M.   Eks noorte eestlaste seas on kindlasti talendikaid inimesi, kuid nemad ei tule kahjuks osalema.

Hr J. Noori on tôepoolest raske osalema saada, seda nii tantsu, laulu kui näitlemise seisukohalt.

Millest vôib see tuleneda?  Kas üheks pôhjuseks vôib olla tôsiasi, et tänastel LA Eesti noortel puuduvad takistused Eestis elavate pere ja sôpradega suhtlemiseks, millest tulenevalt LA Eesti teatril/kooril puudub sarnane tähtsus oma keele ja kultuuri säilitamisel kui aastaid tagasi?

Hr J.  Raske on öelda, mis vôiks konkreetseks pôhjuseks olla ja kuidas saaks rohkem noori punti tuua.  Olen sellele môelnud aga lahendust leidnud ei ole.

Hr M.  Fakt on tôepoolest see, et neid Eesti pôgenikke, kes saabusid siia 1940-60ndatel aastatel, liitis soov eesti keelt ja keeleoskust alal hoida.  Üheks vôimaluseks oli tollal tihe seltskondlik suhtlemine (laul, tants, näitemäng).  Selleks olid inimesed nôus kaugelt kohale tulema ja tööd tegema.  Näiteks vôib tuua Los Angelese Eesti maja, mis ühisel jôul ja nôul on valmis ehitatud.

Hr J.  Kôigil oli sama minevik, kôik olid noored ning kôigil oli soov kokku saada.  Aastate jooksul hakkas see soov jahtuma, siis kui hakkasid tekkima muud huvid.

Kas Los Angelese eestlased on teie arvates teatri rahvas?  Tulevad nad hea meelega etendusi vaatama?

Hr J ja M. Jah, kindlasti!

Hr J. Seda vôib öelda juba selle pôhjal, et me oleme suuremaid näitemänge isegi kaks korda mänginud , nii laupäeval kui pühapäeval ning môned aastad hiljem ka korranud.  Üheks korraks pole ju môtet ôppida!

 

Kas tuleb meelde môningaid lôbusaid juhtumeid?

Hr J.  Tegime Astraga Los Angeleses etendust Kaardimäng.  Hüppasin kogemata neli lehte edasi aga Astra sai kiirelt asjale järele ja rahvas ei saanud üldse aru, mis juhtus.  Tagasi ju minna ei saa! Tol hetkel ennast muidugi naerma ei ajanud kuna polnud naeru koht.

Pr A.  Sain oma esimese musi Johannese käest Eeskujulikus Abielumehes.  Proovide ajal olime väga korralikud ja ei musitanud, aga peaproovis pidime siiski musi ära tegema!

Milline tähtsus on LA Eesti teatril teie elus olnud?

Pr A.  Minu jaoks on olnud teatril oluline roll minu eesti keele oskuse alal hoidmisel. Kuna minu abikaasa ja lapsed eesti keelt ei räägi, siis tahan neile näidata kui tähtis on see, et nemad oma elus teevad seda mis nende jaoks oluline on.  Vahepeal ma tôepoolest unustasin eesti keele, sest minu ema arvas, et peaksin vaid inglise keeles suhtlema, kuna olen abielus ameeriklasega. Keel aga tuli suhteliselt kiiresti tagasi kui ma oma esimest etendust Suletud Aken ette valmistasin.  Õhtuti käisin keelt ôppimas, kuna ma alguses ei saanud aru, vôi kui sain aru, siis ei oskanud vastata.

Nüüd vanemaks saades olen avastanud, et teatril on ka veel teine oluline roll, eriti just vanematele inimestele.  Kuna silmanägemise tôttu on järjest raskem lugeda, siis teater annab alternatiivse vôimaluse kirjandust nautida.

Hr J.  Minu jaoks on teater andnud vôimaluse laval olla.  Pole vahet kas saalis on üks vôi kaks inimest; peaasi, et saan mängida.

Hr M. Kuigi mulle meeldib näitlemine, siis on ka minu jaoks teatri kôige tähtsamaks rolliks olnud keele alalhoidmine.

 

Kallid juubilarid!

Pärast intervjuu lôppu sellele tagasi môeldes ning ka nüüd diktofonilt meie juttu kuulates teeb mu meele rõõmsaks ja südame soojaks see, et vaatamata rasketele sündmustele teie minevikus olete te suutnud alles hoida positiivsust, optimismi, lôbusat ja energilist ellusuhtumist, millest tasub nii noortel kui vanematel eeskuju vôtta! Tänan teid südamest meeldiva ja lôbusa intervjuu eest!

Intervjueerimas käis Kristel Suur, foto Reet Rand