Archive for June, 2011

Intervjuu Michael Florea’ga

Thursday, June 23rd, 2011

Millal tehakse lõpp vananemisele? Mis on tume aine?
“I want to know how God created this world. I am not interested in this or that phenomenon, in the spectrum of this or that element. I want to know his thoughts; the rest are details.” – Albert Einstein
Mitmetel salapärastel teaduse teemadel sain vestelda Michael Florea’ga, kes oli Los Angelesse sõitnud rahvusvahelisele noorte teadusmessile Intel IESF 2011. Hoolimata võõrapäraselt kõlavast nimest, on Michael täiesti läbi ja lõhki Eesti poiss, kes lõpetamas Tallinna Reaalkooli 11.klassi. Kutsun teda Miikaeliks ja ta ei pane seda sugugi pahaks.
Tänavune õpilaste teadustööde konkurss, mida Eestis korraldab Sihtasutus Archimedes, koostöös Haridus – ja Teadusministeeriumi ja Teaduskeskus AHHAA-ga on järjekorras juba kümnes. Tähekombinatsioon AHHAA ei ole muide lühend viiesõnalisest keerulisest nimest, vaid asi on palju lihtsam: ahhaa, välja mõtlesin! Konkursile laekus 73 tööd gümnaasiumi tasemel ja Michael sai 1.preemia oma töö “GST-GFP liitvalgu ekspressiooni sõltuvus IPTG kontsentratsioonist Escherichia coli’s” eest. Preemia summa 1,100.00 eurot ja sõit Los Angelesse messile.
Karin Kuljus: Palun räägi lähemalt oma uurimustööst.
Michael Florea: On olemas valk nimega GFP mida kasutatakse diagnostilise tööriistana, sest ta helendab ja sellega on võimalik näha kuidas mikrotasandil protessid töötavad rakkude sees. Minu uurimustöö uurib et kui seda valku bakterites kasutada, bakterites kasutatakse seda enamasti põhiliste protsesside juures, siis tuleb määrata intensiivsus, et kui kõvasti see bakter seda sünteesib. Kui seda liiga palju sünteesid, siis see bakter sureb ära, kui aga liiga vähe, siis ei saa jälle tulemusi. Tuleb leida see keskmine osa ja seda minu töö uuribki. Kuidas leida GFP sünteesil kuldne kesktee ja seda just IPTG kogusest.
KK: Kuidas selline idee alguse sai? Miks valisid just selle teema?
MF: Kuna seda GFP valku kasutatakse laialdaselt ja Tallinna Tehnikaülikoolis toimuvad hetkel vastavad uurimustööd, siis otsustasin et see on vajalik ja teen sellel teemal.
KK: Kes Sind juhendas selle tööga?
MF: Oma koolist bioloogia õpetaja Kesti Veskimets ja Tallinna Tehnikaülikoolist teadur Lagle Kasak.
KK: Kui kaua selle projekti tegemine aega võttis?
MF: Neli kuud. Valmistuma hakkasin juba eelmisel suvel aga talvel, detsembris, hakkasin pihta ja märtsis sai valmis. Labori katsetele kulus nii 20-25 tundi.
KK: Mainisid et seda teemat TTÜ-s uuritakse, kas see Sinu töö läheb kohe praktilisse kasutusse?
MF: Jah, see läheb kohe kasutusse, sest see minu projekt on vaid üks osa suuremast uurimustööst,  ettevalmistav töö. See on nagu selline nn. must töö, mis tuleb enne ära teha.

KK: Mis Sa ise sellest kogemusest õppisid?
MF: Väga palju. Kui ma valmistuma hakkasin, ma mitte midagi ei teadnud sellest. Olin seisukohal, et võtan asja, millest ma mitte midagi ei tea ja õpin nii kaua kuni ma tean. Nüüd lõpuks võin öelda, et olen sellest mingit moodi teadlik. Teoreetiline osa oli enavähem all, aga ikkagi, kõik oli uus minu jaoks.
“If we knew what it was we were doing, it would not be called research, would it?” – Albert Einstein
KK: Mis Sa arvad, mis valdkonnas on järgmine suur teaduslik läbimurre? On see maine või on see kosmosega seotud?
MF: Tõenäoliselt igal pool. Teadust on hakatud tegama rohkem, heaolu kasvab ja rohkem pööratakse resursse teadusele. Igal pool tehakse tohutuid avastusi. Bioloogia vallas tõenäoliselt tuleb vähi ravim ja muid universaalsemaid, aga ka ravimite vallas avastusi. Vananemise peatamise uuring ja igavese elu uuring. On avastatud see algmehhanism mis põhjustab vananemist ja nüüd üritatakse seda peatada.
KK: Kõlab väga huvitavalt. Kas see avastatakse juba meie elu ajal?
MF: Seda on väga raske ennustada. Praegune mikrobioloogia tegelebki sellega et muuta midagi raku tegevuses nii et mitte kõiki ülejäänud asju mitte tuksi keerata. Kui see õnnestub siis on teoreetiliselt kõik võimalik. Kujuta ette mis Sa tahad ja tee järgi, aga nii et kogu ükejäänud organismi ära ei riku. Kosmoloogia ja füüsika vallast on kindlasti tume aine mis ootab avastamist ja kvantmehaanika sidumine meie makromaailmaga. Aga ma ei ennustaks midagi ette.
“I never think of the future. It comes soon enough.” – Albert Einstein
KK: Mis Sa arvad mis on need resursid mida me võiksime juba täna kasutada, mis on olemas, aga me ei tea veel hetkel? Tuult ja päikest me juba kasutame.
MF: Kindlasti on tegemist tuulega, tuuleenergia on päikeseenergia tulemus, kuna õhumassid soojenevad tänu päikesele ja rõhkude kallaku tulemusele toimub see õhu liikumine. Kui tahame elada nii et me planeeti ära ei tapa, siis peame kasutama rohkem päikeseenergiat. Mida veel saab energia vallas kasutada on tuumasüntees, kus vesiniku aatomid ühinevad heeliumiaatomiteks. Tuleks kasutada vett mida meil on hästi palju ja sellest saab rohkem energiat kui saab tuumaenergiast, kui kasutada kütusena. See on samas ka lõppev resurss, nii et pikas plaanis tuleks ikka mõelda päikeseenergiale.
KK: Kui kaugel on see aeg mil autole enam bensiini osta ei ole vaja?
MF: Mitte väga kaugel.
KK: Aga Eesti, kus päikest on näruselt vähe, mis oleks see alternatiiv?
MF: Autod võiksid olla küll elektriga töötavad aga seda energiat peab kusagilt saama. Kuna see vesiniku kasutamine tuumakütusena ei ole nii arenenud et seda hetkel saaks kasutada, siis lähima saja aasta jooksul võetaks kasutusele tuumaenergia. Ma tean, et sellele on palju vastaseid aga samas on see kõige jätkusuutlikum ja jääkprodukte kogu hulgas on palju vähem. Kindlasti saja aasta pärast saab kasutada ka vesinikku kütusena.

KK: Kuidas Eestis teaduse tegemisega on? Mis vallas on eestlased kuulsad?
MF: Eestlased on kuulsad kineetikas. Näiteks, eelmine aasta avastas üks noor teadlane tähtsa mehhanismi taimedes mis seob süsinikku, või õigemine kontrollib selle sidumist. Jah, kineetika on suhteliselt arenenud Eestis võrreldes teiste teadusaladega.
KK: Kas õpilaste hulgas on teaduse tegemine populaarne?
MF: Ma arvan et kindlasti on siin arenemisruumi  ja paranemisvõimalusi. Ma arvan, et palju rohkem õpilasi oleks nõus teadusega tegelema kui see oleks populaarne.
KK: Millest see tuleb?
Vastab Kaili Kaseorg, sihtasutus Archimedese konkursside kordinaator: Paljude üikoolide laborid on üsna tõrksad koostööd tegema. Nende seisukoht on see et nemad pühendavad tippteaduse tegemisele ja õpetamisega nemad tegeleda ei taha. See on neile aja- ja resursi raiskamine. Õppejõududel on niigi suur koormus, et kui nad peaksid veel lisaks tegelema sellega, siis läheks asi päris käesti ära.
KK: Michael, kuhu Sa plaanid edasi minna õppima?
MF: Ma kindlasti üritan minna tippülikoolidesse nagu Harvard, Cambridge, MIT. Aga ma ei hellita suurt lootust et sinna sisse saada, sest eeskujulik õpilane ma pole siiamaani. Minu hinded on aegajalt ikka väga keskpärased. Aga ma kindlasti üritan, et hiljem ei saaks endale ette heita et laiskuse tõttu ei viitsinud isegi mitte proovida. Tõenäoliselt jätkan siiski Tartu Ülikoolis.
KK: Mis teaduskonnas?
MF: Ma loodan, et ma saan ikka mitu võtta, mitte et ma mingi eriline oleks, aga mul oleks kahju mitte õppida edasi teisi valdkondi mis on minu jaoks väga põnevad. Kindlasti tahan õppida füüsikat ja kõrvale bioloogiat. Ühe eriala peale jääda on silmapiiri kitsendav. Kindlasti tuleks rohkem teha.
KK: Kellena Sa end kunagi ette kujutad?
MF: Oleneb kui laisk ma olen, vahel on tunne et õpin järgmised kuus kuud jutti, aga siis tuleb tuju et las minna kõik metsa, ei viitsi enam midagi teha. Ma arvan, et lõpetan kusagil tippteadlase ja prügikolli vahel.
“If I had only known, I would have been a locksmith.” – Albert Einstein

KK: Kui Sa siin messil ringi vaatasid, mis teemad jäid silma? Mis on kõige populaarsem valdkond, mida käsitletakse?
MF: Populaarsed teemad on raku mikrobioloogia, biokeemia, vähi ja Alzheimer’i ravimid ja nende uurimustööd. Energeetikas uued energiliigid. Esindatud on teemad, mida praegu lahendatakse väga palju ja on populaarsed.
KK: Mis üllatas?
MF: Keegi oli leiutanud trummipüksid. See oli päris huvitav. Selle asemel et Sa sätid oma trummi kompletki enda ümber ja hakkad mängima, on Sul jalas need spetsiaalsed püksid, kust tulevad trummi helid välja kui nende peale lüüa. See idee oli omapärane.
KK: Kes on Su lemmikteadlane?
MF: Albert Einstein. See tema relatiivsusteooria mis ta välja mõtles. Kui teistel teadlastel oli näide ees, näiteks Isaac Newton, nägi et õun kukkus alla ja avastas et ju siis on gravitatsioon. Einstein aga mõtles, mõtles 20 aastat ja tal ei olnud ühtegi spikrit ees, vaid lihtsalt eksperimentide peal tõestas oma relatiivsusteooria, mille üks osa on see, et aeg ei ole igal pool ühesugune ja mida kiiremine keha liigub, seda aeglasemalt liigub keha jaoks aeg. Näiteks kui mina liiguks valguse kiirusel, siis minu jaoks oleks aeg väga aeglane. Kõik sellised asjad mis on nii ebaloogilised, et mina ei suudaks isegi mõtlema hakata, aga tema mõtles välja ja tõestas ära.
“When you sit with a nice girl for two hours, it seems like two minutes. When you sit on a hot stove for two minutes, it seems like two hours that’s relativity.” – Albert Einstein
KK: Michael, mis on Su lemmikfilm?
MF: Ma kaldun selliste efektsete ja siis mõtlemapanevate filmide vahele. Kõige emotsionaalsemalt on mulle meeldinud Sõrmuste Isanda triloogia. Aga ka filosoofilised filmid, mis panevad mõtlema ja keeravad tüüpilisest meelelahutustööstusest veidi mööda.
KK: Mis Su lemmik raamat on?
MF: Ma arvan et selleks võiks olla Emile Zola “Therese Raquin”, ma ei tea küll miks, võibolla ma olen veidi imelik, aga seal kujutatakse inimest kuidagi loodusliku objektina, väga loomulikuna, ka loomalikuna. Inimese käitumist seostatakse füsioloogiaga, ajuehitusega. Ei idealiseerita inimvaimu, et meil on emotsioonid ja tunded ja et me matame oma surnud ja oleme sellepärast väga erilised, see tegelikult ei ole nii. Seal raamatus on vaadatud kogu maailmapilti sellisena.
KK: Mida Sa vabal ajal teed?
MF: Ma ikka päris palju laisklen ka, vaatan televiisorit, käin ka jõusaalis, teen trenni, see hoiab tasakaalus. Sõpradega käin kinos, pidudel, seda küll saab vähem teha, sest muidu pole minust koolis eriti tolku. Varem tegelesin rohkem muusikaga, käisin kooris laulmas nii koolis kui ka kirikus. Ka Tallinna Poistekooris olin. Leidsin et cello ei ole minu pill ja nüüdseks on selle õppimine ka kuidagi ära kadunud, ja peale lauludele kaasa laulmise ma eriti ei tegele muusikaga.
“If one studies too zealously, one easily loses his pants.” – Albert Einstein
KK: Kas järgmine aasta teed uue projekti?
MF: Kui õnnestub, siis kindlasti loodan teha. Kõige rohkem ma loodangi sellest saada et kui ma nüüd teen uue uurimustöö, et saada rahalist toetust selle tegemiseks ja pigem avab see ikkagi ukse Eestis.

KK: Kui Sinu projekti tuldi uudistama, mis küsimusi küsiti selle kohta?
MF: Mis asi see Eesti on?
Naerame Michaeliga et selle eest peaks konkursi korraldajad talle eripreemia andma, et ta Eestist pärit on. Maa mida keegi ei tunne ega tea. Ja milleks selle üle nii  palju pead vaevata, et Eestist kui imemaast, laia häälega igal pool ei pasundata? Ma julgeks küll täna kihla vedada et ühel heal päeval keegi Eestist leiutab midagi ennekuulmatut teaduses, või mõtleb välja meie oma Nokia või Coca-Cola, maitse asi.
“What really interests me is whether God had any choice in the creation of the world.” – Albert Einstein

Küsitles Karin Kuljus

Juuniküüditamise 70. aastapäeva mälestuspäev Los Angelese Eesti Majas

Tuesday, June 14th, 2011

11,000 eestlast, 16,000 lätlast ja 18,000 leedulast rebiti vägivaldselt oma kodudest 1941.a 14.juuni öösel, lukustati loomavagunitesse ja saadeti Siberi poole teele. Sihtkohaks kauged tundmatud kolkad, kus ainsaks kaaslaseks ebainimlikes tingimustes oli lootus, lootus ellu jääda, et ühel päeval taas kodumaale naasta. Tollest kohutavast päevast on möödas 70 aastat aga meil ei lähe see meelest. See on sünge lugu kolme väikerahva ajaloos, aga me tahame seda mäletada ja elus hoida, sest vaid nii saame hinnata oma tänast vabadust ja tugevana seista, et midagi nii vägivaldset eales ei korduks.
Pühapäeval, 12.juunil oli Eesti Majja juuniküüditamise mälestusteenistusele kutsutud eestlasi, lätlasi ja leedulasi, et mäletada neid kümneid tuhandeid lahkunuid ja olla toeks nende peredele ja lähedastele. Oleme väikerahvad, kel sarnane saatus ning otseselt või kaudselt puudutas see terror meid kõiki. Teenistuse alguses toodi sisse lipud, sinise taustal valged tähed ja punase-valge triibud, kollarohepunase trikoloor, punavalgepunase trikoloor ja meie sinimustvalge, kõik ilusad värvid, vabade riikide värvid. Lauldi Ameerika hümni “The Star-Spangled Banner”.
Avasõna tervituses mainis Läti Luteri kiriku õpetaja Davis Kaneps, et toimunut meenutades tuleb meile silme ette ahelad, kitsad kambrid, okastraadiga aiad ja lõputud rööpad. Nii nagu Jumal andis inimesele ande taguda rauda et valmistada neist ahelad, on ta ka teinud võimalikuks et ahelad ühel päeval roostetavad, muutuvad nõrgaks ja murduvad ning kurjus ei pääse võimule. Me ei tohiks aga meelest lasta minna palveid mis on meid aidanud vabadus saavutada, vaid jätkuvalt uskuda headusse. Jumala abiga me saame püsida tugevana võitluses kurja vastu. Headus on ainus vastus ja relv kurja üle.
Järgnes palvelugemine Katoliku kiriku preester Tomas Karanauskas’e poolt. Soovides igavest rahu küüditamises hukkunutele kes kadusid kaugetesse Siberi tühermaadele üksildastesse haudadesse. Tugevust ja lohutust kõikidele pereliikmetele, kes kaotasid oma armsamad. Rahu leinajate südametesse. Paremat arusaamist ja mõistmist rahu säilitamiseks erinevate rahvuste vahel. Õnnelikku ja turvalist tulevikku Balti riikidele Euroope Liidu koosseisus. Üheskoos loeti Meie Isa palvet.
Mälestusteenistuse peakõnelejaks oli Hr.Ago Kõrv, kes on teinud märkimisväärset tööd bolševike kuritegude tutvustamisel ja laiemale avalikkusele teadvustamisel. Põgusalt rääkis Hr.Kõrv ajaloo sündmustest mis olid selle vägivalla alguseks ja mis viisid massiküüditamisteni Leedus, Lätis ja Eestis. 94 aastat tagasi, 10.oktoobril 1917, 12 liidrit revolutsioonilisest rühmitusest, kes kutsusid endid bolševikeks, otsustasid haarata võimu Venemaal. Keegi ei valinud neid, nad valisid end ise. Et võimul püsida, algatasid nad rünnaku mis on ajaloos üks julmimaid ja suuremahulisemaid. Ajavahemikul 1917 kuni 1969 bolševikud tapsid 66 miljonit inimest.
Harva me mõtleme neile 66.miljonile inimesele, need on justkui unustatud miljonid. Ometi olime me osa neist, kui 70 aastat tagasi bolševikud otsustasid võimu haarata, likvideerides me riigilt liidrid ja eliidi. Plaan oli küüditatud saata kodumaalt võimalikult kaugele, kust nad enam tagasiteed ei leiaks. Enamus neist ei leidnudki, sest julmades tingimustes ja näljaga võideldes ei suudetud ellu jääda. Küüditamise otsus oli tehtud juba kaks aastat varem, 1939, kui Saksamaa ja Venemaa sõlmisid Molotovi-Ribbentropi pakti. Selle salajase aktiga jaotati Ida-Euroopa nende kahe riigi vahel, nii et Saksamaa saab Lääne-Poola ning Ida-Poola, Eesti, Läti, Leedu ja Soome jäävad Venemaale. Vaid nädal pärast selle lepingu allkirjastamist oli Poola vallutatud. Venemaa esitas ultimaatumi esimesena Eestile. Hoolimata Eesti püüdlusest väljaspoolt abi paluda, ei tulnud seda. Mitte keegi ei pidanud Eestit liialt tähtsaks, et tema eest seista. 28.septembril, 1939 oli Eesti sunnitud Venemaale alla andma. Sama tegid Läti ja Leedu. Kui Soome sai ultimaatumi Venemaalt, lükkas ta selle tagasi. Samal päeval Venemaa ründas Soomet. Soome pani vastu kangelasliku kaitse, kuid pärast kolme kuud oli sunnitud Venemaalt rahu paluma. Soome kaotas suure hulga oma territooriumist ja pidi maksma miljonites hüvitust Venemaale, aga saavutas iseseisvuse. Eesti, Läti ja Leedu oleks tahtnud teha sedasama, aga poliitiline situatsioon oli erinev Soome jaoks. Saksamaa ei olnud nõus, et Venemaa okupeerib Soome, kuna see oleks pannud ohtu raua transpordi Soomest Rootsi, mida Saksamaal aga vaja oli. Prantsusmaa ja Inglismaa olid nõus saatma abivägesid Soome, sellist ettepanekut aga ei tehtud kolmele väikeriigile.
On lubamatu et need 66 miljonit ohvrit on unustatud, veelgi lubamatum on kui takistatakse nende julmade mõrvade uurimist. Kui 1997.aastal Venemaal hakati uurima bolševike poolt mõrvatud tsaar Nikolai II 1918.a juhtumit, koheselt hakati Ameerika Ühendriikides nõudma, et need uurimised lõpetataks. Tekib küsimus miks keegi takistaks nende külmavereliste mõrvade uurimist? 2010.aastal Virginia osariigis pandi püsti ausammas Stalinile, inimeste protesti peale see kuju eemaldati. 2004.aastal püstitas Eesti kodanik väikeses külas Eestimaal ausamba, mis kujutas sõdurit kaitsmas Eestit bolševike rünnaku eest 1944.a. Kuju oli pühendusega neile Eesti meestele kes sõdisid 1940-1945 bolševike vastu, et aidata kaasa Eesti iseseisvuse taastamisele. USA valitsus nõudis selle kuju otsekohest eemaldamist. Miks peaks keegi Ameerika Ühendriikide valitsusest tahtma selle kuju eemaldamist, mis ei ohusta mitte kedagi? Sellest järeldub et bolševism on elus ka tänapäeval ja meil on palju tööd veel vaja ära teha.
Küsite kas meil ka häid uudiseid on? Jah on. Alates interneti laiema kasutuselevõtuga 1989.aastal on saanud võimalikuks teabe levimine ja informatsioon bolševike massimõrvadest on jõudnud üle kogu maailma. Enne 1991.a iseseisvumist ei olnud just palju raamatuid ilmunud sellel teemal. 1973.aastal ilmus inglise keeles Vene autori Aleksander Solzhenytseni romaan “Gulag Archipelago”. See oli väga hea raamat, mis informeeris Ameerika ühiskonda bolševike kuritegudest. 1983.aastal ilmus “The Baltic States, Years of Independence 1940-1990”, autoriteks leedulane Romuald Misiunas ja eestlane Rein Taagepera. 2005.aastal Kanada eestlane Margus Kolga tegi filmi “Gulag 113”, mis jutustab tema vanaisa ellujäämisest ja põgenemisest Gulagi vangilaagrist. 2006.aastal Saksamaa organisatsioon, Memorial, dokumenteeris Gulagi vangilaagrite süsteemi ja avalikustas selle internetis. 2007.aastal pandi üles ausammas Washingtonis kommunismi ohvrite mälestuseks. 2008.aastal Läti filmidirektor Edvins Snore tuli välja filmiga “The Soviet Story”. Kaks märkimisväärset raamatut Soome autoritelt 2008.aastal, Juha Rislakki romaan “The Case for Latvia” ja Sofi Oksaneni romaan “The Purge”. Selle viimase raamatu ilmumisel tõusis Moskvas mäss ja Putini noored saadeti Soome selle vastu protestima. Selline reaktsioon aga külvas hulgaliselt huvi raamatu vastu. Raamat on Eesti okupeerimisest ja bolševike kuritegudest.
See mis juhtus 70 aastat tagasi, ei tohiks kustuda me mälestustest. Bolševike kuritööd on ühed õudsemad ja laiahaardelisemad ajaloos. Hr.Kõrv toonitas, et viies end kurssi  nende sündmustega, me oskame õpetada järeltulevaid põlvi ära hoidma selle kordumist.
Vahepalana esines Maarja-Meriste Kivi kahe looga. Uno Naissoo “Mälestusi kodust” ja Alo Mattiiseni “Eestlane olen”. Klaveril saatmas Kaie Pallo.
Järgnesid tervitused kolme riigi aukonsulitelt. Oma pöördumises rõhutas Leedu Vabariigi aukonsul Daiva Navarrette, et kui me isegi mitte ei suuda tajuda seda valu ja kannatust, mida küüdidatud läbi elasid, on siiski meie kohus nende mälestus elavana hoida. Leedu preester Torontost oli Los Angelesse tulnud ja maikuu mälestamispäeva teenistusel jaganud oma muljeid hiljutisest reisist Siberisse. Kirjeldades 13-tunnist rongisõitu läbi tühja Siberi, tõi ta võrdluseks selle territooriumi suuruse, mis oma mõõtmetelt on kaheksa korda suurem kui Prantsusmaa ja 64 korda suurem kui Leedu. Pidades ülestõusmispüha teenistust, kohtus ta paljude leedulastega, kes on jäänud sinna elama alates 1940. aastatest. Südamevaluga tuli tal tõdeda et paljud ei ole oma minevikuga veel suutnud rahu sõlmida ja see takistab neil eluga edasi minemast.
Me ei tohiks silmist lasta oma minevikku aga me peame vaatama tulevikku. Ja meil on see võimalik. 2006. aastal algatati Leedus projekt Mission Siberia. Projekt koondab igal suvel grupi patriootilisi noori inimesi, kes sõidavad Siberisse, et veeta seal paar nädalat kohtudes küüdidatutega ja nende peredega. Samuti korrastavad nad kadunute haudasid, kellel ei ole peret enam lähedal. Sel suvel toimub reis Tomskisse, mis on üks vanim linn Siberis. Kogudakse informatsiooni et talletada väärtuslikku ajaloo pärandit.
Sel aastal ilmus leedulase Ruta Sepetys’e romaan “Between The Shades of Grey”. Lugu jutustab 15 aastase Lena, tema väikese venna ja ema saatmisest Siberi vangilaagrisse. Hiljutises intervjuus ütles romaani autor “Ma loodan et me saame seda raamatut kasutada et õppida lõigukest me ajaloost ja luua rohkem kaitset Balti riikidele. Palju aastaid on Leedu oodanud et see lugu jõuaks avalikkusele. Ma kirjutasin selle raamatu aga see ei ole minu lugu. See lugu kuulub Leedule ja Balti riikidele, minul on vaid au seda jutustada.” 25.mail oli Washingtonis Leedu saatkonnas raamatu tutvustus ja siseküljele autor kirjutas vaid need kolm sõna – Hope Love Freedom.
Oma mälestuskõnes pöördus Läti aukonsul Ivars Miculs meie kõigi poole pannes südamele, et see mis toimub meie riikidega täna, on meie riigi valitsuse ja iga kodaniku vastutus. Keda me valime oma liidriteks ja kuidas ma tahame edasi minna. Palju on inimesi immigreerunud Balti riikidest ka peale sõda. See mis aga toimus 1940.aastatel oli inimese jõhker käitumine oma ligimese vastu. Röövides tuhandeid inimesi oma kodudest ja saates neid tundmatusse hääbuma. Mr.Miculs rõhutas et iga inimese kohus on tunda oma ajalugu ja õpetada järeltulevaid põlvkondi. Ainult siis saame püsida tugevana ja vabana.
Viimasena esitas oma pöördumise Eesti aukonsul Jaak Treimann. On küsitud et miks on küüditamine ajakohane tänases päevas? See ei ole kerge küsimus. Ühest küljest on kerge sellele vastata, sest et see arv inimesi, kes küüditati, on suur protsent võrreldes riigi kogu elanikkonna arvuga. See puudutas peaaegu et kogu riiki. Iga nimi, mis selle kurva sündmusega seotud on, kui see ei ole otseselt me pereliige, on see me naaber, tuttav või lihtsalt sama kandi elanik. See toimus vaid paar põlve tagasi ja meie hulgas on veel selle läbi teinud inimesi. Teisest küljest me peaksime aga endilt küsima kas see ajakohasus kaob aastatega, kui otseseid sugulussidemeid enam järele jäänud ei ole? Sellele on raskem vastata. Lisaks Nõukogude Liidule, on palju teisi totalitaarseid riike, kes on käitunud oma rahvastega sarnaselt. Kui paljud meist pööravad tähelepanu mis toimub Lähis-Idas, kus paljud inimesed kannatavad iga päev? Kõik me oleme vähemal või rohkemal määral haavatud. Siit võibki tuletada põhjuse miks küüditamise teema on ja jääb aktuaalseks. Et mitte ainult hoida elusana seda tekitatud kahju ja pärandada seda põlvest põlve, vaid tunnistada et meie ise oleme oma ligimese hoidjad.
Vahepalana esines kandli ansambel Tiina Repnau ja Helge Laan’e koosseisus looga “Memories”.  Kahe lauluga esines Mati Riivald, esimeseks looks “American Hymn” telesarjast East of Eden, ja teiseks looks “Kanneldaja lauluke”.
Lõpetuseks võttis sõna Doktor Edgar Kaskla, kes õpetab Kalifornia Osariigi Long Beachi ülikoolis politoloogiat. See on üks pidev ja lõputu protsess semester semestri järel õpetada miks on see ikka veel nii et inimesi piinatakse ja tapetakse selle eest et nende arvamused ja vaated lähevad lahku nendest, kes on võimul. Vahel tundub et isegi ei saa enam asjadest õiget sotti, mis siis veel õpilastest rääkida. Miks on see nii et inimesed on nii julmad üksteise vastu? Miks on see nii et hoolimata kõigest koledusest mis 20.sajandil juhtus, tundub täna, et me ei ole sellest mitte midagi õppinud? Kuidas oleks elu Eestis, Lätis ja Leedus kulgenud kui küüditamist poleks olnud? Me ei tea. Me elasime selle üle ja me teame mis see tähendab. Me peame seda sõnumit levitama võimalikult kaugele, kõigile rahvastele, kes kannatavad sarnaste sündmuste keerises. Pole vahet kus paigas vägivald aset leiab, kannatused ja raskused on need samad. Me peame leidma selle mis rahvaid ühendab, mitte aga ei purusta.
Välja viidi lipud ja lauldi kõikide riikide hümne.
See oli kurva maiguga päev. Aga kui see on osa meie ajaloost siis nii see ongi. Olin üks nooremaid saalis viibijaid tol päeval ja kuulates neid sõnavõtte vajusin  mõtisklusse.  See kõik oligi nii, õudust tekitav unenägu, mis kahjuks ei haihtunud kui üles ärkasid. Minu isa sai nelja aastaseks rongis, pimedas vagunis, reisides 1949.aasta kevadel Siberi tundmatusse, kaasas kümne aastane õde ja ema, kusagil ka isa. Õnneks ei hüljanud see ainuke kaaslane, lootus, meie peret  ja aitas neil kõigil elusana kodumaale naasta. Usk Lootus Armastus!

Tekst Karin Kuljus