Archive for April, 2011

70 MARATONI 70 AASTAGA / 70 marathons in 70 years

Monday, April 11th, 2011

Please, scroll down for English!

Kristel Suure intervjuu Jüri Tindiga

Mõned nädalad tagasi, 20.ndal märtsil, toimus 26. Los Angelese maraton, millest võttis osa mitmeid kohalikke eestlasi, nende seas ka minu vestluskaaslane Jüri Tint.
Seekordne maraton oli osalejate jaoks tahtejõu ja vastupidavuse proovilepanek, kuna võistlus toimus Los Angelesele mitteomaselt väga rasketes ilmatingimustes.  Maratoni lõpetas umbes 19,000 vaprat  jooksjat, kes võitlesid külma temperatuuri, tuule ja paduvihmaga, mis oli tänavad kohati tiikideks muutnud.

Jüri Tint on 70ndates härrasmees, kes on aastate vältel läbinud 70 maratoni.  Kuigi tema ise seda suureks saavutuseks ei pea, tuues näiteid nende inimeste kohta, kes veel rohkem jõudnud, siis isiklikult ma temaga ei nõustuks.  Olles ise asjaarmastaja, kes siiani ikka veel vaid mõttes kaalub millal ennast kokku võtta ja oma esimene maraton joosta, siis 70 kõlab kui üks hullupööra suur ja austust äratav number.

Seega alustamegi vestlusega, et teada saada kuidas Jüri Tint sellise tulemuseni on jõudnud.

Jüri Tint, millal ja kuidas te jooksmise juurde tulite?
Ma olen jooksnud nii kaua kui ma mäletan.  Ma hakkasin jooksma umbes 50 aastat tagasi kui ma olin 21-22 aastane.  Noorena tegelesin tõsiselt võrkpalliga, nii sees kui rannas ning selle jaoks pidi olema pidevalt korralikult vormis.  Kui ma treenisin võrkpalli jaoks, siis ma jooksin ka. Tegin tänapäeva mõistes nn. cross-treeningut. Ma pole kunagi võidujooksja olnud vaid olen tegelenud sellega kuna mulle meeldib.  Kuna mu tervis ja jalad on korras olnud, siis pole mul seni põhjust olnud jooksmist lõpetada.

Milline oli teie esimene maraton?
Esimene oligi Los Angelese oma.  Ma hakkasin suhteliselt hilja maratone jooksma.  Olin 48 aastane ja olen praeguseks lõpetanud 70 maratoni.

See teeb rohkem kui 2 maratoni aastas!
Jah, tegelikult tegin varem veidi rohkem aasta jooksul, kuid nüüd hiljem olen ma veidi tagasi tõmbanud.  Kunagi jooksin näiteks 6-8 maratoni aastas, samas vahel jäi mõni aasta vahele, sõltuvalt kuidas mul aega oli.  Aga ma olen püüdnud ennast alati maratoni vormis hoida.
Kuigi teadjamad ütlevad, et asjaarmastajatel (mitte proffidel) soovitatakse joosta 1 maraton aastas, siis minu jaoks on minu meetod enamus kordadel suhteliselt positiivselt töötanud.
Olen paar korda elus jooksnud maratoni ka kahel järjestikusel nädalavahetusel.  Ühel nendest kordadest saavutasin peaaegu oma parima aja aga teine kord läks untsu, kuid siiski lõpetasin.  Kõik jooksud olen alati lõpetanud, kasvõi hambad ristis, aga alla pole kunagi andnud.

Kuidas te treenite?
Olen ennast ise treeninud.  Ma loen asjakohast materjali ja hoian ennast kursis sellega kuidas treenimine on  aastate jooksul muutunud, mille peale pannakse rõhku ja kuidas asi areneb.
Näiteks enam ei olegi vaja joosta pikki distantse vaid soovitatakse teha palju, lühemaid jooksutrenne ja igasuguseid muid harjutusi.  Aga isiklikult teen ma trenni ikka vanamoodi. Mulle meeldib joosta nii 10-12-15 miili nädalalõppudel kui mul aega on.

Milline maraton on siiani teile kõige raskem olnud ja mille poolest?
Maraton on raske siis kui sa ei ole õiges vormis.  Kui oled vormis, siis kulgeb jooks lihtsalt.
Bostoni maraton, mida olen teinud kaks korda, on raske, kuna alates 20ndast miilist on jooks ülesmäge.  Bostoni peetakse maratonide kuningaks ning sinna peab kvalifitseeruma aja põhjal.  Ka Los Angelese maraton on raske kuna sellel on alguses väga palju üles-alla liikumist.
Samas olen jooksnud ka kergemaid radasid.  Näiteks Houston oli absoluutselt sile. Olin oma rekordaja tempos kui 23 miili peal sai äkitselt energia otsa ja tekkis tohutu vajadus midagi magusat süüa.  Selle otsimisele kaotasin 5 minutit ilma milleta oleks ehk lõpetanud 3 tunni ja 20minutiga.
Üks looduse poolest kenamaid võistlusi on olnud Minnesota maraton Lake Superior’i ääres.  Jooks kulges järve kõrval läbi kenade kasemetsade.

Milline hetk on maratoni juures harilikult kõige raskem?
See nn. vastu seina jooksmise tunne tuleb 20 miilil.  Kui sellest läbi saad, siis järelikult oled heas vormis.
Mul on 70 maratoni juures olnud vastu seina jooksmist 10 korda.  Alustasin liiga kiiresti ja mingiks hetkeks oli energia otsas.  Sellistel juhtudel olen vähemalt lõpuni sörkinud.
Seekordsel LA maratonil kahjuks nii juhtuski.  Ilm oli külm, vihmane ja tuuline.  Kuigi olin korralikult treeninud ja tahtsin oma vanuse juures veelkord võimsust näidata, siis lihtsalt ei jaksanud.

Millised on teie üldised muljed selle aasta LA maratonist?
Organisatoorne pool oli väga hea ja halvast ilmast hoolimata oli raja ääres palju vabatahtlikke abilisi.  Kuna jooksu üheks eesmärgiks oli ka LA tutvustamine külalistele, siis kulges rada huvitavalt läbi paljude erinevate linnaosade (downtown, Hiina linn, Jaaapani linn, Hollywood, Beverly Hills) ja lõppes Santa Monicas.

Kas teil on aastate jooksul probleem vigastustega olnud?
Üldiselt suuremaid probleeme pole olnud.
Treenisin aastaid tagasi väga kõvasti Honolulu maratoni jaoks.  Ühes viimases trennis enne võistlust ma kukkusin päris hullusti ning lõin põlve ära.   Aga kuna vaid nädal aega oli jäänud, piletid olid ostetud ja palju oli treenitud, siis ei saanud asja pooleli jätta.  Läbisin terve distantsi kerge lonkamisega, aga lõpetasin.

Kas on maratonide puhul aastate jooksul midagi muutunud?
Naisi on palju rohkem jooksma hakanud.  Nüüd on enam vähem pooled naised ja võimalik, et varsti on naisi jooksmas rohkem kui mehi.

Kas olete Eestis ka võistelnud?
Eestis on lemmikuks olnud ümber Viljandi järve jooks (12 km), mis muutub iga aastaga toredamaks.  Seal on osalejaid üle Euroopa.

Mida soovitaksite inimesele kes esimest korda maratoni jooksma läheb?
Tuleb korralikult ette valmistada, nii füüsilises mõttes kui ka sellised väikesed asjad nagu millal ja mida süüa.  Trenni tuleb kõvasti teha, kuid koormust tuleb u. 3 nädalat enne võistlust vähendama hakata ning võistluse nädalal ainult väga lühikesi distantse läbida, et lihastele puhkust anda.
Ning terve maratoni aja peab midagi jooma.  Minu enda teisel maratonil kukkusin kokku veidi enne finishi joont.  Abilised tulid ja aitasid mu lõpujooneni pärast mida pandi mind jää tükkide alla, et lihaste temperatuuri alandada.  Põhjuseks oli see, et ma ei olnud piisavalt joonud.  Nüüd ma haaran iga miili kohal mingi joogi kaasa, et kasvõi üks lonks võtta.  See meetod sobib mulle.  Mõned algajad jäävad seisma aga siis on raske jälle tempot kätte saada.
Pärast 20 miili tuleb hambad risti lõpuni pingutada.  Selleks ajaks on piimhape lihastes ja terve keha valutab.  Tuleb mõelda jalg jala ette panemisele ning vaatamata valule lõpuni joosta.

Kas järgmine maraton on plaanidesse juba võetud?
Olgugi, et mõni maraton on piin olnud ja olen mõelnud, et miks ma seda teen, siis lõpetades valu ununeb, tahe kasvab ja mõtted liiguvad tõepoolest järgmise maratoni suunas.
Oleks seekord paremini läinud, siis oleksin rohkem motiveeritud järgmiseks.  Arvasin, et olin oma parimas vormis aga läksin alt.  Nii, et nüüd tuleb aeg maha võtta ja mõelda kas ja kaua veel joosta.

Kunstnik Aapo Pukk ”Jüri Tint – maratonimees”. 2009, õlimaal, 48×36”

Interview by Kristel Suur

The 26th Los Angeles marathon took place a few weeks ago, on March 20th, and among the runners were several Estonians, including Mr. Tint.
This year’s marathon was a real test of persistence and endurance for the participants since the day of the marathon was uncharacteristically dramatic for Los Angeles weather-wise.  The 19,000 runners who finished the event were challenged by cold temperature, wind, and a downpour of rain that occasionally had turned the city streets into ponds.
Mr. Tint is a gentleman in his 70s who, over the years, has finished 70 marathons.  Although he does not see this as an achievement, providing examples of those who have managed to do even more, personally I would like to disagree with him.  As the possibility of completing my own 1st marathon is still just a mere thought, finishing 70 marathons sounds like a significant and awe-inspiring figure to me.
Thus, we start our conversation to find out how Mr. Tint has been able to achieve such a feat.
Mr. Tint, when and how did you start running?
For as long as I can remember, I have been a runner.  I began running approximately 50 years ago when I was 21-22 years old.  In my younger years I was very actively involved in volleyball, playing indoors and on the beach, which meant I had to be in good shape all the time.  My training for volleyball included running.  I have never been a competitive runner; instead, I have run because I truly enjoy it.  Since my health and legs have been in good condition up to now, I have had no reason to stop.
Which marathon was your first?
My first marathon was in Los Angeles.  I started running marathons rather late, when I was 48, and as of now, I have finished 70.
That makes more than 2 marathons a year!
Yes.  Actually, in times gone by I used to run more than that within a year, but I’ve pulled back in recent years.  I used to run 6-8 marathons in a year and skip some years, depending on how much time I had for training.  But I’ve always tried to stay in marathon shape.
Although experts say that it is advisable for non-professional runners to do only one marathon per year, my method has worked mostly well for me up to now.
A couple of times I even completed two marathons just a week apart.  During one of those times I nearly achieved my best result in the 2nd week.  The second time I tried, I wasn’t as successful although I still finished.  I finished all of the marathons, even when I was in pain, and I never gave up.
How do you train?
I’ve trained myself.  I read running-related material and I keep myself informed of how training methods have changed over the years, what is being focused on in the present and how the sport is changing.
For example, it is now believed that one no longer needs to run long distances during training, but instead do many, but shorter runs and various other exercises.  Personally I still train the old way, because I like to do 10-12-15 mile-long runs, especially during weekends when I have more time.
Which marathon has been the most difficult up to now and why?
A marathon is difficult when you haven’t prepared adequately.  If you’re in good shape, the run is easy.
The Boston marathon, which I finished twice, is challenging because it’s all uphill after the 20th mile.  Boston is considered to be the king of marathons and one needs to qualify based on time.  The Los Angeles marathon is also relatively difficult, especially because of the hills at the beginning.
I’ve also done many easier competitions.  For example, Houston was completely flat.  I was going at my personal best tempo when suddenly during the 23rd mile I had no energy left and urgently needed to eat something sweet.  I lost approximately 5 minutes finding food; without this loss of time I could have finished in 3 hrs and 20 minutes.
One of the most picturesque marathons was the Minnesota marathon by Lake Superior.  The route went along the lake and through beautiful birch forests.
Which moment is the most difficult during a marathon?
Usually you’re likely to hit the wall at about 20 miles.  If you manage to overcome that then you’re in good shape.
I have hit the wall 10 times during my 70 marathons.  I started too fast and at some point had no more energy left.  In those situations I at least jogged to the finish line.
This happened also during this year’s LA marathon.  The weather was cold, windy, and rainy.  Even though I had trained very well and wanted to show I can still get a good result at my age, I just couldn’t do it.
What was your overall impression of the 2011 LA marathon?
The organizational side was very good and despite the poor weather, there were a lot of supporters along the way.  Since one of the intents of the LA marathon is to showcase LA to its visitors, the course ran through various interesting parts of LA (downtown, Little Tokyo, Chinatown, Hollywood, Beverly Hills), finishing in Santa Monica.
Have you had any issues through the years with injuries?
Overall I have had no significant injuries.
Years ago I trained extremely hard for the Honolulu marathon.  During one of the last runs before the race I fell hard and hit my knee.  However, since there was only a week left until the run, I had already purchased the tickets and had trained so hard, I couldn’t skip it.  Thus, I hobbled through the course, but still managed to finish.
Has anything changed about marathons since you started?
There are significantly more women running now.  The men/women ratio is now almost 50/50 and it’s quite possible in the future more women than men willing be running.
Have you run also in Estonia?
My favorite event in Estonia has been running around Lake Viljandi (12 km) and this event has become more fun every year.  There are participants from all over Europe.
What advice would you give for a first-time marathon runner?
You need to prepare well, both in a physical sense and also with respect to the little things such as when and what to eat.  You have to train hard, but the intensity should be tapered down approximately 3 weeks before the event and during the week of the race do only a few short distances to give the muscles a little break.
And, you must drink something throughout the marathon.  During my second marathon I fell from exhaustion 100 feet before the finish line. The assistants came and helped me cross the finish line after which I was covered with ice to cool down my muscle temperature.  This all happened because I didn’t drink enough liquids.  Now I grab something to drink during every mile, but I only take a sip.  This works well for me.  Many beginners stop when they drink and then it’s very difficult to pick up speed again.
At 20 miles you just need to force yourself to the finish.  Lactic acid will have accumulated in the muscles by then and the whole body is aching.  You need to concentrate on placing one foot in front of the other and keep running and finish despite the pain.
Have you already planned the next marathon?
Even though some marathons have been extremely painful and I’ve thought about why I was doing it, the pain is forgotten after the finish line, your will grows, and I find myself already thinking about the next marathon.
If I had finished this year’s LA marathon better than I did, I would be more motivated for the next one.  I thought I had gotten into the best shape possible, but I did not succeed.  So, now I need to take some time to think about whether I will keep running and for how long.

Artist Aapo Pukk “Jüri Tint – Marathon Man”. 2009, Oil on canvas 48×36″

Eesti Köök ja külalised – Ilmar Taska

Monday, April 11th, 2011

Mul on hea meel, et mind kutsuti kirjutama härra Ilmar Taskast. Vastasel juhul oleksin jäänud ilma meeldivast kohtumisest huvitava inimesega. Paljudele kindlasti tuttav eesti soost filmi-ja teatrimees on seekord taas Hollywoodis lavastamas. Eelmisel aastal töötas ta Londonis ja lavastas etenduse “Armastuse jõud”. Ta rääkis meile oma elust ja tegemistest. Vaatasin teda ja mõtlesin, et kui kõik inimesed oleksid nii kaasaegsed, nooruslikud ja positiivsed, siis oleks maailm veelgi ilusam paik. Kindlasti oli natuke raske nii põneva inimese lugu suruda 50 minuti sisse enne Eesti Köögi lõunasööki ning on seda veelgi keerulisem siin lühidalt kokku võtta.

Hr Taska alustas soojade meenutustega oma kooliaajast Westholmis, kus õpetati ka palju selliseid aineid mis tänapäeval enam vajalikud ei ole, näiteks nagu Nõukogude Liidu ajalugu. Ta arutas kui palju ajaloo raamatuid aja jooksul on ümber kirjutatud ning loodab, et tulevikus muutub ajalugu “sirgemaks” ja selgemaks.

Kuna 11 aastasele Ilmarile pioneeritöö ei imponeerinud, sattus ta lihtsalt niisama tänavatel hulkumise asemel Eesti Raadio poisteklubissse, kus kunagine kuulus eesti näitlejanna Salme Reek leidis, et ta võiks kaasa teha kuuldemängudes, kus esimene neist kandis hr Taska sõnul küll ajakohast, kuid veidi kummastavat pealkirja “Lenini naeratus”. Kuuldemängudes mängis ta paljude teiste tuntud näitlejate kõrval koos Ita Everi, Raivo Trassi jpt., kes muidugi noorele poisile olid väga suureks eeskujuks ja muljet avaldasid.

Järgnes filmiõpe Moskvas ning värskelt kooli lõpetanud noormehe esimesed tõsised tööülesanded Tallinfilmis kõrvuti tugevate tegijatega nagu Andrei Tarkovski, Olav Neuland, Grigori Gromonov ning seeläbi ka kokkupuuted nn. tolleaegsete kultusfilmidega.

Abielu rootslannaga viis Taska Rootsi, kus kuulus filmimees hakkas tööle teatris. Seal avanes võimalus luua midagi erutavalt moodsat ja avangardset, mis okupeeritud Eestis ei olnud senini võimalik. Ta arutles teatri ja filmi erinevustest : näiteks teatri puhul publiku otsesest tagasisidest.

Hetkel ongi Ilmar Taskat kutsutud lavastama West Hollywoodi, peale möödunud aastal Londonis lavastatud etendust, kus peaosa mängis väga kuulsa Hollywoodi näitleja Kate Winsleti õde Anna Winslet. Tulevikus loodab lavastaja, et on võimalik teha midagi koos õdedega. Ta peab neid mõlemaid väga andekateks näitlejateks.

Hr Taska näitas meile oma teatri- ning filmilavastuste treilereid ning tutvustas sisu, rääkis filmi tegemisest ja teatrilavastustest, sealjuures märkides inglise näitekirjanduse kõrget taste ja mainis, et London on teatrimaailma pealinn ning sealsest heast minekust sõltub lavastuse rahvusvaheline edu.

Eesti esimese erakanali asutajana meenutab ta taasiseseisvunud Eesti kasvuraskustes Kanal 2 loomist. Ta selgitas kanali loomise probleeme ning vaatas tagasi algusaastaile, mil puudusid Eesti enda teleseadused ja reklaamiseadused, nimetades seda keerukat ajaperioodi “metsikuks idaks”. Tana on Kanal 2 reitingute alusel enamvaadatud telekanal Eestis.

Nagu ikka igal huvitava elulooga inimesel on ka Ilmarile mõned lihtsad elutõed selgeks saanud ja tema elus on juhtunud palju naljakaid lugusid ja huvitavaid kokkusattumusi. Üks neist mida ta meile jutustas: Kui ta 1993 aastal Eestis esimest Hollywoodi filmi väntas, oli osatäitja Chad Lowe tüdruksõbrana kaasas Hilary Swank, keda Ilmar siis heameelega ära Pärnusse tahtis komandeerida, et energiline tütarlaps filmitegemist nii palju ei segaks. Nüüdseks on tütarlaps kaks filmiakadeemia auhinda võitnud, see näitlejannaga juhtunud seik on jäänud Ilmarile alatiseks meelde.

Ilmar Taska poeg Kristjan Taska on produtsent. 2004 aastal sai koos pojaga vändatud film “Täna öösel me ei maga”, soome mees filmistaari Peter Franzeni ning kuulsa eestlasest supermodelli Carmen Kassiga peaosades. Film tekitas Eestis vastuolilisi tundeid ja kriitikat. Kogenud härra märgib aga, et elus võitlused tulevad ja lähevad, ikka on kellelgi midagi öelda ja arvata.

Möödunud aasta sügisel esilinastunud “Hirmu Tiivad” on psühholoogiline  õudusfilm, mis valmis vastavalt tellimusele, kuigi ei ole filmimehe tavazhanr. Filmi kirjeldades jutustas ta, kuidas filmis hakkavad kõik psühhoanalüütiku patsiendid nägema sarnaseid unenägusid, millest kerkib küsimus, kas see on nägemus tulevikust või kollektiivse alateadvuse vili. Film on ajakohane, kuna läheneme aastale 2012, mil maailm teatavasti Maya kalendris lõpeb. Oodatakse tõsiseid muutusi, elu ei saa olema sama mis ta seni on olnud.

Hr Taska hoiatab et ka tema film ei ole mõeldud nõrganärvilistele. Ta rääkis kuulajatele filmitegemise tagamaadest, sellest kuidas töö võttegrupiga ja näitlejatega võib tihipeale olla palju lõbusam, kui film ise. Iga loominguline protsess arendab selles osalejaid.

Ilmar Taska on Holliwoodis teinud tööd ka teiste nimekate  filmitegijatega nagu Roman Polanski kes mangis tema poolt kirjutatud/toodetud filmis “Back in the USSR” ja Jack Lemmon (Oscarite gala segment).

Kohtumise lõpetuseks ootas filmi ja teatrimees kohalolijatelt küsimusi, mida tuli ohtralt. Küsimuse peale missugused eesti filmid on läbi aegade tema arvates parimad pakkus Hr Taska “Hukkunud alpinisti hotell”, “Viimne reliikvia”, “Hullumeelsus”. Samuti märkis ta ära erinevuse Euroopa ja Ameerika filmimaailma vahel. Euroopas ja Eestis antakse filmitegemiseks toetusrahasid, mis annab filmitegijatele teatud vabaduse eksperimenteerimiseks, võrdluseks USA-ga, kus filmid peavad ära tasuma ja on suur äri.

Ühel ilusal päeval loodan lugeda Ilmar Taskast paksu autobiograafilist raamatut. Inimesel, kes on elanud erinevatel kontinetidel, erinevate riigikordade ajal ja mitme suure rahva hulgas, on alati midagi öelda ja paljudele oma elu looga midagi õpetada.

Tekst Christel Strömberg, foto Reet Rand