Archive for March, 2011

Eesti Suusaklubi 50. juubel China Peak’is

Wednesday, March 16th, 2011

Eestlaste Suusaklubi Kalifornias tähistas 10-13. märtsil oma 50. juubelit traditsioonilise väljasõiduga kaunite Sierra Nevada mägede keskel asuvasse “China Peak” suusakuurorti.

Olles mitu aastat “Sierra Summit’i” nime all, tuli teave möödunud suvel, et “China Peak” on ametlikult saanud oma vana nime tagasi, kuid nii nagu Kuressaare rahvasuus kunagi Kingissepaks ei saanud, jäi ka eestlaste suus koht alati “China Peak’iks”.  Kuna tegemist oli juubeliga, otsustati korraldada pidulikum kokkutulek ja venitada nädalavahetust neljapäeva õhtu ja reedese päeva peale selleks, et võimaldada rohkem aega suusamägetel veeta.

Kokku võttis suusapäevadest osa ca 140 inimest, mõned neist tulnud kaugemalt nagu Portlandist ja New Yorgist, enamus aga olid pärit San Francisco ja Los Angelese kandist. ümbermaailma rattur Raimo Laosma oli koguni Eestist sõitnud jalgrattaga kohale, tõsi ratast tal küll mägedes kaasas polnud, sest ta pidas väikest pausi enne ülemaailmsele teele asumist.

Reedese suusasõidu lõpetuseks korraldati õhtul Viru Valge sponsorlusega degusteerimise pidu suusapäevade korraldaja Robert Andersoni sviitis.  Pakuti suupisteid, kallati Viru Valget ning kõikidele osalejatele kingiti suusapäevade pitsiklaasid. Hiljem siirdus pidu baari kus esines Heino Heitur hoogsa lauluga kitarri saatel. Vahepeal esines Maarja Meriste-Kivi, tuntud ka oma lava nime all Maarja Roxx, kes laulis Heituri saatel. Viimane osa laulukavast lõppes liigutava lauluga “Eestlane olen ja eestlaseks jään”, kus rahvas ühtekuuluvalt kaasa kõikus.

Laupäeval korraldati tavaks saanud nn. formaalne suustamine.  Naised tuhisesid mäest alla siidi- ja pitskleitides, mehed ülikondades ja smokingutes, ristlipsud ees.  Enne lõunat korraldati Eesti lippude defilee.  Pilt alt ülesse vaadates oli võimas: mäest tulid alla rivis umbes 15 sini-must-valget lippu koos mitmekümne suusatajaga, millele järgnevalt koguneti grupifotoks.

Õhtul oli ühine õhtusöök, kus pakuti suusatajale (ja ka teistele, kes suuski alla ei pannud) kas loomaliha fileed või lõhekala.  Muusikalises osas juhatasid rahvast ühislaulus Urmas Kärner ja Maarja Meriste-Kivi.  Korraldajad Robert Anderson ja Valdek Parik rääkisid suusaklubi ajaloost. Suusaklubi hakkas koos käima “China Peak’is,” tänu kadunud Otto Tammele, kes koos oma abikaasa Reetaga elas tol ajal China Peak’ist umbes 50 miili kaugusel asuvas Fresno linnas.  Hiljem suusatasid ja töötasid tütred Tiina ja Kati sealsamas kuurordis ning tänapäevani peavad eestlased “Tamme tüdrukuid” suusapäevade parimateks suusatajateks. Austati Ruth ja Armas Sootaru, kes osaleseid esimesel “China Peak’il” ja olid kohal ka sel aastal, märkides, et Ruth on endiselt entusiastlik ja osav suusataja!  Armast ja Ruthi tervitati püstiseistes pika aplausiga. Järgnes loterii kus loositi välja mitmesuguseid kingitusi ja suveniire, sealjuures aitas kõvasti kaasa Heidi Reynolds, kes muretses ka selle eest, et lastele suusapäevadel piisavalt tegevus jätkuks.

Pidu siiski sellega veel ei lõppenud. Baaris esines tuntud ansambel “Puus Brothers”, seekordses koosseisus Urmas Kärner, Mati Keerd, Mati Otsmaa ning Steve Brill. Erinevatel pillidel mängisid veel kaasa Tõnu Sepp ja Henno Heitur, trummidel järgmise generatsiooni Puusi poiss Alex Keerd ja Maarja Meriste-Kivi, lauldes Kärneriga dueti, “I got you babe.”

Teatavasti lõhuti tantsu ja pidu käis vara hommikuni. Raske oli aga ärgata (kõigil) kuna just sel öösel nihutati kellad tunni võrra edasi!  Hommikuks saadi siiski jalad alla ja nii suutsid mõnedki tublid suusaharrastajad sõita suusamäelt alla veel korra või kaks.  Nii jäävad eestlased ootama järgmise aasta kokkutulekut.  Rohke osavõtu järgi võib loota, et “China Peak” kestab veel teist 50 aastat!

Edgar Kaskla
Los Angeles

ELAGU EESTI!

Tuesday, March 15th, 2011

27.veebruar 2011 – Oscarite jagamise päev, mis köitis enamiku Los Angelese elanike tähelepanu,  mitte aga eestlaste. Eestlane pani selga rahvariided, võttis kaasa sinimustvalge lipu ja läks Eesti Vabariigi 93-ndat sünnipäeva tähistama.

Kalifornia ilmataat otsustas tüüpilisele veebruarikuu vihmale pausi teha ja eestlastele sooja päikesepaistelise ilma kinkida. Selleks pidupäevaks sai Los Angelese Eesti Maja ehitud ja oli uksed valla ootamas vanu ja uusi sõpru, et koos tähistada Eesti Vabariigi 93-ndat aastapäeva. Tasus juba varem, enne aktuse algust kohale minna, et saaks tere öelda ja muljeid vahetada kaugemalt kohale sõitnutega. On ju neil alati kojuminekuga hirmus kiire ja nii ei pruugigi trehvata. Sai kodumaist mõdu mekitud ja eestipärast nalja visatud.
Aktuse alguses toodi sisse lipud noorte laste poolt, neile saatjaiks ka paar päris pisikest, kel seljas Eesti rahvariided ja põsed põnevusest õhetamas. Lauldi Ameerika hümni. Külalisteks oli selle aasta aktusel kõnelema kutsutud nii kangeid Eesti mehi kui ka ilusaid Eesti naisi. Räägiti traditsioonidest, eestlase olemusest ja meie kõigi rollist nii kodumaal kui ka võõrsil, kuidas jääda eestlaseks ja kanda edasi meie kultuuri tulevastele põlvedele.
Los Angelese Eesti Seltsi esimees Mati Laan oli kahjuks külmetuse tõttu haigeks jäänud ja tema asemel astus ette Dr.Edgar Kaskla. Soovime Mati Laanele head paranemist. Dr.Kaskla mainis kui oluline on siin võõrsil olles end Eesti eluga kursis hoida ja kui lihtne on seda teha nüüdsel ajal, võrreldes varasemaga, kui ei olnud ei internetti, ega on-line ”Aktuaalset kaamerat” ega “Reporterit”. Eesti uudised on meile kättesaadavad vaid kerge nupule vajutamisega. Jah, mitte kõik kodumaalt tulevad uudised ei ole rõõmsad, 20.veebruaril Haapsalu väikelastekodus toimunud tulekahju on õnnetus mis puudutab meie kõigi südameid. Sügav kaastunne õnnetuses hukkunute omastele, sõpradele ja tuttavatele Los Angelese eestlaste poolt. Peeti leinaseisak kõigi õnnetuses hukkunute mälestuseks.
Naaberrahva sooja tervituse edastas Los Angelese Läti Seltsi president Ivars Miculs. Eesti ja Läti ajalood on väga sarnased, meie esivanemad on pidanud läbi elama samu õudusi ja mõlemal rahval hea meel oma riigi edusammude üle. Miks me iseseisvuspäeva tähistades ikka ja jälle tuletame meelde meie rahva raskusi ja vintsutusi, miks on see nii oluline meie jaoks? Aga selleks et see on meie ajalugu ja seda ei tohi me unustada. Meie ajalugu on osake meist kõigist, me ei tohiks unustada vabaduse hinda, vaid seda meeles pidada, alal hoida, et omakorda järgmistele põlvedele edasi õpetada. Õpetada lastele meie keelt, kultuuri ja seda mis rahvus me oleme. Hr.Miculs soovis eestlastele tugevust ja sihikindlust. Ingliskeelse tervituse lõppu kõlas eestikeelne – Elagu Eesti!
Aukülalisena kõneles Eesti aukonsul Kalifornias, Jaak Treimann, tuues meieni ka president  Ilvese parimad soovid ja tervitused kodumaalt. Hr.Treimann meenutas seika oma karjääri algusest, 25 aastat tagasi kui ta osales esimest korda diplomaatilisel üritusel. Erinevate maade lipud olid välja pandud ja kuidagi ei saanud ta olla kindel et Eesti lipp on seal nende hulgas. Minnes lähemalt uurima leidis ta, et Eesti lipp oli esindatud. See oli hea tunne. On äärmiselt meeldiv et täna me ei pea enam lootma ega muretsema  kas me lipp lehvib ja kas ta tohib olla nähtaval. Me võime uhkusega seda kõigile näidata. Iga eestlane, kes elab võõrsil, kannab endaga tähtsat rolli tutvustada Eestit teistele riikidele ja rahvastele. Me teeme seda läbi oma igapäevaste tegemiste, läbi Eesti Seltsi, Naisklubi, kiriku, laulukoori, näiteringi ja mitmete teiste organisatsioonide. Eesti on rahvaarvult väike riik ja eestlasi kogu maailmas on vähe, aga meil on olemas edasipüüdlemise tahe ja soov. Me ei pea enam hoidma silmi kinni, ja alla suruma oma lootused, vaid võime avasilmi vaadata mis ümberringi toimub, lasta oma ideedel lennata ja rakendada neid Eesti riigi hüvanguks. Iga eestlane on väärtuslik, ja igaühe panus on hindamatu. Me ei tohiks jääda paigale, vaid võtta hetk aega ja mõtiskleda, mida rohkemat me saaksime Eesti jaoks teha ja millisena me tahaksime oma tulevikku näha.
Vaadates tulevikku, hoiame me alati alles oma mineviku. Eestlased on laulurahvas alati olnud ja selleks ka jääb. Luues uusi laule uutest aegadest ja kommetest, ei unusta me ära vanu.  Kui kuuled ilusa selge kõlava häälega lauldud Uno Naissoo “Mälestusi kodust” ja Alo Mattiiseni “Eestlane olen ja eestlaseks jään”, ei taju sa enam kus sa oled, sel polegi tähtsust. Tähtis on vaid et sa tunned end läbinisti eestlasena, ja mitte üks vägi ei kavaldaks sind teisiti tundma ega mõtlema. Maarja Meriste-Kivi, populaarse tüdrukutebändi Vanilla Ninja endine liige, oli tulnud meile esinema. Maarja esinemine oli armas ja tekitas tuttava koduse tunde põue. Olles tunnustatud poppmuusika kategoorias nii kodumaal kui ka väljapool, viib Maarja edasi eestlaste kui laulurahva traditsioone ja kindlasti oskab neid edasi õpetada ka järgmise põlve lauljatele.
Kui hästi me tunneme oma ajalugu, oskame traditsioone alles hoida ja neid uutele põlvkondadele edasi anda, demonstreeris aktuse peakõneleja Carola Madis. Nagu Maarjagi, on Carola sündinud Eesti ärkamisaja algusaastatel, ja oli veel liiga noor et olla tunnistajaks kõige otsustavamatele hetkedele meie lähiajaloos. Sellest hoolimata hindab Carola nende vaprate inimeste julgust ja südikust minna 1988 aasta 11.septembril Tallinna lauluväljakule ning nõuda Eesti iseseisvust. Carola rääkis oma vanaisast, kes oli üks küüditamise ohvritest ja viibis 10 aastat Siberis. Eestisse naasedes hoidis vanaisa alati sinimustvalget lippu riiulil ja ei kartnud et keegi temale midagi veel halba võiks teha. See vanaisa trots ja jonnakus on ehe näide eestlase iseloomust, mis aitab meil raskustega toime tulla ja iseendiks jääda. Igal Eesti perel on oma lugu ja omad kangelased kes olid kaasatud ajaloo pööristesse. Me armastame kuulata nende jutustusi ja seda on meil kerge omaks võtta. Tundes ajalugu, me oskame vanasõnu tõlgendada ja eestlaste olemusest paremini aru saada. Eestlane arvab et ta on aus, kohusetundlik, töökas ja tasakaalukas. Aga sedasama väidavad ka meie vanasõnad: “Mis täna tehtud see homme hooleta”, “Töö kiidab tegijat”, “Mida varem, seda parem” ja “Rääkimine hõbe, vaikimine kuld”. Kas mitte see viimane ei ole mitte kuldaväärt omadus, mis on mänginud suurt rolli Eesti iseseisvumisel. Ei füüsilist vägivalda, ei verevalamist, vaid tasakaalukas, läbimõeldud kõne meie poliitikute poolt ja oskus Eesti riik vabaks nõuda ilma rahutusteta. Rääkides veel eestlaste olemusest mainis Carola, et kaasasündinud põikpäisus ja visadus on jooned, mis aitavad eestlastel maailmas läbi lüüa ja Eestile tunnustust tuua. Eesti noored on kõrgelt haritud ja käivad end välismaal täiendamas. Jah, eestlased on töökad, ja kipuvad ka liialt muretsema. Sageli me ei tunnista oma jonnakat käitumist, uhkus ei luba vabandada. Aga samas me oskame ka selle üle nalja heita. Rahvusromaan A.H.Tammsaare “Tõde ja õigus” räägib, et mitte miski siin ilmas ei tule lihtsalt, vaid ainult raske tööga. Saab ju seda eestlase veidi tusast tuju ja tööpusimist sellegagi seletada. Eestlaste põlised iseloomuomadused on väärtuslikud ja neid tuleb hinnata. Eestist eemal olles õpid veelgi rohkem hindama meie kultuuri ja seda mis meie esivanemad meile õpetanud on. Lõpetuseks mainis Carola, et ainuke asi mis tal veel eestlaseks olemisest puudu on, on rahvariided, nii et need peaks endale “muretsema”.
Eestlaste vintskust ja sõgedat meelt saime ka lausa oma silmaga kaeda ja kõrvaga kuulda. Jalgrattaga ümbermaailmareisil olev Raimo Laosma oli jõudnud just õigeks ajaks Los Angelesse, et oma seiklust meiega jagada. Raimo on maininud et kunagi olevat keegi Eestis elanud vene mees taolise tükiga hakkama saanud ja siis mõtles ka tema, et miks siis mitte seda ise omal nahal kogeda. Eestlane ei saa ju naabrist kehvem olla! Kodust lahkus Raimo 2010 aasta septembris. 30,000 kilomeetri pikkune matk jalgrattal on plaanis lõpule viia 1 aasta jooksul, et septembris toimuvaksTartu Rattamaratoniks tagasi jõuda. Reisi jooksul on Raimo pidanud taluma -12 kraadises pakases telgis veedetud öid Kanadas. Alustama hommikul sõitu külma tuule ja vihmaga. Oma teekonnal läbi nii mitme riigi on Raimo kohtunud paljude inimestega ja pidanud silmitsi seisma erinevate situatsioonidega.  Iga vändatud kilomeetri peal on ta tutvustanud killukest Eesti, ja uskuge või mitte, nende ühtede ja samade kummidega! Nii et neal kummi Raimo!
Aktuse lõppedes esines kolme lauluga Los Angelese Eesti Segakoor, Kaie Pallo juhatusel. Lauludeks Miina Härma “Isamaa, õitse sa”, Tuudur Vettiku “Su Põhjamaa päikese kullast” ja Rene Eespere “Ärkamise aeg”. Lõpetuseks lauldi koos Eesti hümni. Suured Tänud Leila McLaughlinile ja Mall Arusalule maitsva eestipärase toidulaua eest.
Ei suutnud Hollywoodi sära ega Oscari gala glamuur pimestada eestlaste pidupäeva. Pigem saab see olema vastupidi, kus andekate noorte eestlaste töö peagi Hollywoodi südamed vallutab. Noore filmitegija Tanel Toomi lühifilm “Pihtimus” oli valitud Oscari nominandiks. Kui võrrelda kui palju toodetakse igal aastal filme ja nendest vaid 5 valitakse igasse auhinna kategooriasse, siis see on tunnustus suurele andele. Tanel, mis sest et sel korral ei saanud Sa koju viia kuldse nahaga Oscari nimelist kujukest. Tea, et miljon inimest soovivad Sulle edu filmitöös ja oleme kindlad et meil on põhjust ka tulevikus pöidlad pihus hoida. Elagu Eesti!

Tekst Karin Kuljus