Archive for November, 2010

KORP! FILIAE PATRIAE 90

Thursday, November 18th, 2010

6. november 2010 aasta oli tähtis päev korp! Filiae Patriae Kalifornia koondise tegevuses, sest tähistati Filiae 90-ndat juubelit. Pidulik sündmus leidis aset Los Angelese Eesti majas. Filiae Patriae registreeriti Tartu Ülikooli juures akadeemiline üliõpilasorganisatsioonina 27. oktoobril 1920. aastal. Filiae Patriae kodulehekülg märgib, et asutamishetke vaimsest õhkkonnast tingituna sai korp! Filiae Patriae eesmärgiks ühendada aktiivseid ja iseseisvaid haritud eesti naisi ning väärtustada naiselikkust, kõrget hingekultuuri ja eestlust. Nii sai alguse Eesti ja Baltikumi esimene naiskorporatsioon, mille järjepidevust kommunismiajal on edasi kandnud just väliskoondised.

Eesti maja oli ehitud Filiae värvidega: valge, punase ja rohelisega. Kohale oli saabunud palju Filiae liikmeid ning külalisi nii lähedalt kui kaugelt. Õestuspidu viidi läbi pidulikult ja suurejooneliselt. Sündmus liigutas südant, tekitas sooja ühtekuuluvustunde ja sõbraliku õhkkonna. Rõõm oli tõdeda, et kuulud austatud ja traditsoonidega akadeemilisse seltskonda. Uhke oli tunda, et meid seob üks keel ja armastus isamaa vastu. Peale õestuspidu ühineti külaliste ja teiste akadeemiliste korporatisoonide esindajatega Eesti Maja Kungla saalis, et nautida koketile ja suupisteid.

Aukülaliseks oli Eestist kutsutud Vil! Anu Lepasepp-Mugu, kes pidas kõne teemal “Naised keskaegses õhtumaises ühiskonnas ka kirikus –ideaalid ja tõelisus”. Kõne oli väga kaasahaarav ja informatiiivne käsitledes naiste elu ja õigusid keskajal. Kõne sisu sobis hästi kokku Vabariigi Presidendi Toomas Hendrik Ilvese kõnega korporatsiooni Filiae Patriae juubeliaktusel Tartu Ülikooli aulas. President andis ülevaate naiste õigustest ja rollist Eesti Vabariigi sünnist tänapäevani, sest korporatsiooni asutamine langes kokku Vabariigi algusaastatega. Mõlemad kõned panid mõtlema naise rollist ja raskustest hariduse ja erialase töö omandamisel nii keskaegses ühiskonnas kui ka kaasajal.
Üliõpilaslauludele lisaks pani kaunile ja tujurikkale päevale punkti meelelahutus, mille eest hoolitses Matti Riivald, Kaie Pallo ja Aleksandra Piibe. Koos pakkusid nad kena muusikalise elamuse ja lõbustasid saaltitäit rahvast. Eraldi tuleb ära mainida õhtuse programmi esinejaid Aivar Kokamägi, vil! Eeve Sork ja vil! Leila McLaughlin, kes etendasid kes etendasid aforisme raamatust “Elu kuldsed lood”. Eeve Sork ja Aivar Kokamägi tantsisid ka romantiliselt südantlõhestava Mehhiko tantsu. Hiljemat mängis tantsumuusikat ansambel Time Machine, mille saatel sai õhtu läbi tantsupõrandal jalga keerutada. Maitsva õhtusöögi oli valmistanud peakokk Mall Arusalu.
Iga Filiae üritus ja koosviibimine leevendab koduigatsust ja hoiab ühenduses Eesti uudiste, tavade ja keelega. Kõik koosviibimised aitavad sidet säilitada kaasmaalastega ja kasvatavd austust isamaa vastu. See on muutunud eriti oluluseks kodust kaugel olles, sest alles siis mõistad oma juurte ja päritolu tähtsust. Huvitav on kogeda sõprust paljude väga erinevate ja huvitavate naisterahvastega, koos areneda ja aega viita, jagada oma teadmisi ja kogemusi ning üksteisele oma erialaseid teadmisi tutvustada. Kalifornia koondis täidab veel ühte olulist rolli, eriti noorliikmete elus – ta loob perekonna tunde, sest meie pärisemad ja -õed viibivad meist kaugel kodumaal.

Tekst Kadri Speek, Foto Scott Svidergol

ESIMENE KOOLIPÄEV LOS ANGLES’E EESTI MAJAS

Wednesday, November 17th, 2010

“Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled, mul on valmis juba pliiatsid ja suled,” meenusid vanad luuleread Los Angelese Eesti täienduskooli esimesel päeval.

9. oktoober algas soojalt ja suviselt, ei olnud sügisemaikugi. See eest oli tunda kooliärevust ja kuulda lõbusat saginat, kui Eesti maja täitus laste ja nende vanematega. Los Angelese Eesti väike ja sõbralik koolipere alustas jälle kooliteed, et lastele eesti keelt ja kultuuri õpetada.
Seekordne avaaktus oli esimene ilma kauaaegse ja teeneka koolijuhataja Karin Nukkita. Koolijuhtimise on enda peale võtnud Karini tütar Milvi Laan koos abikaasa Mati Laanega. Koolielu organiseerimisel on läbi aastate suureks abiks olnud Linda Kaskla. Kooliõpetajatena löövad kaasa Leila McLaughlin, Biret Rebbas ja Kadri Speek, kes on kõik saanud pedagoogilise hariduse ja ettevalmistuse Eestis. Seekord istus koolipinki 13 eesti päritolu ja juurtega last. Väga palju täiendust on saanud viimastel aastatel kooli kõige nooremate laste rühm, keda juhendab Milvi Laan. Suur vajadus oleks hetkel ühe uue eesti keele õpetaja järele, kes võtaks üle inglise keelt kõneleva rühma.

Leila McLaughlin luges ette tervituse ja luuletuse Leelo Tunglalt. Eesti lastekirjanik avaldas tunnustust, et nii kaugel ookeani taga on lastel soov tundma õppida ja meeles pidada oma esivanemate kultuuri, tavasid ja keelt. Tõepoolest, Los Angelese Eesti täienduskool on täiesti omatte fenomen, sest peale akadeemilise osa on kõik lastevanemad ja lapsed omavahel sõbrunenud ja naudivad üksteise seltskonda, nagu oleks käimas aiapidu. Võrdselt on tugev huvi säilitada sidet Eesti kultuuri ja keelega nii siin ainult 3 kuud viibinud perel kui ka juba kolmandat põlvkonda eesti keelt kõneleval perekonnal.
Igas klassis on 2-3 last, kelle eesti keele oskus on väga erineval tasemel. Iga laps vajab individuaalset lähenemist ja tunnikava ongi sellest lähtudes üles ehitatud. Keeleõppe metoodika sõltub lapse keeleoskusest ja kodusest eesti keele kasutamisest. On vajalik leidlikult koos rakendada erinevaid keeleõppe tehnikaid – õpetada eesti keelt nii emakeele kui ka võõrkeelena. Vahel peab õpetama täpitähti eristama, tõlkima mõnda sõna sõnaraamatu abil ja harjutama r-i põristamist. Teinekord tuleb kasuks lahti seletada eesti ajalugu, mainida, kes on Eesti president ja kirjeldada Eesti loodust ja ilma.

Väga tähtis on julgustamine ja kiitmine, mis Ameerika haridusüsteemis on ohtralt kasutusel. Punasega vigade ülesotsimine ja igal sammul häälduse korrigeerimine ei vii kuhugi ega anna ka loodetud tulemusi. Lastele on vaja kõigepealt enesekindlust ja usku, et nad on suutelised eesti keelt rääkima ja seda kasutama. Näiteks, Aivar Kaskla ja Helena Laan on kolmanda põlvkonna eestlased ja oskavad hämmastavalt hästi eesti keelt. Kõik tänu nende vanemate vaevale ja igapäevasele enesekontrollile, et lastega eesti keelt rääkida.
Pärisin koolipere käest, miks nad peavad tähtsaks säilitada eesti keelt ja kuidas nad sellega hakkama saavad. Tundsin huvi, mis toob neid ilusal soojal laupäeval Eesti majja. Hiljuti Eestist tulnud pered pidid seda loomulikuks, et kodus kasutatakse eesti keelt. Olgugi, et aja möödudes on hulga lihtsam hoopis inglise keelt kõnelda ja peale pikka tööpäeva, on koju tulles tihtilugu end unustades inglise keelt rääkima hakatud. Jaanus Salm, kes toob eesti kooli 7-aastast Mayat, rääkis, et Mayal on vedanud, et mõlmad vanemad räägivad eesti keelt. Üksvahe aga mindi kergema vastupanu teed ja suheldi rohkem inglise keeles, siis kleepis Jaanus suured sildid kodus üles: kodus räägime eesti keeles!

Linda Kaskla kirjeldas, et tema kasvas üles kakskeelsena ja kasvatab ka oma poegi samamoodi. Linda rääkis, et kakskeelsus on kultuur, mis aitab tal maailma paremini mõista, teisi võõrkeeli kiiremini selgeks õppida ja teistest kultuu-ridest paremini aru saada. Kaja Laul kasvatab 3-aastast Annamariet, kes räägib emaga püüdlikult eesti keeles ja isaga soravalt inglise keeles. Kaja mainis, et laste keeleoskus sõltub sellest kui palju sa tegelikult lapsega emakeeles räägid ja tema jaoks aega pühendad. Samuti sõltub see enne magamaminekut emakeeles raamatu ette lugemisest.

Kiino Villand on siin sündinud eestlane, kes peab Eesti kultuurist ja keelest lugu ilma seda ladusalt oskamata. Oma tütart toob ta järjekindlalt Eesti kooli, loeb lapsele eesti keeles unejutte ja elab kaasa tema keeletundidele. Kiino kiidab Los Angelese Eesti maja atmosfääri, kus igaüks on teretulnud ja kus väga erineva taustaga inimesed omavahel segunevad ja hästi läbi saavad. Kiino kirjeldas, et ta saab ennast siin vabalt tunda ja tema tütrele meeldib siin teiste laste seltskonnas mängida.
Kristi Sibul on samuti Ameerikas sündinud ja kasvanud eesti naine, kes peab lugu oma vanemate kultuurist ilma keelt valdamata. Tema poeg Iggy õpib eesti keelt ja ameeriklasest abikaasa on samuti iga koolipäev kohal just seltskonna pärast. Kristi peab tähtsaks oma päritolu ja kogukonda kuulumist. Kristi mainis, et on tore kui Iggy õpib tundma tema vanavanemate kultuuri ja on oma päritolu üle uhke.

Küsisin ka kooliõpetajate käest, mis neid toob Eesti majja eesti keelt õpetama. Biret Rebbas ja Leila McLaughlin rääkisid, et nad õpetavad eesti keelt missioonitundest, sest teavad, et ilma nendeta jääks keeleõpe unarusse. Leila ja Biret ütlesid, et kuna nad on Eestis õpetajad olnud, loob Eesti kool neile võimaluse oma oskusi rakendada ja sellest rõõmu tunda. Leila mainis, et Eesti kooli seltskond on nagu klubi, millest peale laste ka mõlemad vanemad hea meelega osa võtavad ja seltskonda naudivad.
Suure töö teeb klaveri- ja lauluõpetajana ära Kaie Pallo. Milvi Laan õpetab lastele rahvatantsu, kaasates ühekorraga kõik vanuserühmad vanuses 3-11. Kirikuõpetaja Jüri Pallo peab hommikuti piiblitundi ja õpetab lastele kristlikke põhitõdesid. Lapsevanemad valmistavad vaheldumisi lõunasööke.

Arutlesin ka oma õpilaste Aivari ja Helenaga, miks nad eesti keelt õpivad. Lapsed leidsid, et see on loomulik ja iseenesestmõistetav, sest eesti keel on nende kodukeel. Eesti keel on see, mis neid teistest eristab ja annab neile võimaluse Eestimaal inimestega suhelda. Pealekauba on eesti keel ka hea salakeel, millest keegi teine aru ei saa, sest mõnikord on vaja kedagi taga rääkida. Lapsed mainisid, et eesti keel kõlab ilusti ja oleks kurb, kui nad ei saaks ona vanemate ja vanavanemate keelest enam aru.

Pildialbum, kliki siia!

Tekst Kadri Speek, pildid Kiino Villand

KÜLAS KÄIS JUSTIN PETRONE

Wednesday, November 17th, 2010

Meil, Los Angelese Eesti Majas, käis külas kirjanik, ajakirjanik ja kirjastaja Justin Petrone. Eestis peaks vist küll igaüks teadma, kes ta on, sest Eesti on nii väike, et seal teavad  kõik kõiki. Vähemalt teatakse neid, kellest ajakirjanduses ja meedias juttu. Mina olin temast samuti kuulnud, aga ei olnud tema raamatuid veel lugenud. Ilmselt olin ma neid raamatupoes lehitsenud, sest igal suvel tirin ma ise siia umbes viisteist eesti raamatut, et oma kodumaa kirjandusega kursis olla.
Justin oli meile samuti terve hunniku iseenda ja oma eestlasest abikaasa Epp Petrone raamatuid kaasa toonud. Tema raamat ”Minu Eesti” on ilmunud ka inglise keeles, My Estonia. Olin juba sõbranna käest laenanud viimase ja seda lugema hakanud ning teada saanud, et Justin oskab eesti keelt ja tegelikult räägib väga hästi ja armsa ameerika aksendiga. Läksin minagi ja tutvustasin ennast emakeeles. Lühikese tutvuse põhjal saan mainida, et Justin jättis tagasihoidliku mulje – ehk talle seepärast sobibki Eestis elamine paremini, kui keskmisele lärmakale ja ärahellitatud ameeriklasele.
Neile, kes raamatut lugenud pole, võib selle sisse juhatada järgmiselt:  kaheksa aastat tagasi kohtas noor newyorklane Helsingis ilusat ja huvitavat eesti neidu, kellesse ta armus. Armumisest ja kõigest järgnevast saate aga lugeda tema raamatust. Raamatu tagaküljel on autor ise öelnud, et paljude arvates on see raamat romantiline, aga  minumeelest natukene teistlaadi romantika, mitte see tavapärane “hollywood”. Justin on oma raamatus Eestist kirjutanud ausalt, ilustamata ning vahel mulle tundub, et isegi võib-olla liiga karmilt. Nii hakkasin ma ühel hetkel pabistama ja siis vaikselt lootma, et ta kiirelt oma seiklustega suveaega jõuab ning siis imeilusat rohelist Eestimaa suve nähes leebemaks muutub. Autor kirjeldab eestlasi kui äärmiselt reserveeritud rahvast, kellel on seetõttu potentsiaali saada edukaiks pokkerimängijaiks.
Mis teeb ühe raamatu nii heaks, et seda käest ei saa panna, enne kui viimane lehekülg loetud? Ma arvan, et on üsna loomulik, et ma naudin lugemist eestlastest ning eesti asjadest ja ma arvan, et suuremale osale teistele eestlastele meeldib samamoodi, lugeda, vaadata, kuulata just Eestiga seonduvat, kuna need lood kõnelevad meist endist. Nii puudutas eriliselt mind see, et leidsin raamatust armsa jupikese oma lähedase sõbranna kohta. Kardetavasti saavad aga meie sarkastilisest ja kuivast huumorist ning meie filmidest aru vist küll ainult eestlased ise. Ka kirjanik  ütleb: ”Eestlaseks olemisel võib tõepoolest olla teatav mõte.”

Tol õhtul saingi sõbranna raamatule autogrammi ja ostsin endale päris oma ka. Küsisin Justini käest, et kumb on parem, kas ingliskeelne voi eestikeelne,  tema soovitas eestikeelset. Ostsingi endale emakeelse.  Nii nagu ”Minu Eestit” lugedes võib äratundmist kogeda igal leheküljel, on sama mulje lugedes Epp Petrone ”Minu Ameerikat”. Märkasin ennast tihtipeale naerma turtsatamas ning mõttes hüüatamas, et minu abikaasa arvas samamoodi või ütles samamoodi ja Ameerika kohta lugedes saate aru, et täpselt nii need asjad ju ongi. Olgu nad siis imelikud või mitte, aga väga omased kõigile, kes vähegi ise asjaga kursis. Võib-olla seetõttu armastavadki inimesed lugeda ja vaadata ning kuulda asjadest millest nad juba teavad, kuid mille keegi teine on ilusti sõnadesse pannud. Justin jutustas meile iseenda ja Epu raamatutest, oma elust Eestis, perest ja lastest ja tööst. Lisaks saime veel kõige kohta juurde uurida ja pärida.
Kuna meie kohtumine oli arginädala viimase päeva hilisel tunnil, mõtlesin tükk aega, et kas ma jaksan minna. Lõpuks leidsin kaaslase ja olin rahul, et läksin. Oli kohalikke eestlasi ja Eesti-huvilisi teisigi piisavalt kohale sõitnud. Kõigile neile armsatele kaasmaalastele, kes tol õhtul koduseinte vahele jäid – iga kord kui te olete kahevahel, kas tulla Eesti Maja üritusele või mitte – otsustage ikka positiivselt ja tulge kindlasti!! Need õhtud on väärt kohal olemist.
Ja nüüd kõik lugema, sest teine osa ilmub varsti!

Tekst ja foto Christel Strömberg

INTERVJUU INDREK REILANDIGA

Tuesday, November 16th, 2010

Oktoobrikuu Eesti Köögi külaliseks oli Indrek Reiland. Teda küsitles Lumme Erilt

1. Filosoofia uurimisobjekti ei alati väga lihtne määratleda. Mis muudab küsimuse filosoofiliseks küsimuseks?

Meil kõigil on oma isiklik maailmapilt – kogumik uskumusi selle kohta, mida maailmas on, kuidas me sellest teada saame jne. See mängib meie elus väga olulist rolli, kuna see on see, millest lähtudes me mõtleme kõik oma mõtted ja teeme kõik oma teod. Filosoofia on intellektuaalne tegevus, mille eesmärgiks on luua võimalikult terviklik ja tõene, kuid samas ka praktiliselt rakendatav maailmapilt. Seda eesmärki täites tuleb filosoofidel kokku panna kaks erinevat visandit maailmast ning need siis omavahel ühitada: ühelt poolt visand mille saab kui analüüsida milline maailm on tavamõistuse seisukohalt; teiselt poolt visand mille saab kui omavahel ühitada oma aja parimad teadusteooriad. Küsimus on seega filosoofiline kui tegu on küsimusega selle kohta milline maailm on tavamõistuse seisukohalt, kuid ka siis kui tegu on küsimusega selle kohta, kuidas see milline maailm on tavamõistuse seisukohalt, sobitub sellega mida meie aja parimad teadusteooriad väidavad.

2. Kuidas sa kirjeldaksid filosoofia metodoloogiat?

Millist metodoloogiat filosoof kasutab, sõltub sellest millist sorti filosoofilisele küsimusele ta parasjagu vastust otsib. Kui ta üritab vastata küsimusele selle kohta, milline maailm on tavamõistuse seisukohalt, siis on meetodiks enamasti analüüs, mis seisneb selles, et uuritakse millistele asjadele me teatud filosoofiliselt huvipakkuvaid mõisteid või sõnu intuitiivselt rakendaksime ning üritatakse seejärel neid asju omavahel võrrelda ning välja mõelda, milline on selle mõiste või sõnaga seotud omaduse olemus. Siin mõned näited filosoofiliselt huvipakkuvatest mõistetest: tõde, tähendus, uskumus, teadmine, võimalik, paratamatu, hea/halb, õige/vale, lubatud/keelatud, ratsionaalne/irratsionaalne jne.

Filosoofia on seetõttu sarnane keeleteadusega. Nii filosoofid kui keeleteadlased teevad intuitiivseid otsustusi, filosoofid selle kohta millistele asjadele me teatud mõisteid või sõnu rakendaksime, keeleteadlased selle kohta, millised sõnadejadad on süntaktiliselt hästi formuleeritud ja moodustavad lauseid ning selle kohta, millised sõnadejadad on tähenduslikud. Kummagagi tegelemiseks ei ole vaja enamat kui võimet rääkida mõnd loomulikku keelt nagu Eesti või Inglise keel. Selles võite ise veenduda, tehes mõned filosoofilised ning keeleteaduslikud intuitiivsed otsustused, üritades vastata allpool esitatatud küsimustele:

K1: Millistele neist asjadest rakendaksite sõna ‘isik’: 1) tahvel; 2) inimahv; 3) munarakk; 4) loode; 5) vastsündinud beebi, 6) täiskasvanud inimene 7) täiskasvanud inimene, kes on hulluks läinud; 8) Marslane (fiktiivne olend, kes on nagu täiskasvanud inimene, aga ei kuulu liiki homo sapiens)?

K2: Millised allpool esitatud sõnadejadadest on süntaktiliselt hästi formuleeritud ja moodustavad laused? Millised on tähenduslikud?

1)    ‘The dog bit the horse.’
2)    ‘Dog the bit horse the.’
3)    ‘Twas brillig, and the slithy toves did gyre and gimble in the wabe.’
4)    ‘Brillig twas and toves slithy gyre gimble did in wabe the.’

Nüüd üritage oma intuitiivsete otsustuste põhjal jõuda järeldusele selle kohta, milline on omaduse olla isik olemus (üritage pakkuda definitsiooni vormiga „Olla isik on olla…“) ning mõelda selle üle, mis on teise ja neljanda sõnadejada erinevus.

3. Oled analüütiline filosoof ja uurid mõistete tähendusi. Tutvusta palun lugejatele, kuidas (analüütilised) filosoofid mõtlevad ja selgita, näiteks, mis on lause ‘Toomas-Hendrik on tark.’ tähendus.

Ma ei pea end analüütiliseks filosoofiks, kuna ma ei leia, et analüütilise ja kontinentaalse filosoofia eristamisel on suurt mõtet. Filosoofia on üks niivõrd kui me peame silmas selle eesmärki ning küsimusi mida küsitakse ning mitu niivõrd kui me vaatame, milliseid meetodeid kasutatakse ning millistele järeldustele jõutakse. Peaaegu iga suure filosoofi töös võib leida midagi huvitavat ja väärtuslikku, sõltumata sellest, kas teda liigitatakse tavapäraselt „analüütiliseks“ või „kontinentaalseks“ filosoofiks. Selle huvitava ja väärtusliku leidmiseks tuleb muidugi sageli mööda vaadata sellest, mida mõtleja ise arvab, et ta teeb ning pöörata tähelepanu meetodile, mida ta kasutab ning asitõenditele, mida ta oma vaadete kasuks esitab.

Ma ei leia, et on päris õige öelda, et „analüütilised“ filosoofid uurivad peamiselt mõistete tähendusi. Kui „analüütilised“ filosoofid tegelevad analüüsiga, siis on eesmärgiks uurida mõistete või sõnadega seotud omaduste olemusi ja neid defineerida. Kui „analüütilised“ filosoofid tegelevad tähendusteooriaga, siis on eesmärgiks seletada kuidas suhtlemine toimib, uurides erinevaid kõnetegusid ning üritades luua võimalikult viljakas raamistik mõistete ja sõnade tähenduste üle mõtlemiseks. Sõna ‘tähendus’ on mitmetähenduslik. Ühes tähenduses on mõiste või sõna tähendus see, mida me peame teadma, et oskaksime seda õigesti kasutada (A: „Sa ei oska seda sõna kasutada.“; B: „Ütle siis, mida see tähendab.“), teises tähenduses on mõtte või lausungi tähendus informatsioon, mida me sellega edastame (A: „Mida see tähendab?“, B: „See tähendab, et …“). Kutsugem esimest keeleliseks tähenduseks, teist propositsiooniliseks sisuks. Tähendusteooriaga tegeledes on filosoofide eesmärgiks määratleda nii see, milline on erinevate sõnatüüpide keeleline tähendus, kui ka see, mida nende kasutus lausungis lisab informatsioonile, mida selle lausungiga edastame. Uurimise all on näiteks pärisnimed (‘Toomas-Hendrik’), määravad kirjeldused (’Eesti president’), omadussõnad (’tark’), indeksikaalid (‘mina’, ‘siin’, ‘praegu’, ‘see’, ‘too’, ‘see auto’), kuid ka sõimusõnad ja sõnad nagu ‘Ai!’, ‘Tere’, ‘Nägemist’, emotikonid (‘’) jne.

Näiteks võtame lause ‘Toomas-Hendrik on tark’. Seda lauset lausingis kasutades omistame teatud objektile, Toomas-Hendrikule omaduse olla tark ning meie lausung on tõene kui sel objektil on see omadus. Filosoofiliselt huvipakkuv on see kuidas lausungite propositsiooniline sisu sõltub nende koostisosadest ja struktuurist: pärisnimi ‘Toomas-Hendrik’ lisab eelneva lausungi propositsioonilisse sisusse Toomas-Hendriku, predikaat ‘on tark’ lisab omaduse olla tark ning lause struktuur annab meile teada, et lause omistab viimase esimesele. See süstemaatiline sõltuvus võimaldab seletada, kuidas me oleme võimelised kasutama lõputul hulgal erinevaid lauseid, et üksteisele informatsiooni edastada, olemata neid kunagi enne kasutanud või kuulnud.

4. Oled nüüdseks Ameerikas õppinud kaks aastat. Kuidas on Su erialased huvid selle aja jooksul muutunud ja mida pead kõige väärtuslikumaks sellest, mida oled õppinud?

Huvitusin oma filosoofiatee algul peamiselt poliitikafilosoofiast ja eetikast. Peagi sain aru, et poliitikafilosoofiat ja eetikat on võimatu hästi teha ilma metaeetikaga tegelemata (metaeetika uurib normatiivseid mõisteid nagu näiteks hea/halb, õige/vale, lubatud/keelatud, ratsionaalne/irratsionaalne, peaks, peab, õiglus, kohustus jne. küsides, kas need on seotud omadustega ja kui siis kas need omadused saab taandada mittenormatiivsetele omadustele, kuidas me nendest omadustest teada saame jne.). Seejärel sain aru, et metaeetikat on võimatu teha ilma keelefilosoofia, vaimufilosoofia ja metafüüsikaga tegelemata. Praegu huvitungi peamiselt kolmest viimasest. Kõige väärtuslikumaks sellest, mida olen siin õppinud pean seda, kuidas filosoofiat teha.

5. Kes on praegu Su lemmikfilosoofid? Mis teeb nende mõtted Sinu jaoks köitvaks ja mis üldisemalt teeb filosoofi heaks filosoofiks?

Lahkunute hulgast ehk Wilfrid Sellars oma üleüldise visiooni tõttu sellest, mis filosoofia on, kuidas see seostub iseenda ajalooga ja kuidas seda teha. Elavate hulgast ehk David Kaplan, Scott Soames ja Mark Schroeder. Esimene on minu arvates rohkem kui keegi teine panustanud keelefilosoofia arengusse 20. saj. teisel poolel ning teda on alati nauding kuulata ja lugeda, teine on oma ülimalt detailse ja laiaulatusliku tööga keelefilosoofia aluste ja „analüütilise“ filosoofia ajaloo kohta üks olulisimaid aktiivselt tegutsevaid filosoofe, kolmas on viimase viie aasta jooksul eetikat ja metaeetikat rohkem edasi arendanud kui seda tehti eelnenud 20 aasta jooksul kokku ning on üks olulisimaid noorema põlvkonna filosoofe. Mul on olnud õnne, et tulin õppima Los Angelesse kus kõik kolm eelpoolnimetatud töötavad (David Kaplan UCLAs, Scott Soames ja Mark Schroeder USCs).

Hea filosoof on see, kes suudab hoida ühe silma suurel pildil ja sellel, kuidas kõik omavahel kokku sobitub, hoides samal ajal teise silma detailidel ning olles kompromissitult täpne. Hea filosoof on konstruktiivne ka siis kui ta on destruktiivne – ta ei tööta mitte detailideni välja ainult enda teooriat, vaid püüab ka teistele teooriatele probleeme püstitades nii need teooriad kui probleemid detailideni välja töötada.

Pildialbum, kliki siia!

Pildid Reet Rand