Archive for April, 2009

Vasakult teine viiuldaja ehk ERSO Kalifornias

Tuesday, April 14th, 2009

27. märtsil, 2009 ERSO Cerritose KontsertsaalisTekst Reet Rand, foto Reet Rand

Vaata seda vasakult teist viiuldajat – see on minu tuttav!… Kust vasakult? Milline viiuldaja? Mis tuttav?

Cerritose kontsertmajja on kogunenud ilmatu hulk muusikahuvilisi. Esmapilgul küsin endalt, et huvitav mis küll võib neid inimesi tuua Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontserdile? Iga nurga pealt võib kuulda ka tuttavat ‘tere-tere!’. Nende tervitajate tulekus ei olnud mingit küsimärki – ega oma kodu 70 liikmeline orkester mitte iga päev Kalifornias mängi! Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ERSO loodi 1926 aastal. Orkestri koosseisu kuulub ligi 100 muusikut. Hooaja jooksul antakse ligikaudu 65 kontserti nii kodu- kui välismaal. Orkestrit on tunnustatud mitmete rahvusvaheliste auhindadega.

Rõdu kõrgemast nurgast on kogu kontset kui peo peal. Pillid on pillimeeste ootuses laval valmis. Igasugu asjatundmatuid küsimusi tuleb pähe. Ei tea kas iga mees võtab oma pilli kodust kaasa? – kindlasti. Aga kes neid trumme veab? Tohutu organiseerimine, et kõik see mees oma pillidega ühe lennuki peale mahuks!

erso_cerritos1

Kava on asjatundjate arvamuse järgi väga mitmekülgselt koostatud. Alustuseks kõlab kodune Arvo Pärdi “Summa”. Minu lemmikuks saab aga Rahmaninovi Klaverikontsert nr 2 c-moll.  Korea päritolu USA pianist Joyce Yang lisab muusikalisele etteastele oma talendi ja tulemus on hingemattev. Kontserdi teises osas kuuleme Dvořák sümfooniat nr 8 G-duur. Kogu kontserti hoiab oma taktikepi all meie kõigi lemmik, dirigent Eri Klas. Muusiku elukutse nõuab tohutut tööd ja pühendumist, veetes lugematuid tunde oma instrumendiga proovisaalis, etendustel ning lennu- ja maanteedel. Muusikalist kriitikat tehku asjatundjad. Mina räägin lihtrahva keeli ja see hüüab uhel häälel: Imeline kontsert! Imelised talendid! Toredad eesti inimesed! Saalitäis püstijalu aplodeerivat publikut annab veelkord kinnitust faktile: muusika ei erista rahvusi ega tunnista riigipiire.

Peale kontserti käib kõik väga kiirelt – pillid kotti ja punuma. Püüame orkestri kontserdimaja tagahoovis kinni. Kuuleme kuidas pillimehed lumest ja kodusest –15 kraadisest pakasest eriti vaimustuses ei ole ja kui hea meel on neil peale igat kontserti kohalike eesti inimestega kohtuda. Eestlasi jätkub endiselt igasse sadamasse ja igale kontserdile. Eri Klasi kuulates saan aru kuidas tunda ära suurmehi – see on suure mehe oskus tavaliste inimestega lihtsalt rääkida. Apelsini maakonnast oleme kaasa võtnud suure korvitäie kalifornia apelsine, millest iga pillimees veidi värsket kosutust leiab ja teadmise, et neid oli siin väga oodatud. Vasakult teine viiuldaja on taaskohtumise üle rõõmus. Oranzi trükiga Tallinna Kaubamaja kilekott, mis ühe pillimehe frakki terve kontsertturnee vedanud on, leiab aga uue nostalgilise omaniku Kalifornias. Hakkan sinna sisse nüüd oranze apelsine korjama. Bussid vuravad ööpimedusse. Homme on jälle uus päev ja uus kontsert.

Reet Rand
Los Angelese eestlane

SUUR TÄNU Teile!

Monday, April 6th, 2009

Hon.  Jaak Treimani tervituskõne Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel Los Anglese Eesti Majas:

Olen õnnesoovide edasiandja ja edasikandja, edastan parimaid soove nii Eesti presidendilt, kui ka Eesti Saatkonnalt Washingtonist. Tavaliselt on need soovid tänuga vastu võetud, kuid vahel ma mõtlen, kui paljud neist, kes neid soove saadavad ja neist, kes neid vastu võtavad, tegelikult mõtlevad inimestele, kes on nende soovidega ajaloolises seoses.  Loomulikult need, kes võitlesid Iseseisvussõjas, neid me mälestame, kuid on ka palju teisi, lihtsaid inimesi. Kui tihti me tegelikult mõtleme inimestele, kes on elanud läbi Teise Maailmasõja.

Ma vaatan oma isa, kes on sündinud seitse aastat enne Eesti iseseisvumist. Minu isa, kes kangekaelselt võitleb oma vanadusenõrkuse vastu, mis tasapisi teda vallutab. Ma imetlen oma ema, kes on sündinud üks kuu enne esimest iseseisvust, kes on näidanud suurimat tugevust kogu oma elu vältel ja nüüd hoolitseb minu isa eest. Ma meenutan neid, kes meie hulgast on lahkunud : Rein Neggo, Friedrich Pokk,  Arnold Müürsepp, Avo Piirisild, Arno Niitme, Bernard Nurmsen  ja kõiki teisi kelle nimed on Forest Lawn hauatahvlitel ja teiste kalmistute mälestuskividel.

Arutlen endamisi: mida kõike see generatsioon on iseenda, oma perede, Eesti jaoks saavutanud. Teise maailmasõja põgenikud, mitte ainult eestlased, vaid ka lätlased, leedukad, ungarlased, poolakad, ukrainlased – kõik, kes on pidanud kodumaalt lahkuma – tunnen ma, et neid ei ole tänatud, et neile ei olda küllaldaselt tänulikud. Aja möödudes me ilmselt unustame, millise panuse on andnud Teise Maailmasõja aegne põlvkond. Kui meenutame aastaid 1918 ja 1991, oleme me tihtipeale unustanud või ignoreerime andmeid selle kohta, mida need suure ilmasõjaaegsed inimesed on saavutanud või läbi elanud. Kas meie, maailma laialipillutatud väikesed Eesti ühiskonnad oleme teinud küllalt, et iial suudaksime ajaloo andmeid hoida ning neid inimesi küllalt tänada.

Mõni kuu tagasi, vaadates oma vanemaid, mõtlesin sellele, mida nemad ja nende eakaaslased on pidanud läbi elama ning kirjutasin paberile järgnevad mõtted:
SUUR TÄNU Teile!

Teil ei olnud muud nime, kui “põgenik” või siis “ümberasustatu”. Te olite Teise maailmasõja hullude poliitiliste ja segaste aegade üleelajad, veristel võitlusväljadel ellujääjad. Te olite vietnamlaste, kampodzalaste, kuubalaste, tiibetlaste, sudaanlaste ja paljudele teiste eelkäijad. Kindral George Patton kõrvutas teid migreeruvate tirtsudega, Inglise ametnik kutsus teid ”euroopa kõntsaks”, Ameerika Ühendriikide sõjaosakond nimetas teid inimesteks, kes trügisid, karjusid, krabasid toitu, haisesid, kes ei allunud ega tahtnudki alluda korrale.

Te jooksite minema veristelt steppidelt, Warssavi rusude alt, Dresdeni tuhast. Te olite need, keda taheti otsekui balti ja aadria kallastelt välja juurida. Paljud teist kandsid sülelapsi, samaaegselt iga hinna eest põgeneda püüdes: raskelt kõndides, longates, roomates eemale Stalini, Hitleri ja Mussolini barbaarsuse eest. Paljud, kes põgenesid meritsi, olid märklauaks allveelaevadele, miinidele ja pommitajatele.

Teil oli tugev ellujäämisinstinkt, segunenud hirmu, julguse ja ihaga vabaduse ja rahu järele. Paljud teist olid noored, paljud alles abiellunud, paljud alles leseks jäänud, paljude omaksed olid teie endi silmade all tapetud, koonduslaagritesse või Siberisse saadetud.

Paljude isad, sõbrad ja naabrid jäid unustusse. Te kannatasite nälga ja teil puudus varjualune. Te püüdsite vältida pommitamisi, kuulirahesid, haigusi ja maradööre. Te olite targad, vaprad, altruistlikud ja kangekaelsed. Samas ka rumalad, kahtlustavad, enesekesksed. Te olite inimesed, te võitlesite oma elu eest.

Kui te jõudsite Inglise või Ameerika rindejoone taha, pandi teid laagritesse ning märgistati “viisakalt” ümberasustatuteks.. Paljud teist jõudsid Rootsi või mõne teise riigi sõbralikku randa. Te igatsesite kodu järele, kuid pidite ometi oma igatsused matma. Kui lahingud olid lõppenud, mõistsite te, et rahu võitlusväljadel ei tähendanud sõja lõppu. Siis algas külm sõda. Kojupöördumine tähendas surma, vanglamüüre või elu ilma vabaduseta.

Kui te saite lõpuks ametliku loa põgenike laagritest lahkumiseks, said paljud teist võimaluse siseneda USA-sse, Canadasse, Austraaliasse või teistesse riikidesse, kus keel ja kombed olid teile sama võõrad kui teie olite nendele. Te saabusite võõrale maale, omades vaid riideid, mis teil seljas olid, teil olid vaid mälestused kodumaast ja lähedastest ning kangekaelne tahe kohaneda kõige võõraga. Te nägite võimalusi uueks ja paremaks eluks nii teile endile, kuid kõige tähtsam, teie lastele ja lastelastele.

Oma uuel kodumaal kohtusite te omasugustega, teenisite elatist, kasvatasite oma peret, samas õppides uusi kombeid ning säilitades oma isamaa traditsioone.

Te rääkisite õiglusest, vabadusest – mitte kui abstraktsetest mõistetest, vaid kui millestki konkreetsest. Te alustasite uut elu, lihttöölistena, puuviljakorjajatena, teenijatena, kogemusteta või algajatena igas ametis. Te kannatasite solvanguid ja diskrimineerimist, nii tõeliselt kui näiliselt. Külalislahkusele reageerisite te ettevaatlikult. Paljud teist tegid kiiresti karjääri, teenides paremaid positsioone ja ametikohti, kuigi paljud teist ei töötanud iial enam ametis, mis teil kodumaal olnud oli, või kus teil ametile vastav haridus oli. Te ohverdasite endid, et teie lapsed ei peaks seda enam tegema.

Aastate möödudes hakkasid teie uued sõbrad, naabrid ja kaastöötajad nägema teie omapäraseid iseloomujooni. Te olite reserveeritud. Te olite ranged, või meeldis teile mõelda, et te olete. Kui oli tegemist toiduga, ei olnud te kadedad ja ihned vaid ettevaatlikud, lihtsad ja kokkuhoidlikud.

Te hindasite haridust. Te soovisite, et teie lapsed ja lapselapsed saaksid hea hariduse. Te püüdsite nende õpinguid iga hinna eest toetada, isegi kui see sundis teid iseendi pealt kokku hoidma. Te kohanesite uue keele, väärtushinnangute, kohaliku kultuuri, uue koduga, kuid te püüdsite siiski säilitada oma kodumaa traditsioone. Teie lood kodust olid tähtsad, pidevalt meelel ja keelel, hindamaks vabadust, inimväärikust, iseseisvust, isegi kui te oma tegudes ei saanud paljut saavutada.

Nii mõnedki teist said kuulsaks, Madeleine Albright, Jonas Mekas, Tom Lantos, Hannah, Arendt. Suur osa Teist säras saavutustega mitmes vallas. Teid tunnustati, austati teie töös ja kogukonnas, oma väikese lojaalsuse ja ustavuse poolest, tagasihoidlikkuse ja moraalsuse poolest.

Kõik kes te olite ja kõik, kes te olete veel meiega, te olete suurepärased. SUUR TÄNU TEILE!

Jaak Treiman

22. veebruar 2009 Los Angeles

Inglise keelest tõlkinud Christel Strömberg, toimetanud Mai-Liis Maasar

Eesti Vabariigi aastapäev Los Angeles’es

Monday, April 6th, 2009

Tänaseks olen siinpool maakera läänekaldal  poliitilise geograafia ning ajaloo minuteid jaganud aastast 1997, alguses edasi tagasi reisides, ajutiselt töötades ning viimased viis aastat püsivalt elu-, ja töökohta omades, kodu- Eestit   aastas korra või kaks külastades.

Alati on tore  lähedalolevatele kohalikele teatada, et Los Angeles’es on  olemas suur klubimaja – Eesti Maja ning seal toimuvad mitu korda aastas traditsioonilised üritused. Traditsiooniliselt tähistatakse veebruarikuus Eesti Vabariigi sünnipäeva. Seekord peeti pidu mõni päev varem, pühapäeval 22. veebruaril koos vastlakuklitega, sest  Eestis väga populaarne vastlapäev sattus sel aastal Eesti Iseseisvuspäevaga ühele ja samale päevale.

Olles teel Los Angelese poole ootasin üritust juba suure põnevusega. Teadsin, et seekordne peakõneleja on prof. Rein Taagepera ning mõtlesin ootusärevusega sellele, kuidas hakkan tema kõnet oma artiklis refereerima. Üllatusin meeldivalt kuuldes, et kõne on eesti keelest, keele ajaloost, emakeele püsimajäämisest tänaseni ja tulevikus. Samal ajal tulid meelde  noored kodumaalased, kellest olen lugenud eesti ajakirjanduses, kuulnud interneti vahendusel Eesti Televisoonist, kes tulevad-lähevad välismaale, on seal lühikese aja ning kiidavad siis, kuidas nad “ei-suuda-ei-mäleta-ei-oska” oma EMAKEELT. Seda on väga raske mõista, sest inimene on ometi võimeline rääkima mitut keelt (sealhulgas ma ise 4+keelt) ning hoopis see oleks uhkustamist väärt, mitte aga fakt, et olen oma emakeele unustanud! Loodetavasti kuulen eelpoolnimetatud väiteid tulevikus vähem, sest tavaliselt tahaksin siis piinlikusest maa alla vajuda. Nagu juba mainitud,  olen ise juba kaua kodumaalt eemal olnud. Vaatamata sellele ei ole mul  oma emakeeles rääkides mitte mingisugust aktsenti, kuigi ka minu igapäevane suhtluskeel on inglise keel. Samuti tean ja tunnen Californias juba teise põlvkonnana siin sündinud eestlaste järeltulijaid, kes samuti räägivad oma Eestimaa isade keelt.

Käesoleva aasta Eesti Vabariigi 91. Iseseisvuspäeva aktus oli oma sajakahekümne viie  külastaja ning kõigi oma esinemiste, kõnede ning loomulikult eestipärase mulgi pudruga meeldivalt rahvarohke, ilus ja ülev. Alustuseks laulsime kõik koos Ameerika hümni, seejärel tõid Eesti Täienduskooli õpilased Helena Laan ja Aivar Kaskla sisse lipud. Õhtujuht, Los Angelese Eesti Seltsi juhatuse esimees hr. Mati Laan andis edasi California kuberneri Arnold Schwarzenegger’i õnnitluse ning juhatas sisse piduliku aktuse. Eesti Skautide Ühingu peaskaut Siimon Haamer andis LA Eesti Majas  aastapäeva tähistamisel osalejatele edasi tervituse kõigilt Eesti skautidelt ja Tartu Teoloogia Akadeemialt, kus ta õppeprorektorina töötab. Peaskaut tänas Ameerikas elavaid eestlasi panuse eest, mis nad on andnud selleks, et võime vabas Eestis tähistada oma riigi sünnipäeva ning rõhutas, et toetust ja abi vajab Eesti jätkuvalt, sest väikese rahvana peavad eestlased nii kodumaal kui väljaspool seda, kokku hoidma. Siimon Haamer ütles, et skaudid püüavad omalt poolt anda parima aitamaks kaasa Eesti arengule. Ühtlasi pidas ta ka avapalvuse ning pani südamele, et me kõige saavutatu juures ei unustaks Jumalat tänada.

Järgnevalt luges õnnitlused Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese ning Washingtoni Eesti Saatkonna poolt Eesti Vabariigi aukonsul Hr. Jaak Treiman, kes samuti pidas huvitava ning tähendusrikka kõne, tänades põgenikke. Oma kõnes meenutab ta neid, kes enda ja oma laste elu säästmise nimel pidid maha jätma oma elu ja kodud, olles samas mitte just kõige oodatum isik võõral maal. Mitte alati ei võetud põgenikke kõige sõbralikumalt vastu. Samuti ei olnud neil võimalik sõja lõppedes siiski koju tagasi pöörduda, sest seal oleks neid endiselt oodanud surm või vanglamüürid. Hr. Treiman pidas meeles neid, kes pidid elu alustama nullist, püüdes säilitada oma keelt, kultuuri, traditsioone ning andsid neid järjepidevust säilitades edasi oma lastele ning lastelastele. Kõne oli väga südamlik ning vajalik meenutamaks – meelespidamaks neid lihtsaid inimesi, kes ohverdasid end, et nende lastel oleks parem elu ning kellest paljud on meie hulgast juba lahkunud.

Meie lõunanaabrite Läti ning Leedu aukonsulid austasid oma kohalolekuga Eesti Vabariigi sünnipäeva ning andsid edasi oma tervitused ja õnnitlused.

Vabariigi aastapäeva aktuse peakõne pidas prof. Rein Taagepera eesti keele ja rahva jätkusuutlikkusest. Kõne oli niivõrd hea, et vaid selle kokkuvõtte avaldamine käeolevas artiklis jääks liialt pinnapealseks ning on seega avaldatud Vaba Eesti Sõnas täies pikkuses.

Meelelahutusprogrammi täitsid seekord kõik meie enda kohalikud talendid,  hr. Matti Riivald lauldes “The Impossible Dream”, duett Mari-Liis ja Kaie Pallo esituses kõlas Saksa rahvaviis “Mu isamaa armas”, Reet Rand esitas Rein Rannapi “Eesti muld ja Eesti süda”, Los Angelese Eesti Segakoori esituses kanti ette “Su Põhjamaa päikese kullast”, “Püha Põline üllas”, “Laul Munamäele”, mis tõi kindlasti paljudele kananaha ihule ning kui oleks samal ajal silmad sulgenud, oleksin oma vaimusilmas suutnud olla kõrge Munamäe tornis ja näha rohelise Eestimaa küngaste ilu kaugele kaugele, nii kaugele kuni silm seletanuks.

Ametliku osa lõpusõnad ütles prof. Edgar Kaskla ning aktus lõpetati Eesti hümniga.

Peale kõnesid ning meelelahutust nautisid pidulised mulgi putru peekoniga, hapupiima, vastlakukleid, kohvi ja torti, mis  olid valmistatud ning lauale kantud meie parimate perenaiste Mall Arusalu ja Leila McLaughlin’i poolt.

Suur tänu kõigile kohalolnutele, aktuse organiseerijatele, kõnelejatele ning esinejatele! Suured tänusõnad pr Kaie Pallole. Igaveseks pikki sajandeid Eestile, tema rahvale, kus iganes nad ka ei viibiks ning eesti keelele seal kaugel tuulepealsel maal.

Christel Strömberg
Los Angeles’i Eesti Seltsi Juhatus