Tekst Christel Strömberg, tõlge Matti Riivald, fotod Reet Rand, Kiino Villand

“Baltlased, tere tulemast Hollywood’i!” Selliste sõnadega juhatas endine inglite linna kuulus eesti soost uudisteankur Tiiu Leek sisse ürituse, mis kandis nime “Balts in Hollywood”.

Kevadiselt päikselise Lõuna-California aprillikuu eelviimasel päeval võõrustas Soome riigi suurkonsul Kirsti Westphalen oma Bel Airi residentsis Soome lõunanaabrite talente ning külalisi. USBF (US -Baltic Foundation) korraldas õhtu, kuhu olid esinema palutud Eesti, Läti ja Leedu noored kunstnikud. Sissejuhatuseks tutvustas juhatuse esimees Maria Kivisild Ogrydziak lühidalt organisatsiooni ajalugu ja tegevust tänapäeval, millele järgnesid kolme Balti riigi ilusate ja andekate tutvustavad etteasted.

Esimesena tutvusime Kiino Villandi’ga: ema kaudu eesti päritolu, tuntud ning edukas moe, reklaami ning meelelahutuseäri fotograaf, kelle tööd on trükitud ja ilmumas mitmetes mõjukates ajakirjades. Viimane näiteks Emmy’s, kus ilmus fotoseeria kuulsate teleseriaalide “Survivor”, “ True Blood”, “Mercy” ja “Mythbuster” telgitagustest, millest omakorda vändatakse dokumentaalfilm, mis lähikuudel ilmub emmy.com’is.

Kiino ulatas oma kaamera Reet Rannale ning asus ise eesti talentide tutvustajaks,   juhatades sisse noore eesti lauljatari Getter Raidam‘i. Getter on kaunis eesti psühholoogiatudeng Tartu Ülikoolist, kes osales esimeses “Eesti otsib superstaari” saates, mis on seletatult “American Idol” eesti versioon. Getter on ka WAF koori liige ning esineb Tallinnas klubis Angel. Noor lauljatar  saab inspiratsiooni mahedast popiga miksitud klaverimuusikast ning mitmetelt teistelt maailmakuulsatelt poplauljatelt. Getter laulis meile kolm tuntud poplaulu.

Hendrik Suurhans, noor armas eesti mees, kes juba ülikoolipäevil töötas Eesti Televisioonis reporterina ning on just alustamas karjääri Hollywoodis muusikavideode produtsendi ja režissöörina. Hendrik rääkis meile oma tulevikuunistustest ning näitas üht oma viimastest töödest, milleks oli muusikavideo “London Elektricity”. Hetkel on tal käsil muusikavideo Eesti bändile “Sinine”. Hendriku kaugemaks eesmärgiks on jõuda mängufilmideni.

Viimasena esindas kauget kodumaad särav Maria Viidalepp, kelle nimi peaks olema tuntud igale kunstimaiale juba tema isa kaudu. Maria ise on andekas kunstnik, kes soovib oma karjääri arendada moeloojana. Maria on juba täna edukas moeajakirjanik, tema töid on avaldatud nii eesti kui ka inglisekeelsetes väljaannetes. Maria näitas meile oma portfooliot.

Huvitava ning pikaajalise karjääriga leedu päritolu näitlejanna Ruta Lee, kellel on  oma “Täht” Hollywood’i kuulsuste rajal, juhatas sisse Leedu talendid, kellest esimene oli Vilniuse Kunstiakadeemia lõpetanud  Saule Pitkys. Saulelt oli üritusel väljapandud kolm õlimaali. Ta on töötanud peaaegu kõigi suurte filmistuudiote jaoks animaatorina ning tema tööde alalist väljapanekut saab nautida Vilniuse kunstimuuseumis.

Järgmiseks tutvustati Marius Makevicius’t – kirjanikku, režissööri, produtsenti. Kahte tema filmi näidatakse käesoleval aastal kinodes. Makeviciuse filmi “Douchbag” mängiti Sundance filmifestivalil ning “Spooner” võitis eelmise aasta Sonoma festivalil kohtunike auhinna.

Viimane Leedut esindav talent, keda üritusel tutvustati oli Rasa Arbas. Rasa armastab loodust – seda on näha kõigis tema töödes. Oma esimese  personaalnäitusega esines ta juba, kui oli vaid kaheksa aastane ning 64 tema tööd on olnud Leedu kunsti väljapanekutel. Pr. Arbas alustas iseseisva äriga kohe pärast ülikooli. Sel õhtul olid väljas tema portfooliod, maalitud pühadekaardid ja Leedus fotografeeritud loodusvaated.

Aivars Jerumanis, tuntud tegelane balti ringkonnas, olnud Balti Ameerika Vabaduse Liiga juhatuses ning Läti aukonsul Kalifornias. Hr Jerumanis töötas juhtival kohal Universal Studios peaaegu kolmkümmend aastat ning balti talendiõhtul oli temal au tutvustada oma kaasmaalasi, meie Eesti lõunanaabreid – lätlasi.

Sandra Ozolite ning tema poeg Janis Ozilitis esinesid viiulil ja lauludega. Sandra viimane CD kannab nime “Sena Riga”. Sandra karjäär algas viiuldajana, kuid ta leiab, et laulmine on tema tõeline kutsumus. Ta on esinenud ja esineb paljudes muusikalides. Külalised laulsid kaasa kõigile teada ja tuntud “Edelweiss’i” muusikalist “Helisev Muusika”

Soome saadiku residents oli sel õhtul kaunistatud paljude maalidega, kaks neist noorelt Läti kunstikult Kris Lewis’elt. Kris’i töid on saanud näha paljud kunstinautijad üle terve maailma. Kahjuks ei olnud tal endal võimalik meiega ühineda, kuna töötab oma viimase projekti kallal, mis avatakse mais Pariisi Louvre’s. Kris Lewis’el on suurepärane veebilehekülg, kust on huvi korral võimalik näha kõiki tema töid.

Eelviimasena tutvustas härra Aivars meile Karl Alsens’it, kes sel suvel on lõpetamas Pepperdine ülikooli magistriõpet filminduse käsikirja alal. Ta on töötanud edukate kirjanike ja produtsentidega, nagu näiteks Edward Saxon. Tema filmi “Hybrid Man” näidati selle aasta roheliste filmifestivalil kõrvuti Disney filmiga “Oceans”. Karl tutvustas meile katkendit oma uuest ajaloodraamast “The Bear Slayer” – filmi Balti vabadusvõitlusest, mis kanti ette kahe näitleja poolt.

“Ejam” mis läti keelest tõlgituna tähendab “lähme” on nimeks kvartetile ning on akronüüm neljast nimest: Edvins Rusis, Julija Plostnieks, Arturs Rusis ning Mara Zommers. Edvins on filmiprodutsent, Julija on näitleja, Arturs on muuhulgas väga populaarse teleseriaali  “Dirty Sexy Money” peaprodutsent ning Mara on edukas sopran, kes laulab nii inglise kui läti keeles. Ejam oli meeleolukaks punktiks õhtu esinemistele.

Viimasena kõneles Eesti aukonsul Jaak Treiman. Härra Treiman on olnud aukonsul Los Angeleses viimased 24 aastat. Ta on advokaat, kirjanik, rahvusvaheline lektor, paljude prominentsete organisatsioonide juhatuse liige. Härra aukonsul on organisatsiooni Innovation Democracy kaaslooja, mittetulundusühing, mis momendil aitab harida  Afganistanis töötavaid ettevõtjaid.

Õhtu lõpetati tänusõnadega ja kingituste üleandmisega. Soome suurkonsuli peakokk Sirpa Welch palus külalised  nautima pidulikku õhtusööki, mis siinkohal kindlasti omaette väga kiitvat arvustust vääriks.

Suured tänud Soome suurkonsulile pr. Kirsti Westphalen’ile, kes avas oma kodu uksed, tema assistendile Helena Arstila’le, US -Baltic Foundation’ile,  hr. Jaak Treimanile, Tiiu Leek’ile ning paljudele teistele kes selle suurepärase ürituse korraldamisel õla alla panid. Rõõm on tõdeda, et on nii palju andekaid ja noori ilusaid inimesi meie kodumaalt ja naabervabariikidest ning teada saada, näha ja kuulda nende tegemistest ja saavutustest.
Kõigile palju jõudu ja edu soovides ning tulevikus teie töid ja tegemisi ikka näha lootes!

Vaata fotoalbumit / Photoalbum – click here!

“Welcome to Hollywood, Balts.“  With those words, well-known former Los Angeles news anchor Tiiu Leek, introduced the event, “Balts In Hollywood.”

This Spring, at her Bel Air residence on April’s penultimate sunny Southern California day, Finland’s Senior Consul, Kirsti Westphalen, hosted artists, entertainers and guests from Finland’s neighbors to the south.  USBF (US – Baltic Foundation) arranged the evening where young musicians from Estonia, Latvia and Lithuania were invited to perform.  USBF’s president, Maria Kivisild Ogrydziak, gave a brief overview of the organization and its activities to date, after which the gathered guests were entertained with beautiful, gifted performances by artists from the Baltic countries.

We were first introduced to Kiino Villand: Estonian on his mother’s side, he is renowned as a fashion, advertising and entertainment industry photographer whose works are seen in many influential publications, most recently his photos from the Emmy’s, which included a behind the scenes series of famous television stars of “Survivor,” “True Blood,” “Mercy” and “Mythbusters” soon to be turned into a documentary to be aired in the near future on emmys.com.

Handing his camera to Reet Rand, he turned in his photographer’s hat and assumed the role of master of ceremonies for the Estonian Talents. He first introduced young Estonian singer Getter Raidam.  Getter is a lovely psychology student at Tartu University, who participated in the first “Eesti otsib superstaari” broadcast, which is Estonian’s version of “American Idol.”  Getter is also a member of the WAF choir and performs at the Tallinn night club, “Angel.”  The young artist gets much of her inspiration from soft pop mixed piano music as well as many world famous pop singers.  Getter sang three well-known pop songs.

Hendrik Suurhans, was already working in Estonian television as a reporter and is just beginning his career in Hollywood as a music video producer and film director.  Hendrik spoke of his dreams for the future and showed us a recent work, a music video titled “London Elektricity.”  At present he is working on a music video for the Estonian band “Sinine” . Hendrik’s goal for the future is to work in feature films.

The last artist to represent our homeland was Maria Viidalepp, whose name should already be familiar to all art lovers through her father.  Maria herself is a talented artist, who wishes to further her career as a fashion designer.  She is already a known fashion writer.  Her works appear in Estonian as well as English language publications.  Maria showed us her portfolio.

Ruta Lee, an actress of Lithuanian parents with an interesting and long-standing movie and television career, who has her own “Star” on the Hollywood Walk of Fame, introduced the Lithuanian artists, with Vilnius Academy of Art graduate, Saule Pitkys, being first.  Saule had three oil paintings on display.  She has worked for nearly every major film studio as an animator and her continuing output of works can be enjoyed at the Vilnius art museum.

Marius Makevicius, writer, editor, producer, was introduced next.  Two of his films are presently being screened this year.  His film, “Douchbag,” was played at the Sundance Film Festival and “Spooner” won a judges’ award at the Sonoma Festival.

The last Lithuanian artist introduced at the event was Rasa Arbas.  Rasa loves nature.  That’s easily seen in all of her works.  Her first showing was when she was only eight years old and 64 of her works have been on display in Lithuanian shows.  Ms. Arbas started her own shop upon graduating from college.  On display this evening were her portfolios, painted holiday cards and Lithuanian nature scenes photographed in Lithuania .

Aivars Jerumanis, well-known individual in Baltic circles, has been a member of the Baltic American Freedom League as well as honorary Latvian Consul.  Mr. Jerumanis worked in managerial positions at Universal Studios nearly thirty years and on this Baltic Talent Night had the honor of introducing his countrymen, our Estonian southern neighbors – Latvians.

Sandra Ozolite and her son, Janis Ozilitis entertained us on violin and with song.  Sandra’s latest CD is called “Sena Riga.”  Sandra’s career began as a violinist, but she finds that singing is her true calling.  She has performed and does perform in many musicals.  The guests joined in song with her as she sang the well-known, and known to all, “Edelweiss”  from “The Sound of Music.”

The residence of Finland’s Consul was decorated with many paintings, two of them from the young Latvian artist Kris Lewis.  Kris’s works have been seen by many art lovers from all over the world.  Unfortunately, he was not able to attend this evening’s event since he was working on his latest project, which is opening in May at the Louver in Paris.  Kris Lewis has an awesome webpage where his works are on display for interested viewers.

Mr. Jerumanis next introduced us to Karl Alsens, who this summer will be graduating from Pepperdine University finishing his studies for his Master’s in film manuscripting.  He has worked with successful writers and producers such as Edward Saxon.  His film “Hybrid Man” was shown this year at the Going Green Film Festival alongside Disney’s film “Oceans.”  Karl showed us a preview of his newest nature drama, “The Bear Slayer,” – a film about Baltic freedom fighting, filmed with just two actors.

“Ejam,” which in Latvian means “Let’s Go,” is the name of a quartet and is an acronym taken from four names: Edvins Rusis, Julija Plostnieks, Arturs Rusis and Mara Zommers.  Edvins is a film producer, Julija is an actress, Arturs is, among other things, the head producer of the very popular television series, “Dirty Sexy Money” and Mara is an accomplished soprano, who sings in English as well as Latvian.  Ejam was an appealing finale to the evening’s performances.

Last to speak was Estonian Honorary Consul, Jaak Treiman.  Mr. Treiman has been the Los Angeles Honorary Estonian Consul for the last 24 years.  He is a lawyer, writer, international lecturer and member of many prominent organizations board of directors.   Consul Treiman is co-founder of Innovation Democracy, a non-profit organization, which at this time is helping educate contractors working in Afghanistan.

The evening concluded with words of thanks and presentation of gifts.  Finland’s Senior Consul’s cook, Sira Welch, invited the guests to partake of the evening’s formal dinner, which was deserving of and received the highest culinary praises.

Our deepest thanks to Senior Finnish Consul, Ms. Kirsti Westphalen,  for opening up her home and to her assistant, Helena Arstila, the US Baltic Foundation, Mr. Jaak Treiman, Tiiu Leek and many others whose wonderful participation contributed to a successful evening.  It is wonderful to know that there are so many young talented artists of Estonian heritage as well as those of our neighbors to the south, whose talents we were able to enjoy hearing and seeing.  Wishing you the best in success for your futures and looking forward to enjoying your talents again and again.

Text Christel Strömberg, translation Matti Riivald, photos Kiino Villand, Reet Rand

Tekst Maria Viidalepp, foto Reet Rand
mariaviidalepp.wordpress.com

Los Angelese Eesti Maja korraldab alates aasta algusest uut üritustesarja „Eesti Köök ja Külalised“. Endisele iga kuu kolmandal laupäeval toimunud Eesti rahvusroogade maitsmisele  lisandus jaanuarist ka võimalus vahetu ettekande kaudu lähemalt tutvuda mõne Californias elava ja oma erialal silmapaistva eestlasega. Ürituse ühe korraldaja Reet Ranna eestvedamisel oli Jaanuarikuu ja ühtlasi ka sarja esimeseks külaliseks eratreenerina töötav Jarno Trei. Käesoleval kuul veetsid aga Los Angelese eestlased meeldiva pärastlõuna koos Eesti portreekunstniku Aapo Pukk`iga, kes jõudis tunniajase tutvustuse jooksul anda  ülevaate nii oma loometööst  kui kunstnikuteest  ning vastata mitmetele küsimustele, millele vastuse sõnastamine „aitab kinnistada ka pilti ise-endast“, nagu kunstnik ettekande lõpul tõdes.

Harva oma idüllilisest elukohast, rannikuäärsest Palos Verdesest lahkuda raatsiv ja kirjult kärarikka Los Angelese poole teed ette võttev kunstnik Aapo Pukk koos abikaasa Helge ja pisipojaga, oli 20. veebruaril Eesti majja kaasa toonud lisaks laudadele jaotatud uudiskirjadele (Aapo Pukk Gallery Newsletter) ka raamitud reproduktsioonid kolmest oma auhindadega pärjatud tööst ning mahukad kaustad, mis olid täidetud fotodega tema loomingust läbi aastakümnete. Soovijatel oli võimalus osta koos pühendusega ka kunstniku kõige uuem, kolmas, kataloog, mis sisaldab valikut 44. aasta jooksul valminud töödest ning kus on esitletud : „Portreed kõrvuti impressioonidega. Abstraktsus kõrvuti reisipiltidega. Tellimus kõrvuti unenäoga.“, nagu kirjeldatakse albumi sisu selle kunstniku loomingu ja elu üle mõtisklevas prelüüdis.

Laupäevase ettekande käigus rääkis kunstnik oma kokkupuudestest erinevate inimestega ning nende eluteede jälgimise tulemusel arenenud vaistlikust inimesetundmisest. Samuti ka  oma inspiratsiooni kui põnevate karakterite otsingutest ning leidmistest, oma alguspäevade mõningasest ebakindlusest ning järk-järgult töö ja sihikindlusega saavutatud enesekindlusest, mida illustreeris lõbus, ent aus vastus ühe publiku seast esitatud lustakale küsimusele, et kas kunstnik läheks kui homsel päeval tuleks Washingtonist kiri palvega teha president Obamast portree: „Muidugi läheksin! Kui tavaliselt öeldakse, et ei löö risti ette ja minnakse. Siis ma lööksin risti ette ja läheksin!” Aapo Pukk’i siiras ent elegantne enesetutvustus avas kuulajatele hetkeks ka kunstniku sisemise külje.  Mida teha kriitikaga, millega tuleb tihti paljudel loomeinimestel oma karjääri jooksul rinnutsi seista?  Sellistel hetkedel soovitab kunstnik Aapo Pukk: „ Kui nad ei olnud minuga minu loomeprotsessi ajal, miks peaksin nende arvamust kuulda võtma siis praegu?“.

Kunstnikul oli varuks ka väike üllatus oma kuulajatele. Lähtudes talle esitatud küsimuste sisulisest olulisusest  premeeris ta kaht küsijat kauni plakatiga oma töödest. Vastused küsimustele, mis panid kunstniku endasse süvitsi vaatama ja oma loomingule seletust otsima, andsid aimu portreekunstniku tehnikavalikutest ning portreteeritavate ilmete, pooside ja neid ümbritseva keskkonna  erisuguste kujutamise põhjustest, sõltuvalt kas kunstniku enda nägemusest portreteeritavast kui ka näiteks  pildi tellijate isiklikest tundmustest, soovidest ning tähendusest seoses kujutatava(te)ga.

Lõpetuseks käis kunstnik välja ka oma kauaaegse soovi maalida portree näiteks mõnest Eesti väikekülast pärit vanast naisest.  Enamasti noorust maalinud portretist  hindab  nii esteetilist kui hingelist kogemust, mida pakub rikka aastatepagasiga inimese kujutamine ning vihjab seoses sellega ka  oma  ühele lemmikmodellile saalis, vanemale härrasmehele, kelle juures ta hindavat eriliseks  kasvõi  juba tema elegantset naeru- ja  miimikakurdudega nägu.  Aapo Pukk`i kõige hilisemaks tööks on LA Eesti Seltsi ühe kunagise juhtfiguuri Bernard W. Nurmseni portree, mille avamine toimus 28. veebruaril 2010 Eesti Majas pidulikul Vabariigi aastapäevale pühendatud aktusel ning millest jäi Kungla saali üles riputatuna mälestus nii Aapo Pukk`i külastusest kui Ben Nurmsalust , rõõmustamaks Los Angelese eestlasi ja nende külalisi.
Aapo Puki loominguga võib tutvuda tema kodulehel
www.aapopukk.com

Aapo Pukk on sündinud 3. oktoobril 1962 aastal Tartus. Tema isa oli tunnustatud luuletaja, maalija ja õpetaja Aleksander Suuman, ema Laine Pukk õpetas kolmkümmend aastat Tartu Lastekunstikoolis, kust sai Aapogi oma esimese kunstialase hariduse. Aapo Pukk on lõpetanud Tallinna Kunstiakadeemia graafika erialal. 1991 aastal algas tema vabakutselise portreekunstniku karjäär. Esimesest personaalnäitusest Tallinna Lillepaviljonis 1992 a. sai alguse ülemaailmselt tunnustatud portreekunstniku karjäär. Alates 1999 on Aapo Pukk Ameerika Portreekunsti Ühingu liige. Eesti televaatajatele on Aapo Pukk tuntud Eesti Televisiooni saatesarjast “Mõttemaal”, kus Aapo maalis portreid Eesti tuntud inimestest neid samal ajal intervjueerides.

Los Angelese Eesti Segakoori kevadpidu toimus 16. mail, 2009

Los Angelese Eesti Segakoor esitab

ÜKSTEIST PEAB HOIDMA
Koori juhatab Kaie Pallo
Klaveril Matti Riivald

Tekst Reet Rand, foto Reet Rand

Vaata seda vasakult teist viiuldajat – see on minu tuttav!… Kust vasakult? Milline viiuldaja? Mis tuttav?

Cerritose kontsertmajja on kogunenud ilmatu hulk muusikahuvilisi. Esmapilgul küsin endalt, et huvitav mis küll võib neid inimesi tuua Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontserdile? Iga nurga pealt võib kuulda ka tuttavat ‘tere-tere!’. Nende tervitajate tulekus ei olnud mingit küsimärki – ega oma kodu 70 liikmeline orkester mitte iga päev Kalifornias mängi! Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ERSO loodi 1926 aastal. Orkestri koosseisu kuulub ligi 100 muusikut. Hooaja jooksul antakse ligikaudu 65 kontserti nii kodu- kui välismaal. Orkestrit on tunnustatud mitmete rahvusvaheliste auhindadega.

Rõdu kõrgemast nurgast on kogu kontset kui peo peal. Pillid on pillimeeste ootuses laval valmis. Igasugu asjatundmatuid küsimusi tuleb pähe. Ei tea kas iga mees võtab oma pilli kodust kaasa? – kindlasti. Aga kes neid trumme veab? Tohutu organiseerimine, et kõik see mees oma pillidega ühe lennuki peale mahuks!

Kava on asjatundjate arvamuse järgi väga mitmekülgselt koostatud. Alustuseks kõlab kodune Arvo Pärdi “Summa”. Minu lemmikuks saab aga Rahmaninovi Klaverikontsert nr 2 c-moll.  Korea päritolu USA pianist Joyce Yang lisab muusikalisele etteastele oma talendi ja tulemus on hingemattev. Kontserdi teises osas kuuleme Dvořák sümfooniat nr 8 G-duur. Kogu kontserti hoiab oma taktikepi all meie kõigi lemmik, dirigent Eri Klas. Muusiku elukutse nõuab tohutut tööd ja pühendumist, veetes lugematuid tunde oma instrumendiga proovisaalis, etendustel ning lennu- ja maanteedel. Muusikalist kriitikat tehku asjatundjad. Mina räägin lihtrahva keeli ja see hüüab uhel häälel: Imeline kontsert! Imelised talendid! Toredad eesti inimesed! Saalitäis püstijalu aplodeerivat publikut annab veelkord kinnitust faktile: muusika ei erista rahvusi ega tunnista riigipiire.

Peale kontserti käib kõik väga kiirelt – pillid kotti ja punuma. Püüame orkestri kontserdimaja tagahoovis kinni. Kuuleme kuidas pillimehed lumest ja kodusest –15 kraadisest pakasest eriti vaimustuses ei ole ja kui hea meel on neil peale igat kontserti kohalike eesti inimestega kohtuda. Eestlasi jätkub endiselt igasse sadamasse ja igale kontserdile. Eri Klasi kuulates saan aru kuidas tunda ära suurmehi – see on suure mehe oskus tavaliste inimestega lihtsalt rääkida. Apelsini maakonnast oleme kaasa võtnud suure korvitäie kalifornia apelsine, millest iga pillimees veidi värsket kosutust leiab ja teadmise, et neid oli siin väga oodatud. Vasakult teine viiuldaja on taaskohtumise üle rõõmus. Oranzi trükiga Tallinna Kaubamaja kilekott, mis ühe pillimehe frakki terve kontsertturnee vedanud on, leiab aga uue nostalgilise omaniku Kalifornias. Hakkan sinna sisse nüüd oranze apelsine korjama. Bussid vuravad ööpimedusse. Homme on jälle uus päev ja uus kontsert.

Reet Rand
Los Angelese eestlane

Hon.  Jaak Treimani tervituskõne Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel Los Anglese Eesti Majas:

Olen õnnesoovide edasiandja ja edasikandja, edastan parimaid soove nii Eesti presidendilt, kui ka Eesti Saatkonnalt Washingtonist. Tavaliselt on need soovid tänuga vastu võetud, kuid vahel ma mõtlen, kui paljud neist, kes neid soove saadavad ja neist, kes neid vastu võtavad, tegelikult mõtlevad inimestele, kes on nende soovidega ajaloolises seoses.  Loomulikult need, kes võitlesid Iseseisvussõjas, neid me mälestame, kuid on ka palju teisi, lihtsaid inimesi. Kui tihti me tegelikult mõtleme inimestele, kes on elanud läbi Teise Maailmasõja.

Ma vaatan oma isa, kes on sündinud seitse aastat enne Eesti iseseisvumist. Minu isa, kes kangekaelselt võitleb oma vanadusenõrkuse vastu, mis tasapisi teda vallutab. Ma imetlen oma ema, kes on sündinud üks kuu enne esimest iseseisvust, kes on näidanud suurimat tugevust kogu oma elu vältel ja nüüd hoolitseb minu isa eest. Ma meenutan neid, kes meie hulgast on lahkunud : Rein Neggo, Friedrich Pokk,  Arnold Müürsepp, Avo Piirisild, Arno Niitme, Bernard Nurmsen  ja kõiki teisi kelle nimed on Forest Lawn hauatahvlitel ja teiste kalmistute mälestuskividel.

Arutlen endamisi: mida kõike see generatsioon on iseenda, oma perede, Eesti jaoks saavutanud. Teise maailmasõja põgenikud, mitte ainult eestlased, vaid ka lätlased, leedukad, ungarlased, poolakad, ukrainlased – kõik, kes on pidanud kodumaalt lahkuma – tunnen ma, et neid ei ole tänatud, et neile ei olda küllaldaselt tänulikud. Aja möödudes me ilmselt unustame, millise panuse on andnud Teise Maailmasõja aegne põlvkond. Kui meenutame aastaid 1918 ja 1991, oleme me tihtipeale unustanud või ignoreerime andmeid selle kohta, mida need suure ilmasõjaaegsed inimesed on saavutanud või läbi elanud. Kas meie, maailma laialipillutatud väikesed Eesti ühiskonnad oleme teinud küllalt, et iial suudaksime ajaloo andmeid hoida ning neid inimesi küllalt tänada.

Mõni kuu tagasi, vaadates oma vanemaid, mõtlesin sellele, mida nemad ja nende eakaaslased on pidanud läbi elama ning kirjutasin paberile järgnevad mõtted:
SUUR TÄNU Teile!

Teil ei olnud muud nime, kui “põgenik” või siis “ümberasustatu”. Te olite Teise maailmasõja hullude poliitiliste ja segaste aegade üleelajad, veristel võitlusväljadel ellujääjad. Te olite vietnamlaste, kampodzalaste, kuubalaste, tiibetlaste, sudaanlaste ja paljudele teiste eelkäijad. Kindral George Patton kõrvutas teid migreeruvate tirtsudega, Inglise ametnik kutsus teid ”euroopa kõntsaks”, Ameerika Ühendriikide sõjaosakond nimetas teid inimesteks, kes trügisid, karjusid, krabasid toitu, haisesid, kes ei allunud ega tahtnudki alluda korrale.

Te jooksite minema veristelt steppidelt, Warssavi rusude alt, Dresdeni tuhast. Te olite need, keda taheti otsekui balti ja aadria kallastelt välja juurida. Paljud teist kandsid sülelapsi, samaaegselt iga hinna eest põgeneda püüdes: raskelt kõndides, longates, roomates eemale Stalini, Hitleri ja Mussolini barbaarsuse eest. Paljud, kes põgenesid meritsi, olid märklauaks allveelaevadele, miinidele ja pommitajatele.

Teil oli tugev ellujäämisinstinkt, segunenud hirmu, julguse ja ihaga vabaduse ja rahu järele. Paljud teist olid noored, paljud alles abiellunud, paljud alles leseks jäänud, paljude omaksed olid teie endi silmade all tapetud, koonduslaagritesse või Siberisse saadetud.

Paljude isad, sõbrad ja naabrid jäid unustusse. Te kannatasite nälga ja teil puudus varjualune. Te püüdsite vältida pommitamisi, kuulirahesid, haigusi ja maradööre. Te olite targad, vaprad, altruistlikud ja kangekaelsed. Samas ka rumalad, kahtlustavad, enesekesksed. Te olite inimesed, te võitlesite oma elu eest.

Kui te jõudsite Inglise või Ameerika rindejoone taha, pandi teid laagritesse ning märgistati “viisakalt” ümberasustatuteks.. Paljud teist jõudsid Rootsi või mõne teise riigi sõbralikku randa. Te igatsesite kodu järele, kuid pidite ometi oma igatsused matma. Kui lahingud olid lõppenud, mõistsite te, et rahu võitlusväljadel ei tähendanud sõja lõppu. Siis algas külm sõda. Kojupöördumine tähendas surma, vanglamüüre või elu ilma vabaduseta.

Kui te saite lõpuks ametliku loa põgenike laagritest lahkumiseks, said paljud teist võimaluse siseneda USA-sse, Canadasse, Austraaliasse või teistesse riikidesse, kus keel ja kombed olid teile sama võõrad kui teie olite nendele. Te saabusite võõrale maale, omades vaid riideid, mis teil seljas olid, teil olid vaid mälestused kodumaast ja lähedastest ning kangekaelne tahe kohaneda kõige võõraga. Te nägite võimalusi uueks ja paremaks eluks nii teile endile, kuid kõige tähtsam, teie lastele ja lastelastele.

Oma uuel kodumaal kohtusite te omasugustega, teenisite elatist, kasvatasite oma peret, samas õppides uusi kombeid ning säilitades oma isamaa traditsioone.

Te rääkisite õiglusest, vabadusest – mitte kui abstraktsetest mõistetest, vaid kui millestki konkreetsest. Te alustasite uut elu, lihttöölistena, puuviljakorjajatena, teenijatena, kogemusteta või algajatena igas ametis. Te kannatasite solvanguid ja diskrimineerimist, nii tõeliselt kui näiliselt. Külalislahkusele reageerisite te ettevaatlikult. Paljud teist tegid kiiresti karjääri, teenides paremaid positsioone ja ametikohti, kuigi paljud teist ei töötanud iial enam ametis, mis teil kodumaal olnud oli, või kus teil ametile vastav haridus oli. Te ohverdasite endid, et teie lapsed ei peaks seda enam tegema.

Aastate möödudes hakkasid teie uued sõbrad, naabrid ja kaastöötajad nägema teie omapäraseid iseloomujooni. Te olite reserveeritud. Te olite ranged, või meeldis teile mõelda, et te olete. Kui oli tegemist toiduga, ei olnud te kadedad ja ihned vaid ettevaatlikud, lihtsad ja kokkuhoidlikud.

Te hindasite haridust. Te soovisite, et teie lapsed ja lapselapsed saaksid hea hariduse. Te püüdsite nende õpinguid iga hinna eest toetada, isegi kui see sundis teid iseendi pealt kokku hoidma. Te kohanesite uue keele, väärtushinnangute, kohaliku kultuuri, uue koduga, kuid te püüdsite siiski säilitada oma kodumaa traditsioone. Teie lood kodust olid tähtsad, pidevalt meelel ja keelel, hindamaks vabadust, inimväärikust, iseseisvust, isegi kui te oma tegudes ei saanud paljut saavutada.

Nii mõnedki teist said kuulsaks, Madeleine Albright, Jonas Mekas, Tom Lantos, Hannah, Arendt. Suur osa Teist säras saavutustega mitmes vallas. Teid tunnustati, austati teie töös ja kogukonnas, oma väikese lojaalsuse ja ustavuse poolest, tagasihoidlikkuse ja moraalsuse poolest.

Kõik kes te olite ja kõik, kes te olete veel meiega, te olete suurepärased. SUUR TÄNU TEILE!

Jaak Treiman

22. veebruar 2009 Los Angeles

Inglise keelest tõlkinud Christel Strömberg, toimetanud Mai-Liis Maasar

Tänaseks olen siinpool maakera läänekaldal  poliitilise geograafia ning ajaloo minuteid jaganud aastast 1997, alguses edasi tagasi reisides, ajutiselt töötades ning viimased viis aastat püsivalt elu-, ja töökohta omades, kodu- Eestit   aastas korra või kaks külastades.

Alati on tore  lähedalolevatele kohalikele teatada, et Los Angeles’es on  olemas suur klubimaja – Eesti Maja ning seal toimuvad mitu korda aastas traditsioonilised üritused. Traditsiooniliselt tähistatakse veebruarikuus Eesti Vabariigi sünnipäeva. Seekord peeti pidu mõni päev varem, pühapäeval 22. veebruaril koos vastlakuklitega, sest  Eestis väga populaarne vastlapäev sattus sel aastal Eesti Iseseisvuspäevaga ühele ja samale päevale.

Olles teel Los Angelese poole ootasin üritust juba suure põnevusega. Teadsin, et seekordne peakõneleja on prof. Rein Taagepera ning mõtlesin ootusärevusega sellele, kuidas hakkan tema kõnet oma artiklis refereerima. Üllatusin meeldivalt kuuldes, et kõne on eesti keelest, keele ajaloost, emakeele püsimajäämisest tänaseni ja tulevikus. Samal ajal tulid meelde  noored kodumaalased, kellest olen lugenud eesti ajakirjanduses, kuulnud interneti vahendusel Eesti Televisoonist, kes tulevad-lähevad välismaale, on seal lühikese aja ning kiidavad siis, kuidas nad “ei-suuda-ei-mäleta-ei-oska” oma EMAKEELT. Seda on väga raske mõista, sest inimene on ometi võimeline rääkima mitut keelt (sealhulgas ma ise 4+keelt) ning hoopis see oleks uhkustamist väärt, mitte aga fakt, et olen oma emakeele unustanud! Loodetavasti kuulen eelpoolnimetatud väiteid tulevikus vähem, sest tavaliselt tahaksin siis piinlikusest maa alla vajuda. Nagu juba mainitud,  olen ise juba kaua kodumaalt eemal olnud. Vaatamata sellele ei ole mul  oma emakeeles rääkides mitte mingisugust aktsenti, kuigi ka minu igapäevane suhtluskeel on inglise keel. Samuti tean ja tunnen Californias juba teise põlvkonnana siin sündinud eestlaste järeltulijaid, kes samuti räägivad oma Eestimaa isade keelt.

Käesoleva aasta Eesti Vabariigi 91. Iseseisvuspäeva aktus oli oma sajakahekümne viie  külastaja ning kõigi oma esinemiste, kõnede ning loomulikult eestipärase mulgi pudruga meeldivalt rahvarohke, ilus ja ülev. Alustuseks laulsime kõik koos Ameerika hümni, seejärel tõid Eesti Täienduskooli õpilased Helena Laan ja Aivar Kaskla sisse lipud. Õhtujuht, Los Angelese Eesti Seltsi juhatuse esimees hr. Mati Laan andis edasi California kuberneri Arnold Schwarzenegger’i õnnitluse ning juhatas sisse piduliku aktuse. Eesti Skautide Ühingu peaskaut Siimon Haamer andis LA Eesti Majas  aastapäeva tähistamisel osalejatele edasi tervituse kõigilt Eesti skautidelt ja Tartu Teoloogia Akadeemialt, kus ta õppeprorektorina töötab. Peaskaut tänas Ameerikas elavaid eestlasi panuse eest, mis nad on andnud selleks, et võime vabas Eestis tähistada oma riigi sünnipäeva ning rõhutas, et toetust ja abi vajab Eesti jätkuvalt, sest väikese rahvana peavad eestlased nii kodumaal kui väljaspool seda, kokku hoidma. Siimon Haamer ütles, et skaudid püüavad omalt poolt anda parima aitamaks kaasa Eesti arengule. Ühtlasi pidas ta ka avapalvuse ning pani südamele, et me kõige saavutatu juures ei unustaks Jumalat tänada.

Järgnevalt luges õnnitlused Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese ning Washingtoni Eesti Saatkonna poolt Eesti Vabariigi aukonsul Hr. Jaak Treiman, kes samuti pidas huvitava ning tähendusrikka kõne, tänades põgenikke. Oma kõnes meenutab ta neid, kes enda ja oma laste elu säästmise nimel pidid maha jätma oma elu ja kodud, olles samas mitte just kõige oodatum isik võõral maal. Mitte alati ei võetud põgenikke kõige sõbralikumalt vastu. Samuti ei olnud neil võimalik sõja lõppedes siiski koju tagasi pöörduda, sest seal oleks neid endiselt oodanud surm või vanglamüürid. Hr. Treiman pidas meeles neid, kes pidid elu alustama nullist, püüdes säilitada oma keelt, kultuuri, traditsioone ning andsid neid järjepidevust säilitades edasi oma lastele ning lastelastele. Kõne oli väga südamlik ning vajalik meenutamaks – meelespidamaks neid lihtsaid inimesi, kes ohverdasid end, et nende lastel oleks parem elu ning kellest paljud on meie hulgast juba lahkunud.

Meie lõunanaabrite Läti ning Leedu aukonsulid austasid oma kohalolekuga Eesti Vabariigi sünnipäeva ning andsid edasi oma tervitused ja õnnitlused.

Vabariigi aastapäeva aktuse peakõne pidas prof. Rein Taagepera eesti keele ja rahva jätkusuutlikkusest. Kõne oli niivõrd hea, et vaid selle kokkuvõtte avaldamine käeolevas artiklis jääks liialt pinnapealseks ning on seega avaldatud Vaba Eesti Sõnas täies pikkuses.

Meelelahutusprogrammi täitsid seekord kõik meie enda kohalikud talendid,  hr. Matti Riivald lauldes “The Impossible Dream”, duett Mari-Liis ja Kaie Pallo esituses kõlas Saksa rahvaviis “Mu isamaa armas”, Reet Rand esitas Rein Rannapi “Eesti muld ja Eesti süda”, Los Angelese Eesti Segakoori esituses kanti ette “Su Põhjamaa päikese kullast”, “Püha Põline üllas”, “Laul Munamäele”, mis tõi kindlasti paljudele kananaha ihule ning kui oleks samal ajal silmad sulgenud, oleksin oma vaimusilmas suutnud olla kõrge Munamäe tornis ja näha rohelise Eestimaa küngaste ilu kaugele kaugele, nii kaugele kuni silm seletanuks.

Ametliku osa lõpusõnad ütles prof. Edgar Kaskla ning aktus lõpetati Eesti hümniga.

Peale kõnesid ning meelelahutust nautisid pidulised mulgi putru peekoniga, hapupiima, vastlakukleid, kohvi ja torti, mis  olid valmistatud ning lauale kantud meie parimate perenaiste Mall Arusalu ja Leila McLaughlin’i poolt.

Suur tänu kõigile kohalolnutele, aktuse organiseerijatele, kõnelejatele ning esinejatele! Suured tänusõnad pr Kaie Pallole. Igaveseks pikki sajandeid Eestile, tema rahvale, kus iganes nad ka ei viibiks ning eesti keelele seal kaugel tuulepealsel maal.

Christel Strömberg
Los Angeles’i Eesti Seltsi Juhatus