NEWSLETTER
Uudised sinu postkasti!
Sisesta oma emaili aadress  
UUDISKIRJA ARHIIV
KONTAKT

Archive for the ‘eesti maja’ Category

Eesti kirikute altarimaalid

Sunday, May 11th, 2014
Ilusat suvepuhkust.
Kui sel aastal Eestisse lähete, siis astuge sisse ka kirikutesse, kus on näha palju kunstiväärtusi, nii vanu kui uusi. Sageli kiirustame mööda vaatamisväärsustest ja paikadest, märkamata nende  kunstiväärtust ja neis väljenduvat sügavust. Loodan, et järgnev juhatab paremini märkama ja nägema kirikutes olevaid vanu ja uusi kunstiväärtusi.
Viljandimaal Halliste taastatud kirikus on näha Eesti esimese moodsa altarimaali looja Jüri Arraku maali, mille ta 1980. aastate lõpul kiriku taastamise käigus kirikule kinkis.  
Jüri Arraku Halliste kiriku altarimaalis on mitu jumalikku elementi kokku saanud üheks harmooniliseks teoseks. Selle altarmaali põhivorm on risti kuju, mis koosneb neljast eraldi maalist. Selles altarimaalis on kokku võetud ristiusu põhialused oma lihtsuses ja/või keerukuses: Jeesuse lunastav ristisurm, Jumala õnnistav olemus, mis kutsub kõiki panema oma koormad Jumala kanda, ning Püha Vaim, kes meie sees elab ning meid juhib. Algul võõristati sellel Jüri Arraku kujutatud Kristuse tontlikkust, praegu aga juba kiideldakse: “Meil on Arraku altar!“ Nii on see kunstis olnud ennegi – alguses tundub uus võõristust tekitav, pärast alles mõistetakse selle sügavust.
Teiseks nüüdisaegse altarimaali külastuse sihtkohaks tuleks kindlasti valida Märjamaa Maarja kirik, mis II maailmasõja ajal kannatada sai. Taastatud kirikut kaunistab uus altar, mille arhitekt on Illar Kannelmäe, ning uus altarimaal, mis kujutab Kristust, Neitsi Maarjat ja Ristija Johannest. Teose on maalinud Eesti klassikalise maali traditsiooni hoidja ja edasikandja Uno Roosvalt 2003. aastal. Uno Roosvalt pälvis 2011. aastal Eesti maalikunsti kõrgeima auhinna, Konrad Mäe medali ja preemia, mis antakse välja üks kord aastas Eesti Maalikunstnike Liidu, Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Kunstnike Liidu ühisel otsusel.
 
 
Description: uuno roosvalt.jpg
 
Tallinna külje all asub Rohuneeme kabel, mis on taastatud rannarootslaste stiilis ülesehitatud puukirikuna. Kabelis on kunstinäitusi korraldatud regulaarselt, kuid nüüd on siin oma altarimaal. Kunstnik on Andres Tolts. Ta ei ole lähtunud välja kujunenud kaanonitest, kuid keskkonnatundliku kunstnikuna on leidnud hea lahenduse. Oma triptühhonis on ta arvestanud kiriku interjööri, kasutades kasepuud, millest on valmistatud ka kabeli pingid. Risti motiiv on äratuntav, kuid kunstniku enda sõnul ei tahtnud ta kujutada Kristuse kannatusi. Selle asemel on kompositsiooni keskmes lihtne maastikumaal, kus kauguses kumab saar, tõenäoliselt Aegna. Kõik kokku – kabel, kalmistu selle ümber ja Toltsi maal – loovad intiimse keskkonna. Ristikujuline kolmest osast koosnev maal on hea näide moodsast kunstist, lastes kõnelda perspektiivil ja igavikul.
 
Description: Kaarli-fresko-006.jpg
Ei saa mainimata jätta ka veidi kaugema aja tagust kunstnikku, kelle tööd on lihtsalt nähtavad ja äratuntavad mitmel pool Eestis. 1879 maalis Johann Köler Tallinna Kaarli kiriku eesti kogudusele kingituseks fresko "Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete…''. See teos on tähtis mitmes mõttes. Tegu on esimese monumentaalmaaliga Eesti kunstis ja Johann Köleri ainukese freskoga. Ühtlasi oli see Köleri nii-öelda läbimurdeteos, sest nimelt tänu sellele toonases ajakirjanduses väga head vastukaja leidnud freskomaalile sai seni rahvusliku liikumise tegelasena tuntud Köler lõpuks Eestiski kunstnikuna kuulsaks. Vähem teatakse tema loodud altarimaali Tartu Peetri kirikus. Imeilus altarimaal kutsuva Kristusega valmis Johann Köleri pintsli all aastal 1897. Johann Köler on maetud oma kodukoha lähedale Suure-Jaani kalmistule.
 
Ülaltoodu on vaid murdosake kunstist, mis Eesti kirikutes tallel on ning vaatajaid ootab. Jüri
Arrakut lõpetuseks taas refereerides: „Kui pilvitul, pimedal augustiööl lamada selili heinamaal ja vaadata tähistaevast, siis avaneb meile üks osake suurimast Loomingust, pilt, mis on inimest läbi aastatuhandete lummanud, ja tundub, et see tunnetuslik pilt on kõigi uskumuste ema. Pilt tähistaevast loob sõltuvustunde Igavikust, seega Jumalast.“
 
Loodan, et kõigil on võimalik lamada selili heinamaal ja osa saada teeliste kirikute suveprogrammist. Kirikutes on saadaval raamatuke "Teeliste kirikud", mis annab informatsiooni kirikute kohta, mis on suvel lahkelt avatud sisseastumiseks, kui sõidate ringi Eestimaal. Informatsiooni saab ka selle kohta, millistes kirikutes pakutakse ööbimiskohta, ning selle leiab siit: kliki!
Head otsimise ja leidmise rõõmu Eestis reisides.
Tekst Ave-Miina Eberhard

EESTI KÖÖK JA KÜLALISED

Friday, September 13th, 2013

Kohtumistesari “Eesti köök ja külalised” alustas Los Angelese Eesti Majas 2010. a jaanuaris. Meie külalised on olnud nimekad Los Angelese eestlased, kes on endale oma alal nime teinud nii Eestis kui laias maailmas. Siin on kokkuvõtte nelja aasta jooksul toimunud kokkusaamistest.
Täname kõiki külalisi, külastajaid ja kokki, kes peale loengut kosutavat lõunasööki pakkusid!

Külalisi kutsus: Reet Rand

Tehnikaga tegeles: Aivar Kokamägi

 

Jaanuar 2010 Jarno Trey, personaaltreener ja toitumisspetsialist – pildialbum

Veebruar 2010 Aapo Pukk, portreekuntsnik – pildialbum ja artikkel
 
Märts 2010 Maria Viidalepp, vabakutseline ajakirjanik, moekunstnik ja džässmuusik – pildialbum

Aprill 2010 Kersti Dennis (Amira), kõhutantsija – pildialbum ja artikkel
  
September 2010 Priit Jurjens, filmilooja – pildialbum

Oktoober 2010 Indrek Reiland, filosoof – pildialbum ja artikkel
 
November 2010 Angela Ivask, teadlane – pildialbum ja artikkel
 

Jaanuar 2011 Külliki Neuman, psühholoog – pildialbum ja artikkel
 
Märts 2011 Ilmar Taska, lavastaja – pildialbum ja artikkel
 
Aprill 2011 Elmo Kassin, murdmaasuusataja – pildialbum ja artikkel
  
September 2011 Tiiu Leek, TV uudisteankur – pildialbum ja artikkel
   
Oktoober 2011 Tõnis Org, teadlane – pildialbum ja artikkel
 
November 2011 Alar Kivilo, filmioperaator – pildialbum ja artikkel

Jaanuar 2012 Marina Kaljurand, EV suursaadik USAs – pildialbum ja artikkel

Märts 2012 Dr Peep Talving, traumakirurg – pildialbum ja artikkel
 
Aprill 2012 Kiino Villand, fotograaf – artikkel

Oktoober 2012 Antti Andreimann, sukelduja – artikkel

November 2012 Jana Kolukanova, ujuja – artikkel 

Jaanuar 2013 Helen Heinroos, juuksur – artikkel

Märts 2013 Elin Org, teadlane – artikkel

Aprill 2013 Helena Seli, teadlane ja õppejõud – artikkel
 

OLI NAGU FANTOOMRIIGI ESINDAJA

Friday, August 23rd, 2013

Postimees Arter, laupäeval, 27. juulil 2013

TEKST JA FOTOD MARGUS VÄLJA LOS ANGELES – SAN FRANCISCO

Juuksed tuulest sasitud, istub Jaak Treiman lahtise auto roolis ja tuiskab Los Angelesest piki Vaikse ookeani kallast Pacific Coast Highway’d mööda San Franciscosse. Näitab käega, see maantee-äärne linnasaginast eemal kalarestoran Malibus, Neptune’s Net, on tsiklimeeste lemmikpeatuskohti, asutatud 1958. Või et siit läheb Los Angelese ja Ventura maakonna piirijoon – koht, mida mainitakse Los Angelese bändi Beach Boys 1963. a laulus “Surfin’ U.S.A.” Need ja muud kuldsete 60. California legendid sündisid ühtaegu Jaagu elluastumisega sealsamas. Ta on samahästi kui elupõline Los Angelese elanik, kalifornlane.

San Francisco Hyatti hotellis oli selle aasta ESTO ja USA lääneranniku Eesti päevade peakorter. Peo aegu tuleb vastu tuttav LA eesti naine ja hüüab kaugelt, näe, Los Angelese poisid ka kohal! See käib peamiselt Jaagu kohta. Teda on ikka peetud noorema põlve väliseestlaseks. Olles Eesti 95aastase  järjepideva riikluse kehastus. 27 aastat tagasi sai temast eestlaste kui parajasti de facto riigita rahva diplomaatiline esindaja – Eesti Vabariigi aukonsul Los Angeleses Californias. Ametisse määranud New Yorgi Eesti peakonsul suursaadiku ülesandeis Ernst Jaakson, heaks kiitnud USA välisministeerium. Pikaajalisim praegu maailmas ametisolevast Eesti rohkem kui 130 aukonsulist. 2011. a mai lõpus seadis Eesti välisministeerium sisse teenetemärgi, Treiman sai selle esimesena rindu.

27. juulil saab Eesti aukonsul Los Angeleses Jaak Treiman 70.

Kuidas te Ameerikasse sattusite?

Olin alla kolmekuune, kui ema süles Eestist lahkusin. See oli 1943. a 20. oktoobri pimedal tormisel ööl, nagu ema seda meenutas. Saksa aeg, olime salaja emaga saanud Eestist Soome minevale söepraamile. Saksa rannavalvepatrull tegi sadamas korralist ringkäiku ja tuli ka praamile. Mina olin nutma hakanud. Ema oskas mind vaigistada just enne, kui patrull kuuldekaugusse jõudis. Nii nad end söekastis varjavat, söetolmust ema ja last ei märganud.

Soomest läksime edasi Rootsi, sealt Austraaliasse. Isa oli agar eesti poliitikaelust osa võtma. Vanemad panid väikese äri püsti, meekärjest kaunistuste tegemise, mis hiljem jätlus veel kaua ka Ameerikas elades.

Nii läks neli ja pool aastat, kui saabus lubav vastus veel Rootsis sisseantud taotlusele minna Ameerikasse. Ühe kaupa ja kümmekonda reisijat vedanud laevaga ületasime Vaikse ookeani. Laev pidi minema San Franciscosse. Kuid ootamatult tegi see Los Angeleses nädalase vahepeatuse. Isa oli kannatamatu ja otsustas, et läheme seal maha. See oli 1951. a novembris. Ja sealt maalt alates olengi siin.

Kuigi ma pole eluski viisipärast eestikeelset õpetust saanud, peale juppi aega kohe pärast Los Angelesse jõudmist täienduskoolis, rääkisime kodus alati eesti keelt. Eesti keel on ikka mu emakeel. Inglise on esimene võõrkeel, mida hakkasin õppima Austraalias isa põlvel, piilupart Donaldi pildiraamatust.

Pärast tavalise Ameerika keskkooli lõpetamist astusin Lõuna-Caliofrnia Ülikooli politoloogiat õppima. Los Angeleses asuv USC on vanim USA erakõrgkool lääne pool Mississippi jõge, asutatud 1880. Pärast nelja aastat õppisin USC õiguskoolis kolm aastat juurat.

Vanemad olid jätkuvalt aktiivsed kohalikus eesti seltsielus, mina rohkem põgusalt. Mõned Los Angelese piirkonna eesti isad olid EÜS Põhjala liikmed, minu isa sealhulgas. Ja nende õhutusel said ka poegadest selle seltsi liikmed, minust samuti.

Mu mõtteviisi ja maailmavaadet on enim mõjutanud neli asjaolu: vanemad ja pagulaskogemus, juuraõpingud, aeg Chicago Ülikoolis ja sõjaväeteenistus.

Pagulaskogemus on andnud kahetioleku võlu ja valu: omada ühtaegu kaht kodumaad ja olla osa kahest kultuurist. Vanemad ja eesti pagulaskogukond kujundasid lausa füüsilise arusaama mõistetest priius, vabadus, inimõigused, väärikus.

Õigusõpingute aeg oli hindamatu selle poolest, et õpetas vaatama ühte sündmust mitmest vaatenurgast ja mõistma, kuidas meie oma eelarvamused ja uskumised neid vaateid mõjutavad.

USCs kuulasin mitut rahvusvaheliste suhete kursust ja õigusõpingute ajal otsustasin, et tahaksin töötada rahvusvahelise avaliku õiguse vallas. Leidsin, et rahvusvaheliste suhete alal võiks mu ettevalmistus parem olla. Läksin selle ala magistriõppesse Chicago Ülikoolis. Akadeemilised õpingud taasergutasid mu Eesti-huvi. Magistritöö käsitles rahvusvahelise õiguse sätteid kokkulepete järjepidevuse suhtes ja valitsusvahetuste mõju. Õppejõududst viis seda huvi edasi oma aja üks USA paremaid Nõukogude Liidu asjatundjaid Jeremy Azrael. Ta rääkis tihti N. Liidu keskusest ja äärealadest ning ennustas, et äärealad tekitavad riigile ükskord suuri raskusi. Kahel puhul olid tal kaasas külalised Eestist, kes väljendasid seal oma vastumeelsesust Nõukogude kohaloleku suhtes Baltimaades.

Oli 1968. aasta, Vietnami sõja vastaste protestide kõrgaeg. Chicago. Minu seal olles peeti Chigagos Demokraatliku partei presidendikandidaadi otsustamise kongress. Linnas peeti vandenõu- ja mässuõhutussüüdistusega kohut “Chicago Seitsmiku” üle. Toimusid massimeeleavaldused. Mäletan, et jalutasime ühel õhtul kesklinna, rohkem uudishimust kui demonstratsioonist osavõtu huvist. Nägime, kuidas Chicago ühel peatänaval, Michigani avenüül kuulipildujat edasi-tagasi positsioonile nihutati.

Nägime, kuidas Chicago politsei ründas ja kolkis kõiki, kes olid habeme ja pikkade juustega või nägid kuidagi kasimatud välja, ükskõik kui vagralt nad ka ei käitunud. Ja kongressihotelli lähedal seisid lugematus reas veoautod võitlusvalmis sõduritega. Se kogemus sundis mind uurima ja ümberhindama minusse sisendatud ideaalide tähendust.

Kõik see oli samal aastal, kui Nõukogude sõjavägi tungis sisse Tšehhoslovakkiasse ja mäletan ennast lühilaineraadiost selle kohta kõige värskemaid uudiseid ahmimas.

Kaitsesin Chicagos oma magistritöö ja siis kutsuti mind USA sõjaväkke. See oli tähtis aeg, lugesin seal kahe aastaga läbi rohkem raamatuid kui kogu magistriõppes. Kogu korraldus aga oli lootusetult ebapädev. Olin idarannikul pealinn Washingtoni läheda. Kui lund sadas, jäi kogu vahiposte elu seisma, kuna väiksematki lund ei suudetud koristada. Seal sain aru, et kuskil suure organisatsiooni juures või riigiametis ma olla ei tahaks. 1971. a lõin oma õigusbüroo, mis tegeles äri- ja kinnisvaranõustamisega.

1970. lõpuks ei olnud osa eksiilbaltlasi rahul, et senised rahvuslikud pagulasühendused ei tee Balti riikide paremaks Ameerikas märkamiseks ja oma teema USA valitsuse silme ees hoidmiseks piisavalt tööd. Nii loodi Balti Ameerika Vabadusliiga (BAFL) ja see hakkas asju uut moodi ajama. Küsiti suhtekorraldajailt nõu, järjekindlalt tehti avalikke väljaastumisi. Tundsin mõnd eestvedajat ja hakkasin kaasa lööma, peamiselt inimõiguskonverentsidel.

1984. a peeti Los Angelese olümpiamängud. Avatseremooniast osavõtuks saatsid korraldajad kutse kõigile LAs esindatud rahvusgruppidele, batlased kaasaarvatud. Kui aga eestlaste, lätlaste ja leedulaste rahvatantsurühmad kutsele vastasid, siis öeldi järsku kõigile kolmele ära. Arvatavasti oli põhjus korraldajate lootus, et ehk Moskva siiski ei vii oma mängude-vastast boikotiähvardust ellu ja teda ei tahetud baltlastega ärritada. Kui hiljem selgus, et see oli asjatu lootus, siis oli juba hilja meid ligi lasta.

Meie aga andsime asja rahvuslikul pinnal dikrimineerimise eest kohtusse, nõudes ei rohkem ega vähem kui olümpiaettevalmistuste peatamist. Seda me muidugi ei saavutanud, aga kahjunõude võisime ikka esitada.

Ega me arvanudki, et meie pärast mängud seisma pannakse. Aga seeläbi saime tõstatada Balti-teema avalikkuse ees ja veidi suurendada teadmist meie kohta. Selles olime edukad, lehed kirjutasid nii USAs kui välismaal, koguni Jaapanist tunti huvi, mis asja need baltlased ajavad.

Los Angeles Times kirjutas 1986. aasta juunis, et poisiohtu (43a) eesti päritoluga Ameerika juristi Jaak Treimani juures lehvib fantoomriigi lipp, mida USA valitsus tunnustab. Kuidas teist riigita rahva aukonsul sai?

Eesti riik määras oma esimese aukonsuli Los Angelesse 1933. aastal. Kuna USA Eesti Nõukogude Liiduga liitmist ei tunnustanud, siis jäi ka aukonsulaat jäi alles. Eks ta üks meie riikluse järjepidevuse märke ole. Kui mu eelkäija Ernst Laur 1985. a suri, siis olin veidike huvitatud, et kes võiks tema järglaseks saada.

Balti Ameerika Vabadusliiga liige, lätlane Valdis Pavlovskis (hilisem Läti asekaitseminister) ja kohalik eestlane Avo Piirisild soovitasid mul kandideerida. Saatsingi meie legendiks saanud peakonsulile New Yorgis Ernst Jaaksonile avalduse. Ta valis minu, USA välisministeerium kiitis valiku heaks. Seal võis olla mitu põhjust. Ma ei tea, mis Jaaksonile määrav oli, oletan, et mu taust – haridus ja elukutse.

Oli kokkusattumus, et Nõukogude okupatsiooni ajal oli Los Angeles ainus linn maailmas, kus kõigil kolmel Balti riigil oli oma diplomaatiline esindus. Eesti oli veel esindatud New Yorgis Rockefelleri keskuses Eesti peakonsulaadiga, kus Jaakson töötas, ja aupeakonsulaadiga Torontos (aupeakonsul Ilmar Heinsoo).

        Ametlikult algas mu aukonsuliaeg 1986. a 6. märtsil. See oli selleks hea aeg. Gorbatšov oli oma muutustega Kremlis pihta hakanud. Los Angeleses on üks maailma suuremaid konsulaarkorpusi, praegu kolmas Hong Kongi ja New Yorgi järel. Mu eelkäija Ernst Laur oli olnud ärgas sidemelooja, LA suur konsulaarkorpus oli nii Eesti kui ka kogu Balti riikidega kursis.

Selles nägin ka aukonsuli tegevuse peamist mõtet neil aastatel – olla maailma riikide välisesindjate hulgas ja Ameerika ühiskonnas aktiivne meelde tuletama, et meie riiklus on alles. Eks ameeriklased ka sellest LA Timesi artiklist said teada, et üks isevärki riik ikka kestab ja määrab uusi ametnikkegi. Seda ma oma peakohuseks ei pidanud, et kohaliku eesti kogukonnaga agarasti “tegeleda”.

Jätkus tegevus BAFLi juures ja koostöö meie teiste rahvuslike eestvedajatega USAs – Mari-Ann Rikkeni (Kelami), Heino Jõgise, Laas Leivati ja William Hough’iga ning BATUNiga. See oli Balti riikide noorte pagulaste organisatsioon Balti Apell ÜROle.

See kõik võis paista Eesti ja Balti asja ajamisena liiga moodsas või ärritavas vormis. Andsin oma tegevusest Jaaksonile teada ja rahulolematust ma ei kuulnud.

Varsti pärast aukonsuliks saamist hakkas LAst läbi käima kodumaa vabadusvõitlejate ja teiste külalstajate pidev voog. Kõigepealt tuli Tiit Madisson, siis Niklus, Parek, Ahonen, Kelam, Rein Rannap abikaasaga, vennad Urbid. Mart NIklus tahtis isiklikult tänada Reganit toetuse eest ajal, mil ta Amnesty Internationli loendisse kuulunud süümevang oli. Reagan ei olnud siis enam president, aga tal oli LAs oma büroo. Saatsin Niklust sellel külaskäigul, ja viisiime talle külakostiks ta lemmikkommi jelly beans.

President George Bush (vanem) võttis 13 USA baltlast Valges Majas vastu, olin nende seas. See oli sisukas kohtumine Roosevelti toas, kõik täthtsamad valitsusliikmed olid kohal. Kohtumisele ei lubatud aga Washingtonis viibinud Tunne Kelamit, kes ootas väljas Valge Maja aia taga. Pöörasime sellele ka Bushi tähelepanu.

Teist korda puutusin ekspresident Reaganiga kokku siis, kui Lennart Meri Savisaare üleminekuvalitsuse välisministrina läks teda külastama. Meriga olid Eestist kaasas kaks meest, kes tõid ta kohale, lennutasid Reagani kabineti uksest sisse ja välja nii kähku, et mina Meriga õieti rääkida ei saanudki. Ei tea, mis mehed need olid. Küll aga otsis Meri mind varsti ise üles… 

See kõik juhtus siis, kui esindasite aukonsulina ametlikult veel Eesti pagulasvalitsust. Kuidas kujunesid suhted Eesti valitsusega Tallinnas pärast iseseisvuse taastamist?

Väga ladusalt. Mõtlesin ise ka, et ei tea, kuidas see asi minema hakkab. Kas mu kohalolekut tunnistatakse? Aega läks, aga Tallinnast oli vaikus. Kuni ühel päeval hakkas välisministeeriumist faksiaparaadile tulema tavalisi igapäevase asjaajamise teated. Algas tavaline töö. Õieti, Eesti välisteenistusele emamaast eemal see töö jätkus. Riiklus meie pagulasvalitsuse ja välisesindatuse näol polnudki kunagi katkenud. See ongi õiguslik järjepidevus, mille alusel Eesti riik taastati ja mida USA valitsus oli kõik need vahepealsed 51 aastat tunnustanud.

Kui vabadusvõitlus oli võidetud, algas konsulaartöös hoopis teine aeg. Nii nagu Viini konsulaarsuhete 1963. a konventsioon ütleb, on see lähetaja- ning asukohariigi kaubandus-, majandus-, kultuuri- ja teadussuhete arendamine ning muul viisil riikide sõbralike suhete edendamine, lähetajariigi kodanike ja juriidiliste isikute abistamine, mh passide ja muude reisidokumentide taotlemisel. Eesti passide kätteandmine on üks toiming, millega paljud välismaal elavad eestlased võivad kokku puutuda.

Miks Meri teid üles otsis?

Oli 1992. a hiline september. Ühel soojal pühapäevasel Lõuna-California pärastlõunal helises kodus telefon. Oleks ma aimanud, et see kõne viib mind ligi kümne tuhande kilomeetri taha, esimest korda sünnimaale. Ja et algab allegoorilis-moraliseeriv lugu, mis võinuks olla sobiv Ingmar Bergmani filmiks.

Lennart Meri oli parajasti Eesti suursaadik Helsingis, Eesti põhiseadus oli juunis rahvahääletusel vastuvõetud, riigikogu valimised ja presidendivalimiste rahvahääletus just (20. septembril) toimunud. Kuigi Isamaa kandidaat Meri jäi Rüütlile hääletusel alla, oli enam-vähem selge, et Isamaa ja liitlaste ülekaaluga riigikogus valitakse ta 5. oktoobril presidendiks.

Meri otsis juba inimesi nendesse riigiametitesse, kuhu riigikogu kinnitab kandidaadi presidendi ettepaneku. Selgus, et tal oli midagi minu jaoks – riigikohtu esimees või õiguskantsler. Ta sisendas, et uus Eesti vajab inimesi, kes pole läbiimbunud Nõukogude süsteemist ja on tulvil läänelikke ideid.

Jäin mõttesse – olin selleks ajaks olnud 16 aastat abielus ja mu naine Jean, šoti ja iiri päritolu Kanada immigrant oli juba harjunud mu Balti-projektidega. Eks ka tütar Samantha, kes oli siis 20. Mingil hetkel räägiti ka palgast, Meri nimetas numbri, mis oli umbes 300 Ameerika dollarit kuus. Eesti selle aja kohta kõrge, aga Californias perega hakkama saada, majalaenu maksta…

Arutasime asja ja leidsin, et see on ikkagi üsna ahvatlev ettpanek. Olin ise aastaid toonitanud, et võitlus Eesti iseseisvuse taastamise eest pole eesmärk omaette. Et see on inimõigusi austava ühiskonna loomine, kus inimesed saavad oma võimeid maksimaalselt rakendada. Nüüd oli tekkinud unikaalne võimalus olle oma uut ühiskonda ehitaval sünnimaal ise nende mõtete elluviimise juures. Kasutada mu haridust ja töökogemust uuel viisil.

Läksingi oktoobris kaheks nädalaks Tallinna. Seal oli hulk kohtumisi Toompeal ja Kadriorus, aga sain ka käia Võrumaal, kus olin sündinud, elus esimest korda kokku saada meie pere Eesti-sugulastega. Sellest on väga soe ja elav mälestus. Visiidi sisse jäi ka 20. oktoober, see öö, kui olin 49 aasta eest alla kolme kuuse imikuna Eestist emaga sõepaadis Soome põgenenud.

Eestis käis jutt ainult õiguskantsleri ametist. Kohtumistest, sealhulgas president Meri ja vabariigi valimiskomisjoni esimehe Eerik-Juhan Truuväljaga jäi mulje, et asi on otsustatud. Käisime koos Meriga Ivi Eenmaa juures rahvusraamatukogus õiguskantsleri tulevasi võimalikke tööruume vaatamas – mille asukohta mulle valida anti. Kuni hakkas ärasõidukuupäev lähenema ja täit selgust kõiges siiski ei olnud. Kuigi ühtki teist kandidaati õiguskantsleri ametisse ka esile ei olnud kerkinud.

Olin ammu kodus, lähenes põhiseaduses etteantud tähtaeg, mil president pidi riigikogule oma kandidaadi ette panema. Kuulsin Eestist, et Meri öelnud ühele ajalehele, et tema kandidaat olen mina. Kaks päeva hiljem nimetaski ta oma kandidaadi – see oli Truuväli. Kes ka riigikogus häältega 41-39 läbi läks.

Kuigi mingeid seletusi mulle ei antud, valitses ametlik vaikus, pidin aru saama, et minu roll selles põhjamaa eeposes oli sedapuhku niisugune ja et see oli nüüdseks täidetud. Kaks aastat hiljem sain Meriga lennukis kokku – esimene kohtumine ja jutuajamine pärast 1992. a oktoobrit Tallinnas. Ta esimesed sõnad olid: “Arvan, et olen sulle selgituse võlgu.”

Aga mis siin ikka seletada. Truuvälja õiguskantsleri-volitused kestsid põhiseadusega ettenähtud seitse aastat, Meril seisis ees teine presidendiaeg. Tormine elu uues Eestis hakkas rulluma nagu vahutav ookeanilaine Malibu rannal. On õnn, et olen saanud seda jälgida ja natuke ise kaasa teha.    

Juuni – juuli 2013

Kes on pildil?

Friday, June 14th, 2013
Johannes Nukk alias Karu, sõjamees ja näitleja
Karu sundis 7. juunil 1926 Mustjalas, Saaremaal ja käis seal ka koolis. 18aastaselt värvati ta Saksa sõjaväkke. Peale väljaõpet Neuhammeris võttis ta osa võitlusest mitmes rindelõigus, sai haavata, kuid jätkas sõjarada, kuni sõja lõpul leidis ennast Tsehhimaal. Et Vene vägede eest pääseda, põgenes ta koos paari eesti noormehega jalgsi üle mägede Ameerika tsooni Furthis.
Seal asutati uus põgenikelaager, kuid Karu eelistas asuda Ameerika vahiteenistusse ja oli hiljem vahikompaniis Nürnbergi vanglas, kus oli just käimas kohtuprotsess kõrgemate Saksa riigitegelaste ja sõjakurjategijate üle, kelle hulgas olid ka Hess ja Gõring.
1952. a sai Karu sponsorluse abiga immigreerida Ameerikasse, otse Californiasse, kus ta jälle Ameerika sõjaväkke võeti ja Okinawale sõjaväepolitseinikuks saadeti.
Lõpuks eraisikuna tagasi Los Angeleses, abiellus Karu varsti Kariniga ja lõi oma kodu, kus kasvasid lapsed Milvi ja Mardi.
Karu näitlejakarjäär algas 8aastaselt kooli näidendis ja see on kestnud tänini. Ta on olnud Los Angelese eesti teatri raudvara, löönud kaasa nende kõigis lavastustes. Ta käis ka esinemas Eestis, kus koos Astra Shore’iga esitati etendust “Kaardimäng” Tallinnas Eesti Draamateatris, Pärnu Endlas, Viljandis ja Kuressaares. Etendusel oli kõikjal suur menu.
Karu on olnud ka tubli rahvatantsija, agar välisvõitleja ja kohaliku eesti elu edendaja igati. Ta on palju teinud Los Angelese Eesti Maja heaks ja on praegu selle juhatuses.
 
Johannes Nukk a.k.a. Karu, warrior and actor.
Karu was born on June 7th, 1926 in Mustjala, on the island of Saaremaa in Estonia, attending school there.  At 18 he was mobilized into the German Army, then occupying Estonia.  After basic training in Neuhammer he took part in many battles, was wounded, but continued until the end of the war, when he found himself in Czechoslovakia.  To escape the soviet forces there Karu, with a few other young Estonians walked over the mountains into the American zone at Furth.  They started a displaced person’ camp there, but Karu preferred to join the American Security Forces and was later assigned to the Prison in Nurnberg, where the war criminal trials were going on, including names like Hess and Goring.  In 1952 Karu found an opportunity to immigrate to America, with the help of a sponsor, straight to California.  Here again he was conscripted to the American Army and spent time in Okinawa as a Military Police. Finally back in Los Angeles as a civilian, Karu soon married Karin, established his own home and raised two children, Milvi and Mardi.
Karu’s acting career started at age 8 in a school play and has been his passion since.  He has been the major force in the Estonian Theater in L.A., participating in most of their productions.  He also performed in Estonia when he and Astra Shore took the “Gin Game” to the Drama Theater in Tallinn, to Parnu, Viljandi and Kuressaare, all to sold out houses.

Karu has also been an excellent folkdancer, a supporter of Estonian culture and fighter for Estonia’s independence.  He has done much for the Estonian House and is still on its board of Directors.

 

Volbrimeenutus – häälekate merimõvide seltsis Marina Del Reys

Wednesday, May 15th, 2013
 
Volber on Kesk- ja Põhja-Euroopas 30. aprillil ning 1. mail tähistatav kevadpüha, mille nimi tuleneb 8. sajandil Saksamaal tegutsenud inglise misjonärist Walburgast, kes 1. mail 870. a pühakuks kuulutati. Volbritraditsioonid on kirevad ja rikkalikud, kristlikud tavad on põimunud paganliku, juba rooma-ajast tuntud kevade alguse tähistamisega – lilleehtes mairitvade ümber tantsimisega ning mailõketega nõiasabatile minevate nõidade hirmutamiseks.
Eestisse levis volbri tähistamine Saksamaalt Tartu Ülikoolis õppivate saksa tudengite kaudu. 19. sajandil tähistati seda suurte lõkketulede ja pidutsemisega Toomemäel, mis jätkus peale keskööd edasi üliõpilasorganisatsioonide hoonetes.
Ennesõjaaegse Eesti Vabariigi ajal tähistati volbrit Tartus Aia (praeguse Vanemuise) tänavalt algava tõrvikrongkäiguga, mis alla linna raekoja  ja ülikooli peahoone ette suundus ja kus siis linnapea ja rektor tudengeid tervitasid. Rongkäik lõppes Politsei platsil praeguse haridusministeeriumi ees. Seal kuhjati tõrvikud suureks tuleriidaks ja lauldi tule ümber. Pidu jätkus lahtiste uste ööga. Korporatsioonides toimuvatel, muidu kinnistel pidudel oli sel ööl lubatud osaleda ka mittekorporantidel. 1935. a volbrirongkäigus osales 1300 tudengit (https://arhiiv.err.ee/vaata/ajalootund-r2-s-ajalootund-r2-s-tudengid-volbriood-tahistamas).
Peale taasiseseisvumist ühendati kaks varasemat traditsiooni ja laenati soomlastelt juurde ausambale tekli pähepanemine. Rongkäik algab nüüdki Vanemuise tänava õppehoone eest ja kulgeb siis raekoja ja ülikooli peahoone kaudu Toomemäele, kus Karl Ernst von Baeri kuju pead shampanjaga pestakse ning sellele Eesti Üliõpilaste Seltsi noorliikme tekkel pähe pannakse. Hilisemal ajal on traditsiooni veelgi edasi arendatud ja hakatud pärgama ka Raekoja platsil olevate suudlevate tudengite kuju korp! Filiae Patriae värvides lillepärjaga.
Soomes pannakse ausammastele pähe valge üldtekkel. Traditsioon sai alguse sellest, et Skandinaaviamaades kanti vanasti sügistalviti musti koolimütse ja kevadsuvisel ajal valgeid tekleid, valge mütsi tohtis pähe panna 30. aprilli keskööl vastu 1. maid. Ausambale rahvahulga ees avalikult koolimütsi pähe panemine sümboliseeris noorusaega ja kevadet. Praeguseks on Soomes volbrist saanud karnevalitüüpi püha, mis oma menukuselt ja rahvarohkuselt ületab jaanipäeva ja aastavahetuspühi.
Eestis sai taasiseseisvumisjärgsel ajal volbrirongkäigu suure populaarsuse põhjuseks ka selle vastandumine nõukogudeaegsetele 1. mai töörahva demonstratsioonidele, mida üliõpilasorganisatsioonidesse koondunud edumeelne akadeemiline noorus avalikult taunis. Volbri tähistamiseks saabuvad Tartusse peale ülikooli lõpetamist teistesse linnadesse kolinud vilistlasedki, nii on sellest pühast saanud omamoodi eesti “homecoming”, mida pikisilmi oodatakse.
Los Angeleses tähistasime sel aastal volbrit teist korda. Neljandal mail pidasime volbripikniku Burton Chase pargis Marina Del Reys. Ilm oli ilus, päike säras ning puhus mõõdukas jahutav tuul. Igaüks oli kaasa toonud maiustamist, mida sai teistega jagatud. Lauldi kevadest, ja kui õige viis meeles ei olnud, siis mõeldi see kohapeal valmis. Laulmisele andis oma panuse kamp merilõvisid, kes läheduses kaidel pikutasid. Sel päeval olid nad eriti valjuhäälsed.
Eelmisel aastal pandi pargis asuvale madrusekujule pähe must rebasetekkel. Nüüd oli sellest aasta möödas, rebaseaeg läbi, ja aeg madrusele uus tekkel anda, nüüd värviline. Samuti sai ta kaela värvipaela. Seda ei ole kerge toimetada, kuju on kõrge, peab üksjagu upitama, et müts pähe saada ja kinnitada. Lisaks on oht, et pargivaht tempu pealt näeb. Seleta siis talle, et miks ja kuidas.
Järgmisel volbril kohtume  jälle.
Lumme Erilt
Karin Kuljus
 
Piltidel korp! Rotalia senior Uve Sillat, korp! Filiae Patriae esimees Lumme Erilt ja Antti Andreimann
 
Walpurgis (Estonian 'volber') is a spring holiday that is celebrated on April 30 and May 1st . The holiday is named after a medieval English missionary Walpurga who served in Germany and was sainted (canonized) on May 1, 870.  Walpurgis traditions are rich and colorful, with Christian practices woven into Roman pagan rituals of bonfires and dancing around the Maypole.

Kes on pildil?

Wednesday, May 15th, 2013
 
Helvi Maie Lippand (neiuana Soonpää) sündis vabariigi aastapäeval, 24 veebruaril 1929 Tallinnas. Ta vanemad olid Antonie (Adamson) Soonpää ja riigikontrolör Karl Soonpää. Lapsepõlve veetis ta Tartu ja Tallinna vahel.  Koolis käis Tallinnas, aga suve veetis talus Elva vallas. Algkoolis käis Inglise kolledzis, okupatsiooni ajal õppis Laguja algkoolis ja Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis.
Aasta 1944 oli ülimalt kurb aasta. Juuni keskel lasti maha Maie isa. Augustis evakueeriti talu.  Septembris õnnestus Tallinnas laevale saada. Nii et paari kuu jooksul kaotas ta isa, kodu ja kodumaa.
Helvi põgenes Saksamaale koos ema, venna, õe ja täditütrega. Pärast mõningaid seiklusi saabus perekond Geislingeni.  Seal olles lõpetas ta gümnaasiumi ja alustas õpinguid Tübingeni Ülikoolis.
1949. a kevadel emigreerurisid nad Põhja-Dakotasse Ameerika Ühendriikides. Maie sai tööd hambaarsti assistendina.  Sealt viis tee edasi Minneapolisse Minnesotas. Seal olles õppis ta tundma ja hiljem abiellus Piedmond Lippandiga. Neil sündis 4 last. Kolisid California osariiki, Sacramento linna. See keskkond aga neile ei sobinud ja taheti lõuna poole kolida. Enne oli pere Huntington Beachis, siis Garden Grove’is. Kohe hakati aktiivselt osa võtma eesti tegevusest. Kõik lapsed lõpetasid Los Angelese eesti täienduskooli, kus Maie oli vahepeal õpetaja.
Pensioni ajal aitas Helvi oma lapselapsi kasvatada ja hoolitses ema eest. Täna naudib ta aiatööd, õmblemist ja on tegev Los Angelese pensionäride klubis.
 
Helvi Maie Lippand (nee Soonpää) was born on Independence Day, February 24, 1929 in Tallinn.  Her parents were Antonie (Adamson) Soonpää and State Controller Karl Soonpää.  Her childhood was spent between Tartu and Tallinn.  Her schooling was in Tallinn, but summers were spent at the family farm near Tartu.  She attended elementary school at the National English College.  During the Soviet occupation, she attended Laguja Algkool and Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasium (two schools in Tartu).
The year 1944 was a tragic one.  In mid-June, Maie's father was shot and killed.  In August, her farm was evacuated.  In September she fled from Estonia, boarding a ship in Tallinn.  So, within the span of a few months she lost her father, her home, as well as her homeland.
She escaped to Germany together with her mother, sister, brother, and cousin.  After a few moves, the family settled in Geislingen.  While there, she finished high school and started college in Tübingen.
In the spring of 1949, the family emigrated to North Dakota.  Maie started work as a dental assistant.  From there, life took her to Minneapolis, Minnesota. While in Minnesota, Maie met, got to know, and married Piedmond Lippand.  They had four children.  Soon they moved to Sacramento, California.  However, it didn't suit them and they wanted to move to southern California.  First, the family lived in Huntington Beach, then Garden Grove.  They immediately became involved with the Los Angeles Estonian community activities.  All children graduated from the Estonian Sunday school, where Maie taught.
She has spent her retirement years helping raise her grandchildren and caring for her mother.  Nowadays she enjoys gardening, sewing, and is active in the Estonian Seniors Club.

HELENA SELI – MÕTLEMINE PÕLETAB KALOREID

Thursday, April 25th, 2013

2012/13. hooaja viimane köögikohtumine Los Angelese Eesti Majas: dotsent Helena Seli

Los Angelese eestlased on läbi nelja hooaja jaganud teistega oma tarkust ja annet laupäevastel eesti köögi eelsetel loengutel Eesti Majas. Sellekevadisele hooajale pani punkti Helena Seli, kel on bakalaureusekraad UCLAst antropoloogia alal ja magistri- ja doktorikraadi USCst hariduspsühholoogia alal. 


Tema USC Rossier' hariduskoolis (Rossier School of Education) õpetatavast kiirkursusest inimmälu tegelikkusest ja saladustest saime seekordsel kohumisel osa ka meie. Helena tõdes, et kõige raskem osa sellise loengu kokkupanemisel on erialamõistetele eestikeelsete vastete leidmine. Saime teada, kui piiratud on meie lühimalu. Õppisime ara uue eestikeelse sõna – kängimine -, mis ongi lühimalu pikendamise saladus.

Lohutuseks saime teada, et mälestused ei kao, vaid neid on võimalik kestvusmälust lühimällu tagasi tuua.


Aju nõuab palju energiat. Selgus, et 1/5 meie keha metaboolsest energiast laheb aju tööks. Kuulajaskonnas tekkis mõte, et võib-olla tasuks siis jõusaalis käimise asemel hoopis kõrgema matemaatikaga tegeleda. Kumb kulutab rohkem kaloreid?


Saime teada, et üle 90% meie oskustest ja teadmistest on automatiseeritud. See selgitab, kuidas on võimalik autot juhtides ajal telefoniga askeldada ja samal ajal ka ripsmeid värvida, kuigi kumbagi teha ei tohiks. 

Aju ei ole objektiivne ja ratsionaalne aparaat. Indiviid ei eksisteeri isolatsioonis, oleme sotsiaalsed loomad ja me mõtlemine on paljuski sotsio-emotsionaalne. Kuigi arvame, et oleme ratsionaalsed mõtlejad, on kindlaks tehtud, et inimesel endal puudub täielik kontroll oma aju ja mõtlemise üle. Palju asju on teiste poolt ette ära mõeldud. Mõnusat mõtlemist!

Lühendatult Helena Seli ettekandest Reet Rand

Eesti Kooli beebide klass

Wednesday, April 17th, 2013

 

Maxwell Sebastian Deskin sündis 10. juunil 2012 Los Angeleses. Vanemad Kairi Saan ja Sam Deskin. Max on terane ja seltsiv poiss. Üle kõige meeldib talle oma koertest "õe ja venna" tegemisi jälgida, raamatuid vaadata ja padjasõda mängida. Muusikamaitse on tal lai; erilised lemmikud on entel-tenteli laululapsied ja Nat King Cole. Maxi toidueelistus on tugevalt klassikalise Prantsuse köögi kalduvusega (Duck Confit, paté, croissant…) ja tõenäoliselt on tegemist tulevase gurmaaniga. Loodetavasti ka estofiiliga!

 

Stuart Nels Andersen sündis 13. augustil 2012. Vanemad Karin Kuljus ja Daniel Andersen. Vara veel öelda, kas Stuartist kasvab rohkem eestlane või ameeriklane. Võimalik, et välja lööb hoopis esivanemate veri, mida jagub nii Norrasse, Inglismaale, Prantsusmaale, Saksamaale kui ka Mehhikosse. Üks mis kindel, eesti ja inglise keelt õpetavad vanemad talle juba sünnist.

Angus Martin Meriste sündis 7. augustil 2012. Vanemad Maarja Meriste-Kivi ja Renee Meriste. Peres on veel vanem õde Dora-Liisa. Angus on väga seltsiv ja rahulik poiss. Talle 

meeldivad igas vanuses lapsed väga! Meeldib kuulata entel-tenteli laule.

 

Leo JeffreyMcLaughlin sündis 4. mail 2010. Vanemad eesti kooli kauaegne õpetaja Leila McLaughlin ja Harry McLaughlin. Peale kõndimaõppimist on Leo arendanud end põhiliselt füüsilisest küljest. Tal on väga hea tasakaaluvõime ja jookseb kärmesti. Samuti meeldib toimetada köögis, võtta osa toidutegemisest ja avastada köögividinaid. Lemmiktegevus on nõudemasina tühjendamine. Ta on pidevas liikumises. Nüüd on hakanud ka rääkimise vastu huvi tundma. Samuti meeldivad talle lastelaulud ja näpumängud.

Johannes Eberhard sündis 29. märtsil 2011. Vanemad Ave-Miina Eberhard ja Edwin Eberhard. Ema meelehärmiks aga ka rõõmuks on Johannes väga huvitatud aias mullahunnikus tuhnimisest. Toas olles on ta tähelepanuvõime ulatus väga lühike, mõned nanosekundid, nagu isa tavatseb öelda. Diivanist on ta teinud autode parkimisplatsi, kus võib veeta igaviku, jälgides, kuidas kallurid ja kopad töötavad ning läikivad rattad pöörlevad. Loota on, et temast tuleb uus insener.

 

Alec Sebastian Davis saab varsti ühe aastaseks. Märkamatult on ta kasvanud imeväikesest beebist väikeseks lapseks. Riided, mis alguses tundusid hiigelsuured, on nüüd väikeseks jäänud (õigemini lühikeseks). Pikapeale sai terveks ravitud tema sissepöördpöiad. See protsess oli pikkajaline ja valurikas. Peale 5 kuud nutmist ja magamata öid, on Alecist saanud rõõmsameelne ja uudishimulik laps. Viimasel nädalal on ta õppinud käsi plaksutama, lehvitama ja pead raputama. Kui küsida ja näidata, kus su nina on, soovib ta mitte enda, vaid hoopis küsija nina puudutada. Tema üheks lemmiktegevuseks on peale maailmaavastamise, oma uues kärus rappuda ja mööda loodusradasid sõita. 

Kadi Dugan

 

 

Elin Org biomeditsiinist ja geneetikast

Monday, April 15th, 2013

Laupäeval, 16. märtsil pidas Los Angelese Eesti Majas sarja Eesti köök ja külaline raames ettekande biomeditsiinist Elin Org.
Elin lõpetas 1997. a Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonna biomeditsiini erialal ning 2006. a kaitses  samas prof Andres Metspalu juhendamisel doktoritöö teemal “The Comparative patterns of linkage disequilibrium European populations and its implication for genetic association studies”, milles uuris Euroopa populatsioonidevahelisi geneetilisi erinevusi ning kuidas seda infot on võimalik rakendada sagedasti esinevate ehk komplekssete haiguste pärilike faktorite väljaselgitamiseks. Praegu on Elin järeldoktor California Ülikoolis Los Angeleses ja keskendub soolestikus esinevate mikroobide rolli uurimisele südameveresoonkonna ja metaboolsete haiguste kujunemisel.

Oma Eesti Majas peetud ettekandes rääkis Elin nii geneetikateaduse tormilisest arengukäigust kui ka uuematest arengusuundadest ja viimaste aastate geneetikaavastuste tähtsusest. Huvitava faktina tõi ta välja, et kuna evolutsiooni käigus on eri organismide geenid paljuski ühtinud (näiteks hiirte geenid kattuvad 99% inimese omadega), ja mitmeid inimgeenide funktsioone on seetõttu võimalik uurida ilma keeruliste ja kallite inimkatseteta madalamate loomade peal, siis küllalt vähe on seni uuritud eri liiki organismide sümbioosi ja vastastikust geneetilisi kohanemist.
Hiljutised avastused on aga näidanud, et kuigi emaüsas baktereid ei ole ja esimeste bakteritega puutub laps kokku alles peale sündi, siis täiskasvanud inimese kehas on erinevat liiki baktereid kokku ligi 3 kg ja nende roll  inimorganismi õigel toimimisel, näiteks seedimisel ja immuunsüsteemi arengul, on väga oluline. Seetõttu on hakatud aktiivsemalt uurima bakterite geneetika ja peremeesorganismi geneetika koosmõju ja Elini praegune uurimistemaatika on samuti seotud bakterite osatähtsusega rasvumisel ja veresoonte lupjumisel ning geneetilisel mehhanismidel, millega inimorganism bakterite toimimist reguleerib. Kuna baktereid elab ka madalamates organismides, siis põhinevad Elini eksperimendidki hiirkatsetel.
Lumme Erilt

On Saturday, March 16, Elin Org, guest speaker at the Los Angeles Estonian House Estonian Kitchen, spoke on the theme of biomedicine.In 1997 Elin graduated from Tartu University biology-geography faculty with a degree in biomedicine and in 2006 defended her doctoral dissertation under the guidance of prof. Andres Metspalu titled “The Comparative patterns of linkage disequilibrium European populations and its implication for genetic association studies.”
Lumme Erilt

Kes on pildil?

Monday, April 15th, 2013
 
Armas Laupa sündis 1. oktoobril 1925 Järvamaal, käis koolis kohalikus Lehtse algkoolis ja seejärel Tapa gümnaasiumis ning Tallinna Tehnikumis. Seda ta ei lõpetanud, sest põgenes Saksa okupatsiooni ajal salapaadiga Soome ja temast sai Soome mereväelane, osana Eesti rügemendist.
Sõja lõppedes aitasid Soome laevad Eesti sõjaväelasi pääseda venelastele väljaandmisest, viies neid Umeasse Rootsi põhjaosas. Läbi põgenikelaagrite leidis Armas tee Sigtunasse, kus ta lõpetas Eesti gümnaasiumi ja käis siis aasta Kuninglikus Tehnikaülikoolis. Sõbra kaudu sai ta aastal 1948 Rotary Klubi stipendiumi õppimiseks Georgia Techis Atlantas. Peale bakalaureusekraadi omandamist õppis ta edasi Illinoisis ehitustehnikat, omandades magistri- ja hiljem ka doktorikraadi.
Armas töötas lühidalt New Yorgis, M.W. Kelloggi firmas, kuid 1959. a tegi ta suure elumuudatuse ja kolis Santa Monicasse Californias. Rand Co. Think Tankis tegi ta esialgu uurimusöid Ameerika õhujõududele, siis kogu sõjaväele ja valitsusele, hiljem ka tsiviilgruppidele.
Alles peale pensionileminekut 1990 a. avanes Armasel võimalus reisida. Ta külastas tihti Eestit, käis nii Ida- kui Lääne-Euroopas, seikles Põhja-Aafrikas ja mujal. Kahjuks on tervisehäired teinud temast nüüd rohkem koduse inimese ning truu Los Angelese seeniorideklubi liikme.
 
Armas Laupa was born Oct 1st, 1925 in Järvamaa, Estonia. He went to the local Lehtse Grammar School, to the Tapa High School and Technical High School in Tallinn.  Before graduating, he escaped to Finland to avoid being drafted into the German occupying army.  Instead, he became a sailor in the Finnish Navy.
At the end of WWII Finnish ships helped to evacuate Estonian soldiers to Sweden in order to avoid forced repatriation to Soviet occupied Estonia.  Through displaced persons camps Armas was able to get to Sigtuna, where he finished the Estonian High School, then spent a year at the Royal Technical University in Stockholm, where he was able, with the help of a friend, to obtain the Rotary Club scholarship to Georgia Tech in Atlanta.  After he got his Bachelor’s degree there, Armas continued in Illinois, where he got both his Masters and PhD degrees.
Armas worked briefly in New York for the M.W. Kellogg Co.  Then in 1959 he made a major move to Santa Monica, CA, becoming part of the Rand Co. “Think Tank.”  They did research first for the air force, then to the whole armed forces and government and eventually for private companies, which brought some very interesting projects.
Only after retirement in 1990 was Armas free to travel.  He has visited Estonia many times, seen both East and West Europe, North Africa and other places of the world.  Health problems have forced him to become more home-centered now, but he is still a regular member of the Los Angeles Seniors Club.