Kolmekuningapäev – 6. jaanuar

Algselt tähistati 6. jaanuaril Kristuse sünnipäeva. Legend räägib, et Kristuse leidsid taevas süttinud tähe järgi kolm Idamaa tarka. Pärast Kristuse sünnipäeva nihutamist jõuluajale sai 6. jaanuaril tavaks kolmekuningapäeva tähistamine. Keskaegsetes linnades kestsid nimelt jõulupidustused toomapäevast kolmekuningapäevani. Viimaste sajanditeni ongi kolmekuningapäeva peetud enamikus Euroopa maades ja ka Eestis jõuluaja lõpuks.

Sellel päeval käisid paljudes Euroopa maades ringi kuningad, kroonid peas. Kuningaks-käijad laulsid, anti nukuetendusi. Kaasas kanti teivast tähega ja laternat. Seda nimetati Petlemma täheks. Kuningaks-käimise komme oli vähesel määral levinud ka näiteks Tallinnas, kus veel 1980. aastatel liikusid kolm kuningat lauldes ringi.

Tavaliselt viidi jõulu- ja näärikuused just sel päeval toast välja, linnades koguti nad kokku ja viidi metsa. Euroopas oli tavaks sel päeval jõulukuused pidulikult põletada ja viimastel kümnenditel on suuremates Eesti linnadeski nii tehtud. Läbi aegade on kolmekuningapäev olnud oluline lastele – neil oli õigus jõuluehted ära korjata ning jõuluõunad ja -maiustused kuuse küljest ära süüa.

Saksamaal kirjutatakse tänini kodu kaitseks ustele kolme kuninga nimetähed C+M+B (Caspar/Gaspar, Melchior, Balthasar) ja aastaarv. Caspar/Gaspar, Melchior, Balthasar on kolme kuninga nimetähed. Tegelikult on see küll lühend väljendist “Christus mansionem benedicat” (Kristus õnnistab seda maja).

Nuudipäev, ka kanutipäev – 13. jaanuar (ka 7. jaanuar)

See päev kui Taani kuninga Knudi mõrvapäev oli tuntud saartel ja rannikul kui jõulude lõpupäev. Knud Lavard oli Taani kuningas Erik Hea poeg, mitmete uuenduste tooja. Knud Lavard mõrvati 7. jaanuaril ja see on ka tema päev pühakuna. Nuudipäeval tööd ei tehtud, mehed käisid perest perre, lõid õlest nuutidega pühad välja ja maitsesid õlut.

Viimastel aastatel on Tallinna linnapea kuulutanud jõululaupäeva keskpäeval raekoja aknast välja jõulurahu, mis kestab nuudipäevani. Jõulurahu kuulutatakse välja kuninganna Kristiina sõnadega, mis kõlasid Tallinna Raekoja platsil esmakordselt üle 350 aasta tagasi: “Homme, kui see on Jumalale meelepärane, jõuab kätte meie Issanda ja Lunastaja armurikas sünnipäev. Ja seepärast olgu nüüd välja kuulutatud üleüldine jõulurahu, ja olgu kõik asjaosalised üles kutsutud seda püha pühitsema sobiliku hardumusega, ja ka muidu ennast üleval pidama rahulikul ja viisakal kombel.”

13. jaanuaril hakati nuudipäeva tähistama alates 18. sajandi algusest, varem tähistati seda üldiselt päev pärast kolmekuningapäeva ehk 7. jaanuaril. Nuudipäeval võetakse jõulukuuselt ehted, mistõttu seda päeva on kutsutud ka väikesteks jõuludeks.

Taliharjapäev – 14. jaanuar

Taliharjapäev alustab kalendripühade rida, mida on peetud talveharjaks (paavlipäev, tõnisepäev, küünlapäev) ja mille kohta arvati, et see päev murrab talve selgroo, et loomatoitu peab pool alles olema, et sellest päevast liigub aeg kevade suunas. Varases kalendrikirjanduses seostatakse taliharjapäevaga lume sulama hakkamist.

Eesti rahvakalendri taliharjapäev peaks langema ajale, mil talv on saavutanud oma lae ja murdub – algab soojenemine ja läheneb kevad.

Tõnisepäev (tõniksepäev, tinnuspää; ka taliharjapäev, kesktalvepäev), ka jõuluemapäev – 17. jaanuar

Tõnisepäeva nimetused viitavad kahele olulisele poolele selle päeva tähenduses: vana kultuspüha ja talvepoolitaja. Nagu muudelgi talvistel tähtpäevadel, peeti oluliseks päeva pikenemist kukesammu võrra. Tõnisepäeva ilm ennustas ette suveilmu ja viljakasvu. Tuntuim ütlus on: kui tõnisepäeval nii paljugi päikest paistab, et mees näeb hobuse selga hüpata, siis tuleb kena aeg.

Pikki sajandeid ühendati tõnisepäeva koduhaldjale ohverdamise ja sigadeõnne tagamisega. Seejuures on omavahel põimunud pühast Antoniusest lähtuv pärimus ja koduhaldjas Tõnni kultusega seonduvad kombed. 20. sajandi alguses olid Lääne-Eestis säilinud Tõnni kuju, temaga seonduvad ohvrikombed ja uskumused. Lääne- ja Lõuna-Eestis, eriti Setumaal tähistati tõnisepäeva seapea ja kruubisupi söömise ja austavate, vargsi viidud ohvriandidega 20. sajandi lõpuni. Selle juures lausuti karja- ja viljaõnne tagamiseks tõnnipalve.

Tõnnile viidi ohvreid veel siis, kui uudseviljast, -piimast või -lihast midagi valmistati, olulisem ohvriaeg langes üldse sügisele, kuid vajadusel viidi andeid neljapäeviti ja muudel maagiliselt olulistel aegadel. Setudel oli tavaks näidata tõnisepäeval sigadele päikest. Lääne-Eestis seevastu näiteks aeti sigu välja vastlapäeval, nende edenemiseks veeretati ümmargusi puukettaid, viidi seakonte lakka ja lausuti palveid. Selle põhjal on kalendri- ja usundi-uurijad tuletanud mitmesuguseid seoseid sea- ja päikesekultuse vahel. Tõnisepäeval käidi mõnel määral külas ja peeti pidusid. Selle kohta on rohkem andmeid Setumaalt, kus mitmetes külades peeti nn praasnikut, kuhu kutsuti sugulasi paariks päevaks pidutsema.

Tõnisepäeva puhul käidi kariloomi tervitamas ja pakuti neile leiba või lüpsiku pealt süüa. Loomadel on lastud nuusutada nendega seotud tarbeesemeid ja riistu; on kantud leiba ümber karja, et kari edeneks. Loomadele pakutud leivapäts küpsetati eraldi. Mõnel pool visati pool pätsikest uksest välja Tõnnile ja teine pool ahju, et tagada viljaõnne. Tõnisepäeva öösel käidi võõra lamba pead pügamas, sellest villast sai kaitsevahendi kohtu ja saksa viha vastu. Muidugi oli sellise teguviisiga võimalik ka teise lambaõnne pidurdada. Lõuna-Eestis viidi hommikul kolm hargitäit sõnnikut põllule, viijale pakuti liha. Seegi komme oli mõeldud loomade kaitseks ja vilja edenemiseks.

Tõnisepäeva töökeelud on seotud sigadega, et vältida nii seakahju kui ka sigade tekitatud kahju: keelatud oli võrgukudumine (sead lõhuvad ära), ketramine ja õmblemine (seal hakkab pea ringi käima või torgid sead pimedaks).

Rituaalsed toidud: tangudega keedetud seapea, herned (oad) sealiha või seapeaga.

Tõnisepäeval keerab karu teise külje, hülgel sünnib esimene poeg, putukatel tuleb hing sisse, lõpeb mardipäeval alanud lutsupüük.

Tatjanapäev (tanjapäev) – 25. jaanuar

Traditsiooniline vene üliõpilaste püha, mida Narvas on tähistatud 1990. aastate keskpaigast. Selle puhul toimub tõrvikurongkäik ja esmakursuslaste pühitsemine tõeliseks üliõpilaseks. Selle õhtu traditsioonid sarnanevad Tartu volbriöö ja rebaste ristimise kommetega. Narva lossis saavad Tartu Ülikooli Narva kolledži esmakursuslased endale pähe kolledži sini-kollased teklid ja annavad üliõpilasvande.

Tatjanapäeva tähistamise traditsioon ulatub 18. sajandisse. 1755. aasta 25. jaanuaril, kirikukalendri järgi tatjanapäeval kirjutas Vene keisrinna Jelizaveta II alla Moskva ülikooli, Venemaa esimese ülikooli asutamisaktile. Tatjanapäev on Venemaa üliõpilaste päev, millega kaasneb palju nalja, palju õlut ja enda õiguste eest seismise üritusi.

Püha Tatjana oli silmapaistvast perekonnast pärit kristlane, kiriku diakoniss. Keiser Aleksandri aegsel kristlaste tagakiusamisel ta hukati. Legendi järgi palvetas ta oma hukkajate eest, kes nägid märtrisurma mineja pea kohal nelja inglit. Piinajatest kaheksa hakkasid nägemuse mõjul kristlasteks ning nad piinati surnuks. Tatjana ihust lõigati lihatükke, teda saeti, kuid saehaavad kadusid vanglas, sest jumala saadetud ingel parandas need. Nii ilmus ta igal hommikul haavamatult ja tervena piinajate ette. Tatjana juuksed lõigati maha, sest arvati, et neis peitub maagiline jõud. Siis visati ta lõvi ette, kes aga muutus taltsaks ega puutunud teda. Lõpuks raiuti temal ja ta isal 225. aasta paiku pead maha.

Traditsioon keelustati pärast oktoobrirevolutsiooni 1917, kuid üheksakümnendatel aastatel, pärast seda, kui 1995. aastal taasavati Moskva ülikooli juures Püha Tatjana kirik, elustus uuesti.  Üliõpilased on hakanud pidustusi ühendama oma õiguste eest võitlemisega.

Paavlipäev – 25. jaanuar

Kristlikus kalendris Pauluse ümberpööramise püha. Eestis saartel, paiguti Läänemaal ja Harjumaal 20. sajandi alguses vähetähistatud püha. Loetletud alal on paavlipäev olnud talve keskpaiga tähistaja. Talvepoolitajana tähistavad seda püha näiteks rootslased, soomlased ja sakslased.

Paavlipäeva ilm ennustab suveilmu: päike – päikseline ja soe suvi ning hea saak; sajune ilm – haigused ja vihmane suvi. Paavlipäeval algas saartel putukate ennetusmaagiline tõrjumine. Igasugune villasetöö oli keelatud. Kehtis veel pühkemete väljaviimise keeld – sinna kohta, kuhu need viiakse, tekib suvel palju usse.

Paulus ehk algselt Saul(us) sündis Tarsoses ja oli äge kristlaste vastane, kes aitas näiteks Stephanuse kividega surnuks loopida. Teel kristlaste kogudust hävitama tabas teda pimestus, selle järel aga sai ta ilmutuse. Pimedana saabus ta Damaskusesse, kus raviti käte pealepanemisega nägijaks. Selle ime järel lasi Saulus end ristida ja sai uueks nimeks Paulus. Sestpeale oli ta tulihingeline kristlane, kes hukati hiljem keiser Nero käsul – tal raiuti pea otsast.

Kokkuvõtte tegi Karin Kuljus

Jõuluks pikad verivorstid,
uueks aastaks õnnesoovid.
Jõuluõhtuks küünlavalgust,
uueks aastaks rõõmsat algust.

Eestlaste jõululaual on traditsiooniliselt ikka olnud verivorst ja hapukapsas. Olles ise hiljuti perega 4 aastat Austraalias elanud, tean öelda, et traditsioonid saavutavad eriti olulise tähenduse just Eestist kaugel elades (sest kodu-Eestis on need justkui iseenesestmõistetavad). Mis puudutab eestipärast toitu, siis siin on välis-eestlased igati leidlikud. Üles otsitakse nii Ida- kui  Lääne-Euroopa vürtspoed, pagarid ja lihunikud ning nõnda jõuavad kõik tuttavad maitsed  ka välis-eestlase söögilauale. Nii sõime Austraalias isugasakslaste peenleiba, horvaatide suitsuvorsti, poolakate hapukurki ja hapukapsast ning jõululaual troonisid itaallaste vürtsikad, ent maitsvad verivorstid.
Kuid Los Angelese Eesti Majas hakkas jõulu eel tööle päris OMA verivorstivabrik, kus valmisid koduse maitsega ülihead verivorstid. Ise tehtud – hästi tehtud!
Varasemalt oli see tähtis verivorstimonopol perekond Kaskla kätes, kuid mõned aastad tagasi tegi perekond ettepaneku jätkata traditsiooni uute jõududega Eesti Majas. Nii tõdevadki Los Angelese Eesti Maja verivorstivabriku eestvedajad Linda Kaskla, Mall Arusalu ja Leila McLaughlin, et seekordne vorstivabrik on järjekorras juba kuues. Seega alustati Eesti Majas vorstide valmistamist 2006. aastal, abiks rohkem kui poole sajandi vanune käsitsi meisterdatud vorstimasin.

Esimesel aastal (2006) valmistati „kõigest“ 240 naela verivorsti. Kahel järgneval aastal (2007 ja 2008) juba 300 naela, ning alates 2009. aastast on valmistatud  iga kord 400 naela verivorsti.
Nende aastate jooksul on töörütm kindlalt paika loksunud ning tööle kuluv aeg aina lüheneb. Mall kiidab, et iga aastaga läheb süsteem aina paremaks. Meeskonnas on 10-11 inimest, kõigil on oma kindel töölõik. Malli sõnul on vorstivabriku meeskond „väga töökas ja vinge“ ja ta lisab: „Kõik peavad nobenäpud olema! Meil on oma kindel kamp, keda ikka tagasi tööle kutsutakse.“ Leila täiendab, et soovijaid on palju, aga võimalusel töötatakse alati sama meeskonnaga. „Samas on hea teada, et vajaduse korral on meil suur tagavarameeskond,“ tunnustab Leila.
Leila ülesandeks ongi igal aastal novembri lõpuks taas meeskond kokku ajada.
Olen seni verivorstivabrikust ainult õe Leila muljete abil osa saanud ja kahetsenud, et Sydneys sellist toredat ettevõtmist ei olnud. Sel aastal oli mul õele Los Angelesse küllatulek planeeritud just vorstivabriku ajaks ning ning seega potsatas ka minu postkasti Leila üleskutse:„Läheb vorstiteoks! Loodan, et saate tulla, sest teil kõigil on oma tähtis koht meie väikeses vorstivabrikus! Meil on ju suurepärane TEAM! SuperTeam!”
Ja rahvas oligi nagu kõpsti kohal!

Mis küll on see, mis rahva kohale ajab? Vastus oli mulle päeva lõpuks selgemast selgem.

Seekord valmis vorstivabrikus taas 400 naela verivorsti, mille tegemiseks kulus 5 gallonit verd, 85 naela tangu, 36 naela pekki ja 30 naela sibulat ning kümnete meetrite kaupa soolikaid.

Kas sellest kogusest verivorstidest siinsele rahvale ikka jagub? Verivorstid tuleb kindlasti ette tellida, aga vorste jagub ka vabamüügi jaoks. Lisaks rändavad külmutatud verivorstid koos külmapakkidega posti teel ka mujale Ameerikasse – Washingtoni, Missouri, Arizona ja Ohio osariikidesse. Varasematel aastatel on vorste tellitud ka Havaile ja Coloradosse.
Mis juhtub siis, kui vorste järgi peaks jääma? Selle peale hüüatab Mall:“Kui midagi järgi jääb, küll me maha müüme aasta jooksul!“ Samas küpseb Eesti Köögi kokal Mallil peas juba uus idee – pakkuda verivorsti Eesti Köögi menüüs. (Eesti Köök on kord kuus toimuv tore üritus, millest mul samuti oli võimalus osa saada.)
Linda Kaskla omab vorstivabrikus kõige rohkem kogemusi, on ju tema maast-madalast oma pere ringis jõulu ajal vorste vorpinud.

Linda kinnitab verd ja maitseaineid kokku segades, et Eesti Majas on töö nüüd palju  lihtsam kui kodus: „Siin on hoopis teine asi! Siin on palju mugavam, ruumid ja köök ja pliit on suuremad!“ Linda pere vorstivabrikus oli 5 kindlat tegijat, ning lisaks veel keegi, kes parasjagu külas juhtus olema. Vorste tehti koguseliselt palju vähem, aga töö võttis kauem aega.

Leila kommenteerib, et ta ei kujuta ette kodustes tingimustes sellist määrimist ja hilisemat koristust ning Linda nendib, et tõesti – ema pärast kraamis ja koristas.
Eesti Majas on kõik töölõigud kindlalt paigas, nii saavad potid pestud ja köök kraamitud tänu Kaie Pallole.

Kaie: „Siin on igaüks oma ala professionaal!“

Mall aga tutvustab oma liinitööd, vorstisegu kokku segamist: „Mul on kõige verisem töö, hakkan seda möksi kokku keerama!“  Enne on tal vaja aga maitseaineid portsudesse valmis mõõta – viis kausikest täitub kiirelt majoraani, tüümiani, salvei, oregano, pipra, muskaadi ja soolaga – ning koguste lugemine ei tohi segamini minna!
Seejärel sõtkub Mall tangu lahti, lisatakse maitseained ja veri. Mall on küünarnukkideni verine ja naerab ühtlasi, et ta on nagu Dracula.

-    Mall, mis teed seal -   Sõtkun verd.

Külliki teatab, et Malli jagub igale poole: „Mall käib ja juhendab ja on tähtis!“
Kui esimene ports tangusegu on suurde punasesse tünni segatud, asub tegutsema toppimismeeskond – Aivar Kokamägi, Leila, Külliki Neuman, Maarja Pallo. Ka mina kuulun sellesse meeskonda. Mulle on see esimene kokkupuude verivorstide tegemisega üldse!

Ilmselgelt pakub nii vorstide toppimine kui ka Aivari „ametinimetus“ mulle kui uustulnukale palju lõbu. Kuna toppimisprotsessis osaleb kõige rohkem rahvast, on siin ka kõige rohkem elevust ja sädistamist, ning loomulikult lõõbitakse ja visatakse siin kõige rohkem nalja.

-    Aivar, mida sina teed? -    Mina olen pumbamees

Leila asetab nobedasti soolika vorstimasina toru otsa, Aivar keerab vorstimasina hooba ja nii see vorst sealt tulebki.

Leila: „Aivar, suru nüüd!“ Ja natukese aja pärast nõudlikult: „Stop- stop-stoppp!“

Leila võtab vorsti vastu, minu töö on vorst edasi siduja Külliki kätte toimetada. Külliki kommenteerib kohe oma tööd: „Mul on välja töötatud kindel liigutus, kuidas asjad käivad.“

Kui vorsti ots on kinni seotud, ulatan meetripikkuse vorsti teisele poole lauda, kus Maarja otsad omavahel kinnitab ning elegantse liigutusega vorsti kaheks ilusaks rõngaks seab. Maarja on vorstivabriku kõige noorem tööline. Tema ennast naistekarja kädinast juba häirida ei lase ning surub vaikselt naeratades endale kõrvaklapid muusikaga kõrva.

Need vorstirõngad on nii ilusad, Eestis poest juba selliseid ei saa!

Töö sujub väga kärmelt. Kokku tuleb meil masinast soolikatesse toppida viis portsu ehk viis tünnitäit tanguputru. Aega kulub ühe portsu peale keskeltläbi pool tundi. 20 minutit oli vist meie rekord.

Kas tüütuks ei lähe see mitme tunni kaupa sidumine? Külliki vastab hoobilt: „Ei, muidugi mitte! Lobised siin, vahepeal on mõni paus. Nagu talgud ju, võtadki seda naljaga ja lõbusalt!“
Aga töö tahab tegemist. Vorstid ootavad kaussides keetmist.
Sigrid Tipton on kõik aastad ühe ja sama töö peal olnud, tema ongi vorstikeetja. Ka Sigrid kinnitab, et tal on oma kindel ja õpitud liigutus. Pliidil tema ees podiseb 5 hiigelsuurt kastrulit. Vorste tuleb keeta täpselt 11 minutit ning seejärel need välja võtta ning jahtuma viia. Täpne ajastamine on oluline, muidu võivad vorstirõngad lõhki keeda. Heidan nalja, et ta on nii professionaalne, et võiks lausa vorstivabrikusse tööle minna.

Esimesed vorstid tulevad potist välja ning Sigrid hüüatab rõõmsalt: „Täiesti perfect verivorstid!“ ning lisab rahulolevalt: „Kvaliteet on väga hea, võrreldes eelmiste aastatega üks parimaid!“

Perfect  verivorstid!

Ka pakkimisruumis käib sebimine – kiled, linad pannakse lauale ning harjavarred jäävad auravaid vorstirõngaid ootama.

Auravad vorstirõngad!

Kadi Dugan ja Karin Kuljus jahutavad, lõiguvad, kaaluvad ja pakivad. Kadil läheb vorstivabrikus neljas aasta, Karinil kolmas. Töö sujub ladusalt.
Kas peab täpne silm olema? Kadi naerab: „Ei, meil on kaalud õnneks! Aga eks neid vorste ikka kaalumisel-pakkimisel sättima peab. Kõige väiksemad on poolenaelased pakid, ja siis kuni kolmenaelasteni välja.“

-    Tüdrukud, kas teil külm ei ole? (Jahutusruum asub sisehoovis ja ilm oli vihmane ning külm). Kadi (fotol paremal): Me oleme ettenägelikult vatid selga pannud. Karin (vasakul): Me oleme ju Eestist!

Kui esimene ports vorste on märkamatult valmis saanud, hõikab Mall, et proovige ikka  liha- ja seeneleiba ka! Ja kas te juustu proovisite?
Lõunapausi ajal söövad kõik mõminal Leila tehtud mulgiputru. Külliki võtab asja tabavalt kokku: „Siin on muidugi tüüpiline eesti naiste värk – Leila juba kandis talgusöögid lauale. Siin teed süüa ja saad süüa. Söök on igal juhul väga olulisel kohal!!“

Ja nõnda ongi lõpuks töökas päev õhtusse veerenud ja rahulolu tehtud tööst ja koosolemisest hinges. Eks see koosolemise ja koostegemise rõõm ongi see, mis vorstivabriku rahva igal aastal jälle kokku toob.
Kogu selle tegevuse juures ongi olulisim ehk meelelahutuslik  moment ning palju oleneb ju sellest, kui palju sa ise selle meelelahutusega kaasa lähed ja seda vastu võtad. Olles ise avatud ja lõbus, ei tundu ka töö tüütu ega raske. „Muidu ju ei tuleks siia!“ kiidab Külliki.

Autor: Katre Ulmas kodu-Eestist, pildid Katre Ulmas

Valgus, kaamera, võte!

2011. aasta viimasel ühisel lõunal Los Angelese Eesti Majas oli meil võimalus lähemalt tutvuda filmioperaator Alar Kiviloga. Härra Kivilo sündis Kanadas, Montrealis, eestlastest sõjapõgenike perre. Tema karjäär on aga toonud ta Los Angelesse, otse filmitööstuse südamesse.

Eestlasele omaselt tagasihoidlikult mainib hr. Kivilo, et kui keegi ütleb filmi kohta, kus tema kaasa tegi, et see oli hea film, väga usutav ja liigutav, siis sellest piisab. Kui aga hakatakse detailselt kommenteerima, et küll selles filmis oli näiteks ilus päikeseloojang, siis see on märk, et midagi on läinud valesti. Hea operaatori tunnus on see, et ta ei tõmba oma tööle tähelepanu. Filmioperaatori töö ei ole vaid tehniline ülesanne sättida õige ava objektiivile ja teha ilus pilt. See amet on palju peenem ja mitmekülgsem.

Läbi aegade on jutud olnud inimkonna osa. Vanasti koguneti lõkke ümber ja jutustati jutte. Tänapäeval juhtub seda üliharva. Selle asemel läheme me kinno või istume televiisori ette ja vaatame filmi. Filmi puhul on  jutustajaid kaks: režissöör ja operaator. Režissöör suunab näitlejaid, jutt tuleb läbi sõnade, liigutuste ja pilkude ellu. Operaator aga tõlgendab režissööri nägemust, selle jutu sisu, jutu teemasid ja teeb selle reaalseks, teeb selle pildiks. Filmioperaator on põhimõtteliselt filmi kaasautor.

Uue filmiga tööle asudes loetakse käsikirja eelnevalt väga põhjalikult, võimalik et 10 korda. Mitte, et seda pähe õppida, vaid et saada tunnetus, kus lõpeb üks stseen ja algab teine, kus on visuaalsed üleminekud. Režissöör ja operaator töötavad koos käsikirja mitu korda läbi, panevad paika mis meeleolu mingis stseenis peab olema, ja millisel näitlejal hetkel peab olema põhirõhk. Operaator on kui režissööri silm, kes tõlgendab tema ettekujutust. See on loominguline protsess, mis nõuab kogemust ja kunstimeelt.

Igale filmile tuleb omamoodi ette valmistuda, uurida vastavat ajalugu, olustikku, lugeda, vaadata filme ning teha uurimustööd. On vaja end võimalikult lahtiseks muuta, lasta kujutlusvõimel lennata, aga samas peab olema ka plaan, kuna film on kallis projekt ja nagu elus asi, mis areneb ja liigub. Võtteplatsile saabudes peab olema valmis reageerima ja tihti oma kõhutunnet usaldama.

Filmioperaator jutustab juttu, mis on stsenaariumis üles kirjutatud, kasutades selleks pildikeelt. Operaator tõmbab tähelepanu tähtsatele detailidele, ta suunab vaatajate pilke, et need paneksid tähele, mis toimub näitlejate silmades, liigutustes ja tegelaste hinges. Operaator loob meeleolu ja tekitab pinget. On väga oluline et operaator tunneks montaaži, sest filmimontaaž loob uusi mõtteid. See, kuidas erinevad kaadrid kokku monteeritakse, tekitab emotsioone ja viib jutu edasi.   Mõnikord on huvitavad kaameravõtted stsenaariumisse sisse kirjutatud, kuid üldiselt juhtub seda väga harva. Operaator on jutustaja, kes ei räägi sõnadega, vaid pildikeelega, mis koosneb viiest elemendist: valgus, kombinatsioon, fookus, värv ja liikumine, või mitte liikumine.

Valgus ja kompositsioon. Mis toimub kaadris, kus on see raam kuhu on pearõhk pandud, kas peanäitleja on ligidal või kusagil kaugel. Kompositsioonimängud on väga tähtsad. Üks alagrupp kompositsioonis on filmiobjektiivid. Igal kaamera objektiivil on oma eripära ja iseloom. Kui tehakse lähivõtteid ja suuri plaane, see tõmbab tähelepanu näitleja näole ja silmadele, taust läheb pehmeks ja on fookusest väljas. Mida ligemal sa oled, seda reaalsem tunnetus tekib. Valgustust sättides saab tihti ka ära kasutada hetke olukorda, huvitavaid varjundeid, oleneb kas stseen toimub päeval või õhtul. Valgustus muutub siis muutub ka meeleolu.

Fookus on huvitav osa filmikeelest ja on selline asi mis igas filmis pidevalt toimub. Filmi võttegrupis on inimene, kes kontrollib fookust (focus puller).  Tema ülesandeks on hoolitseda, et näitlejad on fookuses seal kus nad peaksid olema fookuses. Näiteks inimene on kaugel ja hakkab järjest ligemale tulema, et ta fookuses püsiks, siis tuleb seda pidevalt sättida. See on üpris tehniline töö. Üldiselt on nii et kui keegi filmis räägib siis fookus on selle inimese peal ja tehakse suur plaan. Võib aga väga huvitava efekti saavutada kui hoida fookus hoopis selle teise karakteri peal, kellele see sõnum on suunatud. Näiteks kui antakse edasi kurb sõnum, et siis näidata inimese reaktsiooni. Kaamera kerib lähemale ja see tekitab publikule tunde kuidas oleks reaalselt kurba sõnumit kuulata.

Värv. Kõige algelisem otsus värvi suhtes on et kas film tuleb must-valge või värviline. Värvidel on suur mõju ja siin tulevad mängu ka peakuntsnik ja kostümeerija. Kõik oleneb, millest on jutt, millised on emotsioonid, ja selle põhjal tehakse ka otsused. Tänapäeval saab digitaalselt värve muuta, korrektuure teha ja töödelda, aga on oluline et on olemas põhikonseptsioon, mis värvi üks või teine stseen peaks olema. Aju hakkab reageerima, kui kaadris on midagi teistmoodi, tekib energia.

Liikumine. On palju viise kuidas kaamera saab liikuda. Aegajalt kaamera ei pruugigi üldse liikuda, liigutatakse hoopis näitlejaid. See tekitab tugevat pinget, tõmbab publiku kaasa, kõik jälgivad peategelast. See kuidas üks kaader tekitab üht emotsiooni ja teine teist, on kui väga müstiline. Võtteplatsil operaator uurib võttepaika tükk aega siis jälle teist, ja siis otsustatakse, kuhu kaamera pannakse.

Operaator otsib alati visuaalseid kajasid, kus kordub praktiliselt sama kaader, aga karakteri muutus on võimendatud. Kui karakter ei muutu, siis film ei liigu ka edasi. Operaatori töö on seda muutust näidata, nii et publik saaks sellest aru ja saaks sellest elamuse. Filmi kõige tähtsam osa on karakterid, nende otsused mida nad teevad ja kuidas nad neid teevad, selles ongi filmi elu ja see tõmbab kaasa. Operaatori töö on abstraktsed tunded tõlkida reaalsusesse, nii et need jutustuseks muutuksid. Operaator üritab luua usutava maailma, kuhu publik sukeldub, kui seda aga hakata liialt viimistlema, siis kaob spontaansus ja realistlik tunnetus.

Tekst Karin Kuljus, foto Reet Rand

Laupäeval, 15. oktoobril pidas Los Angelese Eesti Majas ettekande rakubioloogiast ja tüvirakkudest dr. Tõnis Org.

Tõnis lõpetas Tartu Ülikooli bioloogia- geograafiateaduskonna geenitehnoloogia erialal 2002. a. selle eriala esimeses lennus ja kaitses 2010.a. Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas doktoritöö immunoloogilise tolerantsi tekkimisest.  Praegu on ta järeldoktor Kalifornia Ülikoolis Los Angeleses, Molekulaar-, raku- ja arengubioloogia osakonnas, kus ta uurib vere tüvirakkude arengut. Los Angelese Eesti Majja kogunenud suurearvulisele kuulajaskonnale rääkis Tõnis sellest, mis tüvirakud on, kuidas nad tekivad ja kuidas neid erinevate haiguste ravimiseks kasutatakse.

Kõik elusorganismid on üles ehitatud rakkudest. Rakud on väikseimaid autonoomsed üksused, mis on on võimelised iseseisvalt funktsioneerima ja koos moodustavad nad erinevaid kudesid ja organeid, mis omakorda tagavad terve organismi funktsioneerimise. Tüvirakke eristab teistest rakkudest see, et jagunemise teel paljunedes võivad nad tekitada endasarnaste rakkude kõrval ka endast erinevaid, koespetsiifilisi rakke ning seetõttu on neid võimalik kasutada haiguse läbi kahjustatuid kudede ja elundite taastamiseks.

Tüvirakke, mis võivad jagunedes tekitada ükskõik millise teist tüüpi raku vastavas organismis nimetatakse pluripotentseteks. Inimese kehas on üle 220 erineva rakuliigi, seega võivad inimese pluripotentsed tüvirakud muutuda enam kui 220-ks erinevat tüüpi rakuks. Vastavalt sellele kuidas pluripotentseid rakke saadakse eristatakse omakorda embrüonaalseid tüvirakke ja indutseeritud pluripotentseid tüvirakke.

Embrüonaalsed tüvirakud saadakse viljastatud embrüost. Kuigi enamasti kasutatakse selleks kehavälisel viljastamisel ülejäänud rakke (viljastatakse mitu rakku, emakasse sisestatakse vaid üks), on siiski tegemist eetilise probleemiga, sest uute tüvirakkude saamiseks kasutatakse embrüosid, millel on potentsiaal areneda inimeseks ning kriitika sellise protseduuri vastu on sarnane abordivastasele kriitikale.

Teine probleem embrüonaalsete tüvirakkude kasutamisel rakuteraapias on immunoloogiline. Inimese immuunsüsteem on välja kujunenud kaitsmaks organismi erinevate patogeenide (bakterid, viirused) eest. Et seda efektiivselt teha oskab immuunsüsteem eristada oma võõrast ja kõik organismi sattunud kehavälised objektid hävitatakse. Kuna embrüonaalsed tüvirakud ei pärine inidiviidist keda ravida püütakse, asub patsiendi imuunsüsteem kehase sattunud võõraste rakkude vastu võitlema. Samasuguse väljakutsega peavad arstid seisma vastakuti erinevate organite siirdamisel. Seetõttu püütaksegi leida patsiendiga võimalikult sarnane doonor ja operatsiooni järgselt surutakse imunnsüsteem alla.

Immunoloogilise sobivuse probleemi lahenduseks on väljatöötamisel “ümberprogrammeerimise” põhimõttel toimiv terapeutiline kloonimine:  viljastatud munarakust eemaldatakse rakutuum koos DNA ehk geneetilise materjaliga ning inimeselt, keda tüvirakkudega soovitakse ravida võetakse mõni teine, tavaline rakk (näiteks naharakk), millest võetakse välja rakutuum ja pannakse see munaraku tuuma asemele. Nii on võimalik saada tüvirakke, mille geneetiline informatsioon pärineb patsiendilt ja seega pole karte immunoloogilist sobimatust. Inimeste puhul kloonimisprotsess veel päris hästi ei tööta, sest sel viisil tekitatud rakud ei ole seni hakanud edasi paljunema, küll aga on edukalt kloonitud teisi imetajaid nagu näiteks lammas, hiir, kass.

Et seesugune kloonimine ei lahenda siiski ülalmainitud eetilist probleemi, siis on teadlased välja tulnud meetodiga, kuidas juba lõplikult differentseerunud rakke tagasi tüvirakusarnaseks muuta. Patsiendilt eraldatake diferentseerunud keharakk (näiteks naharakk, vererakk või närvirakk) ning selles pannakse tööle teatud geenid, mis muudavad raku tagasi pluripotentseks. Sellisel teel saadud tüvirakke kutsutakse indutseeritud pluripotentseteks tüvirakkudeks ja kuna selliseid rakke on võimalik saada patsiendilt endalt on lahendatud ka probleem immunoloogilise sobivusega. Probleemiks antud juhul see et meetodid, mida kautatakse tüvirakuks tagasiprogrameerimiseks vajalike geenide töölepanemiseks on potentsiaalselt onkogeensed, ehk võivad põhjustada vähki.

Täiskavanud organismis pluripotentseid tüvirakke ei leidu, küll aga on seal olemas koespetsiifilised tüvirakud. Sellised tüvirakud ei ole võimelised jagunema mistahes teist tüüpi rakkudeks, vaid ainult teatud kindlat tüüpi rakkudeks. Nii näiteks on vere tüvirakud vajalikud valgetele ja punastele vererakkude uuendamiseks ja nahas leiduvad tüvirakud uuendavad  erinevaid naharakke. Koespetsiifilisi tüvirakke saab seetõttu kasutada ainult koespetsiifiliste haiguste raviks.

Põhjalikumalt on koespetsiifilistest tüvirakkudest seni uuritud just vere tüvirakke. Täiskasvanud inimesel asuvad veretüvirakud luuüdis ja neid on võimalik eraldada ja erinevate verehaiguste nagu aneemiad, leukeemiad ravis kasutada.
Vere tüvirakke on võimalik saada ka nahaväädi verest peale lapse sündimist. Kuigi sellisel moel on vere tüvirakke lihtne koguda ja puuduvad keerulised eetilised probleemid, on protsessi puuduseks see, et antud meetodiga saab tüvirakke koguda vaid üks kord inimese elus ja samas on tüvirakke nii piiratud koguses, et neist piisab vaid imikute ja väikelaste (verehaiguste) raviks. Lisaks on väikelastel tekkinud verehaigused enamasti geneetilise taustaga ja seetõttu on nabaväädi verest saadud tüvirakkudel samad geneetilised puudused mis lapsel selle haiguse põhjustasid.

Mainitud piiranguid tuleks silmas pidada nabaväädi vere paljureklaamitud verepankadesse hoiustamisel, aga pikemas perspektiivis võidakse nendelegi probleemidele lahendused leida. Nii uurivadki teadlased praegu seda, kuidas keharakke ohutult tüvirakkudeks muuta, kuidas koespetsiifilisi tüvirakke väljaspool inimkeha koekultuuritassis tekitada ja kuidas olemasolevaid tüvirarakke katseklaasis edukalt paljundada, et neid oleks seejärel võimalik erinevate haiguse ravimiseks kasutada.

Tõnis Orgi praegune uurimisteema on seotud vere tüvirakkude arenguga embrüos ja hiljem luuüdis , et seda protsessi siis katseklaasis kunstlikul moel matkida.

Soovime talle palju edu.

Tekst Lumme Erilt, foto Reet Rand

Intervjuu – Los Angelese Eesti Teater

Los Angelese Eesti Teater, mis sai alguse 1950. aastal, tähistas 15.oktoobril oma 61. hooaja algust piduliku ôhtusöögiga Los Angeles Eesti Majas.

Õhtu aukülalisteks olid Los Angelese Eesti teatri pikaajalised aktiivsed liikmed Astra Shore (lavastaja), Johannes (Karu) Nukk ja Matti Riivald (näitlejad), kes sellel suvel tähistasid tähtsaid juubeleid.

Enne piduliku ôhtusöögi algust oli mul au kohtuda juubilaridega ning pitsi konjaki saatel vestlesime elust, olust, teatrist ja teatri rollist juubilaride elus.

——————————————————————————————————————————————

Alustuseks veidi taustinfot ôhtu peategelaste kohta.

Härra Johannes (Karu) – 85, näidendeid kokku u. 12

Hr Johannes saabus Los Angelesse 1949. aastal kui oli 23 aastane.  Tema esimene näitemäng oli 8 aastaselt ja käesoleva aasta etendus ei jää sugugi viimaseks!

Härra Matti – 70, näidendeid kokku u. 5 vôi 6

Hr Matti on sündinud Saksamaal ning Ameerikasse saabus vanematega 1949. aastal kui oli 8 aastane.  Los Angelesse tuli Matti 1969. aastal puhkusele ja pole siiani lahkunud. Hr Matti on suurepärane laulja, kelle eesti keel on väga sorav.  Selle asjaolu teeb eriti auväärseks fakt, et Eestit külastas Matti esimest korda 2011. aasta suvel.

Proua Astra – naisterahva vanust ei sobi avaldada (nii 80 kanti), näidendeid kokku u. 25

Glamuurne daam, kes on sündinud Saaremaal, tegelenud tantsu ja näitlemisega terve elu.  Olles sündinud enneaegsena ning kuna lapsena olid tal lisaks ka veidi kôverad jalad, siis soovitas arst emale laps tantsima viia.  Astra käis Tartus Tiina Kapperi tantsukoolis ja Uudo Väljaotsa balletikoolis.  Ameerikasse Chicagosse jôudis Astra pärast peatust Saksamaal.  Chicagos liitus ta Eesti seltskonnaga, kus ôppis proua Entsopi käe all näitlemist. Edasi Los Angelesse sattus pr. Astra abikaasa kaudu, kes oli Los Angelese kliimast väga sisse vôetud ning tuli seetôttu siia oma residentuuri tegema.

——————————————————————————————————————————————

L.A. Eesti teatri ajalugu vaadates on näha, et teatri etenduste nimekiri on pikk ja mitmekesine aga tegevusaastaid arvestades samas lühike.  Teatri ajaloos on olnud mitmeid pikemaid pause.

Hr J.  Kui meie lavastaja Hr. Kikas vanaduse tôttu eemale jäi, ja enne kui Astra ohjad üle vôttis, oli meil tôepoolest vahepeal surnud periood.  Astra lavastajaks saamisega läks ka teatri elu taas hooga käima.

Meeldiv on näha, et aastate jooksul on väga palju lavastatud just Eesti autorite teoseid.  Kuidas jôudsid teieni algusaastatel näidendite tekstid, arvestades, et enamus inimesi jôudis LA’sse pôgenemise käigus ning kirjandus ei olnud eeldatavalt kôige esmane asi, mida kaasa haarati?

Hr J. Kôigepealt tahaks mainida, et enamus Eesti autoreid, mida me oleme mänginud, on Eesti-aegsed kirjanikud.  Tekste on meile toonud külalised, samas terve Mikumärdi kirjutas üks mees Torontos mälu järgi üles.  Hiljem tekstivôrdlust teinud me ei ole, aga see polegi väga oluline, sest niikuinii vôetakse igast näidendist midagi välja vôi lisatakse juurde, vastavalt sellele kuidas näitlejal see kôige paremini välja kukub.

Milliseid etendusi meeldib teile kôige enam esitada? Mängukava vaadates tundub, et kõige populaarsemad on olnud komöödiad.

Pr A.  Minule isiklikult meeldib komöödia ja ka meie rahvale meeldib see kôige rohkem.   Samas, môned Tsehhovi lühitükid on ka päris hästi välja tulnud.

Hr J.  Komöödiat on näitlejatel kergem mängida kui draamat ja kui draama hästi välja ei tule, siis on tulemus päris hull.  Kuna kôigil oli nôukogude-aegsest Eestist kurbi mälestusi, siis miks mängida midagi sellist, mis toob publikul pisara silma.

Hr M.  Komöödiaga saab endal rohkem nalja ning publikul on lôbus.  Inimestele meeldib naerda ja nautida.  Muidugi kui on romantiline komöödia ja pisar tuleb silma, siis on teine asi!

Kaua vôtab etenduse ettevalmistamine harilikult aega?

Hr J.  Oleneb etendusest aga aasta kindlasti.  Elukutselised teevad proove iga päev, kuid meie käime koos kahe nädala tagant.  Teeme üks kord läbi ja tagasi tulles on jälle ununenud.

Hr M.  Peamiselt sellepärast, et inimesed ootavad oma rollide ôppimisega viimase minutini.  Õpin homme aga homme ei taha kergesti kohale jôuda!

Pr A. Kuna paljud tulevad proovidesse otse töölt, siis on meie proovide harilikuks osaks ka lühikesed söögipausid.   Ma ei mäleta ühtegi proovi kus meil pole süüa olnud.  Kôik käib kôhu kaudu!

Hr J .   See on asi mida üldse vaja pole!

Pr A.  Ma tean, et tema ei taha süüa ja tal on ükskõik!  Aga niipea kui söök on laual, siis Karu käsi on esimene mis midagi haarab!

Kas L.A. Eesti teatri näitlejatega on lihtne koostööd teha vôi on môned kapriissemad karakterid ka olemas?

Pr A.  Igasuguseid on aga me saame läbi nagu üks väike perekond.  Vahel tuleb minul kui lavastajal rohkem käratada aga see kuulub asja juurde.

Hr M.  Üldiselt on lôpptulemus alati meeldiv vaatamata sellele, et sinna jôudmine on vahel läinud üle kivide ja kändude.  Lôpuks ununevad kôik valud ja vaevad, on vaid soov seda korrata.

Kuidas teile näidendite tekstid meelde jäävad?  Kas on ka mingisugune salatehnika mida aastatega lihvinud olete?

Hr J.  Spetsiifilist tehnikat mul ei ole aga kuna mul on väga hea nägemismälu, siis lehed lihtsalt jäävad silme ette.  Samas, kui vanasti jäi tekst pärast 2-3 korda lugemist pähe, siis enam nii ei ole.

Hr M.  Minul pole kunagi kerge olnud. Tuubin ja tuubin kuni lôpuks jääb siiski pähe.

Pr A.  Karul on oma vanuse kohta väga hea mälu ja kui midagi ununeb, siis improviseerib nii, et etendus läheb sujuvalt edasi.

Kes otsustab milline näidend järgmisena lavale tuua ja kuidas toimub rollide jaotus?

Pr A.  Vaidleme palju, otsime, alguses kunagi midagi ei leia aga lôpuks ilmub ikka midagi uut (vôi vana) välja.  Rollidega seoses suurt valikut ei ole, kuid ônneks leidub meil inimesi kes saavad mängida väga erinevaid rolle. Kui mina valin, siis püüan vaadata, et inimene sobib karakterisse.  Vahel on see muidugi raske ja ei ônnestu, eriti kuna on siiski tegu harrastusnäitlejatega, kellele  karakterisse sisseelamine ja tema môistmine ei ole nii tähtis kui professionaalidel.

Hr J.  Valik tehakse mitmeid fakte arvestades aga oluline on leida näidend kus on vähe tegelasi kuna meie teatris ei ole palju inimesi.  Lavastaja ikka esialgu küsib kes on nôus mida tegema, aga samas tuleb  tunnistada, et laia valikut tôesti pole.

Hr M.   Eks noorte eestlaste seas on kindlasti talendikaid inimesi, kuid nemad ei tule kahjuks osalema.

Hr J. Noori on tôepoolest raske osalema saada, seda nii tantsu, laulu kui näitlemise seisukohalt.

Millest vôib see tuleneda?  Kas üheks pôhjuseks vôib olla tôsiasi, et tänastel LA Eesti noortel puuduvad takistused Eestis elavate pere ja sôpradega suhtlemiseks, millest tulenevalt LA Eesti teatril/kooril puudub sarnane tähtsus oma keele ja kultuuri säilitamisel kui aastaid tagasi?

Hr J.  Raske on öelda, mis vôiks konkreetseks pôhjuseks olla ja kuidas saaks rohkem noori punti tuua.  Olen sellele môelnud aga lahendust leidnud ei ole.

Hr M.  Fakt on tôepoolest see, et neid Eesti pôgenikke, kes saabusid siia 1940-60ndatel aastatel, liitis soov eesti keelt ja keeleoskust alal hoida.  Üheks vôimaluseks oli tollal tihe seltskondlik suhtlemine (laul, tants, näitemäng).  Selleks olid inimesed nôus kaugelt kohale tulema ja tööd tegema.  Näiteks vôib tuua Los Angelese Eesti maja, mis ühisel jôul ja nôul on valmis ehitatud.

Hr J.  Kôigil oli sama minevik, kôik olid noored ning kôigil oli soov kokku saada.  Aastate jooksul hakkas see soov jahtuma, siis kui hakkasid tekkima muud huvid.

Kas Los Angelese eestlased on teie arvates teatri rahvas?  Tulevad nad hea meelega etendusi vaatama?

Hr J ja M. Jah, kindlasti!

Hr J. Seda vôib öelda juba selle pôhjal, et me oleme suuremaid näitemänge isegi kaks korda mänginud , nii laupäeval kui pühapäeval ning môned aastad hiljem ka korranud.  Üheks korraks pole ju môtet ôppida!

Kas tuleb meelde môningaid lôbusaid juhtumeid?

Hr J.  Tegime Astraga Los Angeleses etendust Kaardimäng.  Hüppasin kogemata neli lehte edasi aga Astra sai kiirelt asjale järele ja rahvas ei saanud üldse aru, mis juhtus.  Tagasi ju minna ei saa! Tol hetkel ennast muidugi naerma ei ajanud kuna polnud naeru koht.

Pr A.  Sain oma esimese musi Johannese käest Eeskujulikus Abielumehes.  Proovide ajal olime väga korralikud ja ei musitanud, aga peaproovis pidime siiski musi ära tegema!

Milline tähtsus on LA Eesti teatril teie elus olnud?

Pr A.  Minu jaoks on olnud teatril oluline roll minu eesti keele oskuse alal hoidmisel. Kuna minu abikaasa ja lapsed eesti keelt ei räägi, siis tahan neile näidata kui tähtis on see, et nemad oma elus teevad seda mis nende jaoks oluline on.  Vahepeal ma tôepoolest unustasin eesti keele, sest minu ema arvas, et peaksin vaid inglise keeles suhtlema, kuna olen abielus ameeriklasega. Keel aga tuli suhteliselt kiiresti tagasi kui ma oma esimest etendust Suletud Aken ette valmistasin.  Õhtuti käisin keelt ôppimas, kuna ma alguses ei saanud aru, vôi kui sain aru, siis ei oskanud vastata.

Nüüd vanemaks saades olen avastanud, et teatril on ka veel teine oluline roll, eriti just vanematele inimestele.  Kuna silmanägemise tôttu on järjest raskem lugeda, siis teater annab alternatiivse vôimaluse kirjandust nautida.

Hr J.  Minu jaoks on teater andnud vôimaluse laval olla.  Pole vahet kas saalis on üks vôi kaks inimest; peaasi, et saan mängida.

Hr M. Kuigi mulle meeldib näitlemine, siis on ka minu jaoks teatri kôige tähtsamaks rolliks olnud keele alalhoidmine.

Kallid juubilarid!

Pärast intervjuu lôppu sellele tagasi môeldes ning ka nüüd diktofonilt meie juttu kuulates teeb mu meele rõõmsaks ja südame soojaks see, et vaatamata rasketele sündmustele teie minevikus olete te suutnud alles hoida positiivsust, optimismi, lôbusat ja energilist ellusuhtumist, millest tasub nii noortel kui vanematel eeskuju vôtta! Tänan teid südamest meeldiva ja lôbusa intervjuu eest!

Intervjueerimas käis Kristel Suur, foto Reet Rand

Aeg toob asja valge ette.
~ eesti vanasõna

1944. a sügis Eestis Läänemaal. Noor naine Agda Leek saab teate, et tema abikaasa Paul Leek on kodumaad vallanud sõjakeerises hukkunud. Talle antakse Pauli abielusõrmus, dokumendid ja mõned isiklikud asjad. Tuleb eluga edasi minna ning nelja väikese lapse – Valdeko, Antsu, Jaani ja Aino – eest hoolitseda. Agda hoiab alles mälestust armastavast abikaasast ja lapsed hoolitsevast isast.
1950. a algus, Iirimaa rannik, Cobh. Teine noor naine, Leida Leek astub kaubalaeva pardale, et alustada retke uuele kodumaale Kanadasse. Leida on kaheksandat kuud rase, aga soov oma esimene laps ilmale tuua vabal maal on nii tugev, et raske meresõit tundub selle kõrval tühine katsumus. Abikaasa Paul Leek ootab oma reisidokumentide kordasaamist ja saabub Kanadasse kuu aega hiljem, pärast tütre Tiiu sündi. Uuel maal algab uus elu. Aasta hiljem sünnib perre ka teine tütar Enda.
Elu ei kujunenud kergeks kummalegi perele. Murelik ja rõhuv aeg Eestis. Läänemaale Paliverre maha jäänud Agda hoolitsemas üksinda nelja lapse eest. Teisel pool ookeani tundmatu ja võõras maa, põgenikest Leida ja Paul üritavad elu sisse seada. Kuivõrd keeruliseks ja hingematvalt pitsitavaks võib elu ühel päeval kujuneda, ei olnud kummalgi perel sel hetkel aimu.
Mida kõige selle keskel võis mõelda ja tunda Paul Leek?

See ei ole ajalooromaani katkend, vaid tõsilugu. Ühe eesti pere lugu ja seda jutustas laupäeval, 17. septembri keskpäeval Los Angelese Eesti Majja külla kutsutud Tiiu Leek. Eesti Maja alustas uut hooaega traditsiooniks saanud igakuiste kohtumistega silmapaistva inimesega ja sellele järgneva Eesti köögi maitsva lõunaga.

Eesti köögi perenaiste Malle, Leila ja Kaie pakutava värskekapsahautise kartuliga ja kamavahu järele oli meel sätitud juba hommikust saati. Tiiu Leegi vahetut esinemist jälgides oli aga tahtmine seal veel istuda. Kuulata ta perekonna dramaatilist lugu ja haaravat juttu tema enda ereda karjääri kulgemisest.

Tiiu Leek on sündinud Kanadas Montrealis, eestlastest pagulaste Paul ja Leida Leegi peres.
Paul ja Agda Leegi pere saatusse tõi traagilise pöörde Teise maailmasõja lõpueelne aeg. 1944. a septembris otsustas Paul Leek kodutalust Läänemaal lahkuda, võtta kaasa abikaasa Agda ja neli last ning enne vene sõjaväe tulekut Eestist põgeneda. Sadamasse jõudes selgus, et viimane laev vabadusse oli lahkunud. Tuli koju tagasi minna.
Paul oli olnud Eesti Vabariigis aktiivne omariikluse kaitsja. Kuna peret ähvardas punavõimu tagasi tulles hukkasaamine, leebemal juhul küüditamine, otsustasid Agda ja Paul, et Paul läheb mõneks aastaks pagulusse, et siis aegade rahunedes kodumaale naasta. Nagu kõik põgenejad, lootsid ka Agda ja Paul, et see on ajutine. Varsti teatati aga Agdale, et Paul Leek on teel olles surma saanud. Selle teadmisega elasid Agda ja tema lapsed kuni 1962. aastani.
Paul jõudis aga siiski õnnelikult Rootsi. Kodustega ei olnud võimalik ühendust pidada. Vabadus võeti nii Eestilt kui ka neilt, kes sealt välja pääsesid. Kontaktiloomine perega tähendanuks ohtu nii iseendale kui ka pereliikmetele. Eluga võõrsil tuli edasi minna. 1949. aasta kevadel abiellus Paul Rootsis Leidaga ja sealt edasi emigreeruti läbi Iirimaa Kanadasse.
Elu kulges võõral maal tasapisi. Tiiu ja õde Enda käisid koolis, ema ja isa teenisid perele elatist. Teiste eestlastega väga tihedalt läbi ei käidud.

Tiiu sõnul ei saa seda ette heita, et Eesti ajaloost lastele kodus palju ei räägitud. Inimesed olid hirmutatud ja tuleviku suhtes ebakindlad. Esmatähtis oli hakkamasaamine uuel asukohamaal. Paul Leegile ei olnud see hõlbus, kui keerukas minevik ühel päeval õlale koputas ja selgitust nõudis. Agda Kanadas elavad tuttavad olid Eestisse kirjutanud, et Paul Leek on elus ja elab oma uue perega Torontos.

Aasta oli siis 1962. Kaheksateist aastat olid Agda ja lapsed elanud Eestis teadmisega, et pereisa Paul on surnud. Tütar Aino, kes tol saatuslikul 1944. aasta septembripäeval jäi pisikese tüdrukuna Paliverre isa ootama, otsustas nende jahmatavate  sõnumite saabudes kirjutada isale Torontosse, et küsida, miks ta neid maha jättis. Kuidas ta võis nendega nii käituda.
Paulile oli see väljapääsmatu olukord. Ta ei saanud kodumaale kirjutada, ammugi mitte sinna sõita. Elu traagika rõhus aina tugevamini hinge ja hakkas murendama seda taluomanikust meest, kes 1944. aastal Paliverest lahkus. Lohutus leidus alkoholis. Nii muutus isa Tiiu jaoks edasiseks samahästi kui kättesaamatuks. Seletus saabus alles 27 aastat hiljem.
Tiiu alustas oma karjääri modellina. Oli 60. lõpp ja 70. aastate algus, muutuste aeg. 1950. piinlikult kombekusele rõhuv naiseideaal oli muutumas iseseisvamaks. Saabus vabadus katsetada moode, iseteadvalt sigaretti suitsetada ja demonstreerida naiselikkust. See väljendus ka ajastu reklaamides. Modellikarjäär viis Tiiu Euroopa suurlinnadesse ja mitmetesse eri paikadesse Ameerikas ja Kariibidel. Reisid eri maadesse ja kohtumised uute kultuuridega õpetasid tolerantsust ja mõistmist.

1974. a kutsus Toronto Riiklik Filminõukogu Tiiu osalema inglise keele õppefilmis. Järgnes roll filmis Why Rock The Boat, mis viis Tiiu Indiasse esindama Kanadat rahvusvahelisel filmifestivalil. Tutvumine India tolleaegse peaministri Indira Gandhiga ja paljude teiste võrratute inimestega äratas Tiius äratundmise, kuidas iseendaga õnnelik olla. Ei ole mõtet kurta selle üle, mida sul ei ole, vaid pöörata tähelepanu sellele, mis on, ja kuidas saad seda teisi aidates edasi anda.
Tuli uus töö telesaates Science International koos ameerika näitleja Joseph Campanellaga. See äratas rahvusvahelist huvi ning tõi Tiiu 1977. a Los Angelesse, kus järgnes reporteritöö saatesarjas That’s My Line CBS kanalil. Need olid lood ebatavalise ametiga inimestest üle kogu Ameerika.

Harjumuspärasest välja rebis see saade ka reporteri enda, pannes proovile kõrgusekartuse, kui tuli teha lugu New Yorgi pilvelõhkujate aknapesijatega, või mehest, kelle töö oli Mount Rushmore’is mäeküljele tahutud USA presidentide hiiglaslike skulptuurpeade pragusid parandada.
Kõik see pakkus Tiiule põnevust. Tema kaasaelamisega tehtud tööd märgati ja see leidis hea vastuvõtu. Järgnes osalemine uutes teleseriaalides ja filmides.
Tiiu ütleb, et kui sind midagi köidab, siis ei saa miski asi takistada. Los Angelese KTLA telekanal pakkus Tiiule uudistesaate reporteri ametikohta. See oli ahvatlev pakkumine, milles oli ka väike konks. Uudistedirektor arvas, et Tiiu Leek on Los Angelese jaoks liiga eksootiline nimi ja tuleks leida uus.
Tiiu ütles selle peale naljaga, et tehtagu siis konkurss uue ekraaninime jaoks. Seda võeti tõsiselt. 1982. a hakkaski Tiiu Leek uudiseid tegema Karen Lee nime all. Paari kuu pärast tuli pakkumine võtta üle stuudios uudisteankru koht ja Tiiu otsustas, et teeb seda, kui saab oma nime tagasi. Läkski nii, et Karen Lee kadus ja ekraanile jäi Tiiu Leek.

Samal ajal,  27 aastat, 1962-1989, üritasid Tiiule siis veel tundmatud poolvennad ja -õde Eestist temaga ühendust saada. Läbi raudse eesriide nõudis see püsivust. 1989. a pääses teave lõpuks liikvele. Tuttav CBSst helistas Tiiule ja teatas, et Eestist on palutud edasi öelda, et vend soovib temaga kontakti saada.
Vend!? Mis vend? See oli justkui välk selgest taevast. Tiiu uuris välja sel ajal Eestis tähtsas riigiametis töötanud vend Valdeko Leegi kontaktandmed ja kirjutas talle kaheksa lehekülge pika kirja. Vend sai selle kätte ja peagi õnnestus tal ka Tiiule helistada. “Tere, palun tule meile Eestisse külla, meil kõigil on soov sinuga kohtuda,” oli Valdeko öelnud.
Tiiu lendas Helsingisse. Sealt laevaga Tallinna. Sadamas ootamas vennad ja õde, kellest Tiiu ei teadnud aastakümneid midagi. Esmakohtumisel 1989. a räägiti selgeks, mis selles peres oli juhtunud. See oli hetk, mil Valdeko, Ants, Jaan ja Aino said tagasi südemerahu ja leppimise. Nad mõistsid, et isa ei olnud neid hüljanud.
Nii said ühe heitliku saatusega eesti pere eri mandritel asuvad liikmed kokku ja on sealtmaalt tihedas suhtlemises, sageli käiakse vastatikku üksteisel külas. Tiiu poolvendi ei ole enam elavate seas, kuid nüüd on Eestis järgmised põlvkonnad Leeke ja järeltulijaid.

Tiiu sai aga tookordsel kohtumisel seletuse isa kogu elu vaevanud hingevalu põhjustele. Paul Leek suri 1985. a. Tütar soovinuks, et sellest peredraamast oleks kodus varem ja rohkem kõneldud. Siis oleks ta oma isa ja neid olusid paremini mõistnud, kuhu eestlased Teise maailmasõja aegu sattusid. Kuigi Tiiu ütleb, et oma südames leppis ta isaga juba ammu.

Tekst Karin Kuljus, foto Reet Rand

“Terminaator” esineb Los Angelese Eesti Majas 30. septembril!” Peale sellise uudise kuulmist pidin peaaegu teelt välja sõitma! Kaheksateist päeva postitasin Terminaatori laule Facebookis, et ka teistega seda ärevust jagada ja kontserdini jäänud päevi lugeda.

Jäänud veel üks samm, lühikene samm…

Nii kõlas me laul 20 aastat tagasi, kui Eesti taastas iseseisvuse. On jälla aeg selg sirgu lüüa ja heita endalt orjarüü … nii laulis iga eestlane ja uskus sellesse,  hoidis seda usku läbi nende segaste 80-ndate lõpu- ja 90-ndate algusaastate.
Can culture hold people together? See on olnud küsimus ja on ka praegu. Ja vastus on et saab küll. Balti rahvad hoidsid kokku, väljendasid oma arvamust läbi sõnade ja laulude, mitte läbi vägivalla ega jõu. See toimis ning üheskoos saavutati vabadus.
Sama tugevalt, kui eestlased, lätlased ja leedulased kodudes, uskusid ka need, kes välismaal paguluses, et Balti riigid saavad taas kord vabaks. Tung kodumaa heaks midagi ära teha, on olnud alati võõrsil olnute meeltes ja tänu sellele loodi 1981.aastal Baltic American Freedom League (BAFL).

13.augustil tähistati liidu 30. aastapäeva Los Angelese Leedu Majas. Banketile oli külalisi saabunud 140 ringis, valdavalt küll leedulased ja lätlased, aga oli ka paarkümmend eestlast. Olin üllatunud, et meid nii vähe sel õhtul kohal oli, ja ka veidi pabinas kui mõtlesin õhtu lõpu poole plaanitud hümni laulmisele. On meil piisavalt lauluhääli koos? Kohati on see mõistetav, meid on juba rahvaarvult siin vähem kui naaberrahvaid, samas aga, ma oleks hea meelega tahtnud näha suuremat tähelepanu ning toetust liidu tegevusele.
Õhtujuhiks oli kuraasikas Kestutis Reivydas, kes hoidis meeleolu üleval oma hoogsate žestide ja teravate naljadega. Saime kuulda läbi tabava huumori, mis tunne on elada leedulase nahas, lätlase, või eestlase. Paras ports naeru kulub alati marjaks ära ja ei tee ka sugugi halba kui suudame seda aegajalt iseendi kulul teha.

BAFL asepresident Dr. Hendrik Leesment tutvustas liidu juhatuse liikmeid ja VIP külalisi. Järgnes tervitus  president Imants Leitis’e poolt. Oma tervituses tänas Hr. Leitis kõiki kes on toetanud Balti riikide iseseisvuse taastamist ja vabaduse säilitamist. Rääkis põgusalt liidu saavutustest ja tulevikuplaanidest.

Peale maitsvat õhtusööki esines Leedu meesansambel Tolimi Aidai. Kuna oli laupäeva õhtu siis ei hoitud end tagasi, ansambli hoogne esinemine kruvis saalis rahva meeleolu lakke ja lisalugusid tuli aga järjepanu esitada. Ei saa salata, meie lõunanaabrite temperament võib olla nakatav.

Oli kätte jõudnud hetk tunnustada neid, kes on oma tõhusa tööga märkimisväärseid saavutusi teinud liidu tegevuses. President Imants Leitis andis üle BAFL presidendi auhinna (BAFL President’s Award) Dr.Hendrik Leesment’ile. Dr.Leesment astus liitu 1983.aastal, juhatuse liige alates 1992.aastast. Dr.Leesment’iga hiljem vesteldes uurisin miks on oluline et Balti-Ameerika Vabadusliit jätkab oma tegevust veel täna, 20 aastat peale iseseisvuse taastamist? Mis on liidu hetke prioriteedid? Dr.Leesment rõhutas et meie ise ju teame, et Balti riigid olid vabad, ja vabaks peavad alati jääma, enamus maailmast seda ei tea, ning aksepteeris Nõukogude Liitu, nägemata selles vägivaldset okupatsiooni. Venemaa on me naaber, me teame kui ettearvamatu ta võib olla, teda ei saa usaldada. Venemaa on kohati aga tundlik avaliku arvamuse üle ja loodab et sellised kodanikeliidud kaovad ära. Liidud kellel on arvamus, julgevad seda välja öelda ja oskavad seda edasi suunata vajalikele poliitilistele gruppidele. Kuna USA senatis inimesed tihti vahelduvad, siis on lobby-töö pidev. Tuleb tutvuda uute kontaktidega ja oma liidu tegevust tutvustada, et sündmuste tulipunktil mõjukate isikute toetus tagada.  Aktuaalseks teemaks hetkel on Venemaa idee ehitada gaasitorud läbi Balti riikide Läänemerre, et siis Euroopasse gaasi tarnida ja turgu kontrollida. Paraku ei hooli Venemaa ei keskkonnast ega nendest riikidest keda see projekt saastaks. Leedulased tegelevad läbirääkimistega et okupeeritud Königsberg (Kaliningrad) tagasi Leedu valdusse saada.

Ma kirjutan siia vaid mõned näited projektidest, millega BAFL tööd teeb, aga ma tean, et nende töö siin ei ole ammugi mitte lõppenud. Kas ei ole mitte meil nooremal generatsioonil aeg rohkem tähelepanu hakata pöörama taolistele küsimustele? Õppida vanematelt, et siis ühel päeval seda tegevust jätkata?
Banketi peakõnelejaks oli kutsutud Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam. BAFL president Imants Leitis autasustas Hr.Kelamit Balti vabaduse auhinnaga (BAFL Baltic Freedom Award). Tunne Kelami nimi ei vaja tutvustamist, me kõik teame tema hindamatut panust Eesti iseseisvuse taastamises. Hr.Kelam avaldas tänu kõikidele paguluses elavatele leedulastele, lätlastele ja eestlastele, kelle pidev lobby-töö Balti riikide vabastamise kohta kandis vilja 1980-ndate lõpuaastatel, kui saavutati mitmete mõjukate poliitikute toetus. Ilma taoliste väikeste kodanikeliitudeta üle kogu maailma oleks vabaduse taastamine olnud palju raskem, kui mitte võimatu. Oma kõnes peatus Hr.Kelam põgusalt ajaloo sündmustel, mis tol kriitilisel hetkel aset leidsid, mainides et esimestel demonstratsioonidel 1987.aastal ei nõutud mitte vabadust, vaid tõde. Mis juhtus 1939.aastal? Kas oli see liit, kuhu Eesti, Läti ja Leedu seoti, seaduslik ja vabatahtlik, nagu meile õpetati koolis, või oli see vägivald? Rohkem kui 20 Ameerika senaatorit olid saatnud Venemaa presidendile Gorbatšovile kirja, soovitades tal ellu viia avalikustamise poliitika (vene k. glasnost). Uus poliitika lubaks vabalt pidada poliitilisi demonstratsioone ja annaks sõnavabaduse. Selle kirja taga olid Balti riigid ja pagulasorganisatsioonid. Selle taga oli kodanike initsiatiiv ja meeskonnatöö.
Balti riigid on Euroopa Liidus. Mis on me järgmine ülesanne? Hr.Kelam mainis, et Europarlamendi saadikuna töötades on tunne nagu alustaks jälle algusest. Tutvustada tuleb meie riiki, meie ajalugu, kes me oleme ja kui oluline on, et teised samuti mõistaksid Balti riikide tähtsust Euroopas. Euroopa Liit on aru saanud, et ei saa ajaloo sündmustes enne selgust, kui ei teata tõde. Euroopa Liit on tunnistanud, et see mis toimus, oli vägivaldne terror ja Balti riigid on kommunismi ohvrid. Meie kohus on tutvustada Balti riike maailmale. Meid on väga vähe ja seega peame hoidma kokku, iga kodaniku initsiatiiv ja toetus on oluline. Vaprus ja julgus viib meid vabaduseni.

Laulu oli selleks õhtuks rohkemgi plaanitud. Et ka leedukad on tõsised vastased laval, seda saime juba kogeda, nüüd tuli vaid omapoolne panus anda. Maarja Meriste Kivi (esineja nimi Marya Roxx) võrratut laulmist olen ma sel aastal mitmel üritusel kuulda saanud ja olin päris põnevil kuidas me naabrid ta vastu võtavad. Klaveril oli Maarjat saatmas Kaie Pallo ja kitarril Becky. Pärast paari noodijuppi oli rahvas lummatud ja Maarjat enam lavalt minema ei tahetud lasta.
Õhtu viimaseks meelelahutuseks oli õnneloos. Õhtujuht Kestutis Reivydas loosis mitmed suveniire ja maiustusi Eestist, Lätist ja Leedust.
Jõudiski see tore õhtu lõpule. Hümni laulmiste aeg. Alustati Eesti hümniga. Mu kartus hajus hetkega kui kuulsin et kogu rahvas laulab meie hümni selgelt ja kõlavalt nagu oleks see nende emakeeles. Meeldiv äratundmine tuli sisse, kas see ongi see vägi millest me laulnud oleme, ühisel nõul, ühisel jõul, me suudame kõik.

Artikli autor Karin Kuljus

Millal tehakse lõpp vananemisele? Mis on tume aine?
“I want to know how God created this world. I am not interested in this or that phenomenon, in the spectrum of this or that element. I want to know his thoughts; the rest are details.” – Albert Einstein
Mitmetel salapärastel teaduse teemadel sain vestelda Michael Florea’ga, kes oli Los Angelesse sõitnud rahvusvahelisele noorte teadusmessile Intel IESF 2011. Hoolimata võõrapäraselt kõlavast nimest, on Michael täiesti läbi ja lõhki Eesti poiss, kes lõpetamas Tallinna Reaalkooli 11.klassi. Kutsun teda Miikaeliks ja ta ei pane seda sugugi pahaks.
Tänavune õpilaste teadustööde konkurss, mida Eestis korraldab Sihtasutus Archimedes, koostöös Haridus – ja Teadusministeeriumi ja Teaduskeskus AHHAA-ga on järjekorras juba kümnes. Tähekombinatsioon AHHAA ei ole muide lühend viiesõnalisest keerulisest nimest, vaid asi on palju lihtsam: ahhaa, välja mõtlesin! Konkursile laekus 73 tööd gümnaasiumi tasemel ja Michael sai 1.preemia oma töö “GST-GFP liitvalgu ekspressiooni sõltuvus IPTG kontsentratsioonist Escherichia coli’s” eest. Preemia summa 1,100.00 eurot ja sõit Los Angelesse messile.
Karin Kuljus: Palun räägi lähemalt oma uurimustööst.
Michael Florea: On olemas valk nimega GFP mida kasutatakse diagnostilise tööriistana, sest ta helendab ja sellega on võimalik näha kuidas mikrotasandil protessid töötavad rakkude sees. Minu uurimustöö uurib et kui seda valku bakterites kasutada, bakterites kasutatakse seda enamasti põhiliste protsesside juures, siis tuleb määrata intensiivsus, et kui kõvasti see bakter seda sünteesib. Kui seda liiga palju sünteesid, siis see bakter sureb ära, kui aga liiga vähe, siis ei saa jälle tulemusi. Tuleb leida see keskmine osa ja seda minu töö uuribki. Kuidas leida GFP sünteesil kuldne kesktee ja seda just IPTG kogusest.
KK: Kuidas selline idee alguse sai? Miks valisid just selle teema?
MF: Kuna seda GFP valku kasutatakse laialdaselt ja Tallinna Tehnikaülikoolis toimuvad hetkel vastavad uurimustööd, siis otsustasin et see on vajalik ja teen sellel teemal.
KK: Kes Sind juhendas selle tööga?
MF: Oma koolist bioloogia õpetaja Kesti Veskimets ja Tallinna Tehnikaülikoolist teadur Lagle Kasak.
KK: Kui kaua selle projekti tegemine aega võttis?
MF: Neli kuud. Valmistuma hakkasin juba eelmisel suvel aga talvel, detsembris, hakkasin pihta ja märtsis sai valmis. Labori katsetele kulus nii 20-25 tundi.
KK: Mainisid et seda teemat TTÜ-s uuritakse, kas see Sinu töö läheb kohe praktilisse kasutusse?
MF: Jah, see läheb kohe kasutusse, sest see minu projekt on vaid üks osa suuremast uurimustööst,  ettevalmistav töö. See on nagu selline nn. must töö, mis tuleb enne ära teha.

KK: Mis Sa ise sellest kogemusest õppisid?
MF: Väga palju. Kui ma valmistuma hakkasin, ma mitte midagi ei teadnud sellest. Olin seisukohal, et võtan asja, millest ma mitte midagi ei tea ja õpin nii kaua kuni ma tean. Nüüd lõpuks võin öelda, et olen sellest mingit moodi teadlik. Teoreetiline osa oli enavähem all, aga ikkagi, kõik oli uus minu jaoks.
“If we knew what it was we were doing, it would not be called research, would it?” – Albert Einstein
KK: Mis Sa arvad, mis valdkonnas on järgmine suur teaduslik läbimurre? On see maine või on see kosmosega seotud?
MF: Tõenäoliselt igal pool. Teadust on hakatud tegama rohkem, heaolu kasvab ja rohkem pööratakse resursse teadusele. Igal pool tehakse tohutuid avastusi. Bioloogia vallas tõenäoliselt tuleb vähi ravim ja muid universaalsemaid, aga ka ravimite vallas avastusi. Vananemise peatamise uuring ja igavese elu uuring. On avastatud see algmehhanism mis põhjustab vananemist ja nüüd üritatakse seda peatada.
KK: Kõlab väga huvitavalt. Kas see avastatakse juba meie elu ajal?
MF: Seda on väga raske ennustada. Praegune mikrobioloogia tegelebki sellega et muuta midagi raku tegevuses nii et mitte kõiki ülejäänud asju mitte tuksi keerata. Kui see õnnestub siis on teoreetiliselt kõik võimalik. Kujuta ette mis Sa tahad ja tee järgi, aga nii et kogu ükejäänud organismi ära ei riku. Kosmoloogia ja füüsika vallast on kindlasti tume aine mis ootab avastamist ja kvantmehaanika sidumine meie makromaailmaga. Aga ma ei ennustaks midagi ette.
“I never think of the future. It comes soon enough.” – Albert Einstein
KK: Mis Sa arvad mis on need resursid mida me võiksime juba täna kasutada, mis on olemas, aga me ei tea veel hetkel? Tuult ja päikest me juba kasutame.
MF: Kindlasti on tegemist tuulega, tuuleenergia on päikeseenergia tulemus, kuna õhumassid soojenevad tänu päikesele ja rõhkude kallaku tulemusele toimub see õhu liikumine. Kui tahame elada nii et me planeeti ära ei tapa, siis peame kasutama rohkem päikeseenergiat. Mida veel saab energia vallas kasutada on tuumasüntees, kus vesiniku aatomid ühinevad heeliumiaatomiteks. Tuleks kasutada vett mida meil on hästi palju ja sellest saab rohkem energiat kui saab tuumaenergiast, kui kasutada kütusena. See on samas ka lõppev resurss, nii et pikas plaanis tuleks ikka mõelda päikeseenergiale.
KK: Kui kaugel on see aeg mil autole enam bensiini osta ei ole vaja?
MF: Mitte väga kaugel.
KK: Aga Eesti, kus päikest on näruselt vähe, mis oleks see alternatiiv?
MF: Autod võiksid olla küll elektriga töötavad aga seda energiat peab kusagilt saama. Kuna see vesiniku kasutamine tuumakütusena ei ole nii arenenud et seda hetkel saaks kasutada, siis lähima saja aasta jooksul võetaks kasutusele tuumaenergia. Ma tean, et sellele on palju vastaseid aga samas on see kõige jätkusuutlikum ja jääkprodukte kogu hulgas on palju vähem. Kindlasti saja aasta pärast saab kasutada ka vesinikku kütusena.

KK: Kuidas Eestis teaduse tegemisega on? Mis vallas on eestlased kuulsad?
MF: Eestlased on kuulsad kineetikas. Näiteks, eelmine aasta avastas üks noor teadlane tähtsa mehhanismi taimedes mis seob süsinikku, või õigemine kontrollib selle sidumist. Jah, kineetika on suhteliselt arenenud Eestis võrreldes teiste teadusaladega.
KK: Kas õpilaste hulgas on teaduse tegemine populaarne?
MF: Ma arvan et kindlasti on siin arenemisruumi  ja paranemisvõimalusi. Ma arvan, et palju rohkem õpilasi oleks nõus teadusega tegelema kui see oleks populaarne.
KK: Millest see tuleb?
Vastab Kaili Kaseorg, sihtasutus Archimedese konkursside kordinaator: Paljude üikoolide laborid on üsna tõrksad koostööd tegema. Nende seisukoht on see et nemad pühendavad tippteaduse tegemisele ja õpetamisega nemad tegeleda ei taha. See on neile aja- ja resursi raiskamine. Õppejõududel on niigi suur koormus, et kui nad peaksid veel lisaks tegelema sellega, siis läheks asi päris käesti ära.
KK: Michael, kuhu Sa plaanid edasi minna õppima?
MF: Ma kindlasti üritan minna tippülikoolidesse nagu Harvard, Cambridge, MIT. Aga ma ei hellita suurt lootust et sinna sisse saada, sest eeskujulik õpilane ma pole siiamaani. Minu hinded on aegajalt ikka väga keskpärased. Aga ma kindlasti üritan, et hiljem ei saaks endale ette heita et laiskuse tõttu ei viitsinud isegi mitte proovida. Tõenäoliselt jätkan siiski Tartu Ülikoolis.
KK: Mis teaduskonnas?
MF: Ma loodan, et ma saan ikka mitu võtta, mitte et ma mingi eriline oleks, aga mul oleks kahju mitte õppida edasi teisi valdkondi mis on minu jaoks väga põnevad. Kindlasti tahan õppida füüsikat ja kõrvale bioloogiat. Ühe eriala peale jääda on silmapiiri kitsendav. Kindlasti tuleks rohkem teha.
KK: Kellena Sa end kunagi ette kujutad?
MF: Oleneb kui laisk ma olen, vahel on tunne et õpin järgmised kuus kuud jutti, aga siis tuleb tuju et las minna kõik metsa, ei viitsi enam midagi teha. Ma arvan, et lõpetan kusagil tippteadlase ja prügikolli vahel.
“If I had only known, I would have been a locksmith.” – Albert Einstein

KK: Kui Sa siin messil ringi vaatasid, mis teemad jäid silma? Mis on kõige populaarsem valdkond, mida käsitletakse?
MF: Populaarsed teemad on raku mikrobioloogia, biokeemia, vähi ja Alzheimer’i ravimid ja nende uurimustööd. Energeetikas uued energiliigid. Esindatud on teemad, mida praegu lahendatakse väga palju ja on populaarsed.
KK: Mis üllatas?
MF: Keegi oli leiutanud trummipüksid. See oli päris huvitav. Selle asemel et Sa sätid oma trummi kompletki enda ümber ja hakkad mängima, on Sul jalas need spetsiaalsed püksid, kust tulevad trummi helid välja kui nende peale lüüa. See idee oli omapärane.
KK: Kes on Su lemmikteadlane?
MF: Albert Einstein. See tema relatiivsusteooria mis ta välja mõtles. Kui teistel teadlastel oli näide ees, näiteks Isaac Newton, nägi et õun kukkus alla ja avastas et ju siis on gravitatsioon. Einstein aga mõtles, mõtles 20 aastat ja tal ei olnud ühtegi spikrit ees, vaid lihtsalt eksperimentide peal tõestas oma relatiivsusteooria, mille üks osa on see, et aeg ei ole igal pool ühesugune ja mida kiiremine keha liigub, seda aeglasemalt liigub keha jaoks aeg. Näiteks kui mina liiguks valguse kiirusel, siis minu jaoks oleks aeg väga aeglane. Kõik sellised asjad mis on nii ebaloogilised, et mina ei suudaks isegi mõtlema hakata, aga tema mõtles välja ja tõestas ära.
“When you sit with a nice girl for two hours, it seems like two minutes. When you sit on a hot stove for two minutes, it seems like two hours that’s relativity.” – Albert Einstein
KK: Michael, mis on Su lemmikfilm?
MF: Ma kaldun selliste efektsete ja siis mõtlemapanevate filmide vahele. Kõige emotsionaalsemalt on mulle meeldinud Sõrmuste Isanda triloogia. Aga ka filosoofilised filmid, mis panevad mõtlema ja keeravad tüüpilisest meelelahutustööstusest veidi mööda.
KK: Mis Su lemmik raamat on?
MF: Ma arvan et selleks võiks olla Emile Zola “Therese Raquin”, ma ei tea küll miks, võibolla ma olen veidi imelik, aga seal kujutatakse inimest kuidagi loodusliku objektina, väga loomulikuna, ka loomalikuna. Inimese käitumist seostatakse füsioloogiaga, ajuehitusega. Ei idealiseerita inimvaimu, et meil on emotsioonid ja tunded ja et me matame oma surnud ja oleme sellepärast väga erilised, see tegelikult ei ole nii. Seal raamatus on vaadatud kogu maailmapilti sellisena.
KK: Mida Sa vabal ajal teed?
MF: Ma ikka päris palju laisklen ka, vaatan televiisorit, käin ka jõusaalis, teen trenni, see hoiab tasakaalus. Sõpradega käin kinos, pidudel, seda küll saab vähem teha, sest muidu pole minust koolis eriti tolku. Varem tegelesin rohkem muusikaga, käisin kooris laulmas nii koolis kui ka kirikus. Ka Tallinna Poistekooris olin. Leidsin et cello ei ole minu pill ja nüüdseks on selle õppimine ka kuidagi ära kadunud, ja peale lauludele kaasa laulmise ma eriti ei tegele muusikaga.
“If one studies too zealously, one easily loses his pants.” – Albert Einstein
KK: Kas järgmine aasta teed uue projekti?
MF: Kui õnnestub, siis kindlasti loodan teha. Kõige rohkem ma loodangi sellest saada et kui ma nüüd teen uue uurimustöö, et saada rahalist toetust selle tegemiseks ja pigem avab see ikkagi ukse Eestis.

KK: Kui Sinu projekti tuldi uudistama, mis küsimusi küsiti selle kohta?
MF: Mis asi see Eesti on?
Naerame Michaeliga et selle eest peaks konkursi korraldajad talle eripreemia andma, et ta Eestist pärit on. Maa mida keegi ei tunne ega tea. Ja milleks selle üle nii  palju pead vaevata, et Eestist kui imemaast, laia häälega igal pool ei pasundata? Ma julgeks küll täna kihla vedada et ühel heal päeval keegi Eestist leiutab midagi ennekuulmatut teaduses, või mõtleb välja meie oma Nokia või Coca-Cola, maitse asi.
“What really interests me is whether God had any choice in the creation of the world.” – Albert Einstein

Küsitles Karin Kuljus