EESTLANNA TIIU LEEK TEEB PALISADE’IS TEATRIT
May 14th, 2012 by adminVaata ennast kõrvalt: Ameerika elu 30 aastat tagasi
Kolm viimast etendust!
Vaata ennast kõrvalt: Ameerika elu 30 aastat tagasi
Kolm viimast etendust!
Selle aasta veebruaris tunnustas president Toomas Hendrik Ilves nelja inimest Valgetähe III klassi teenetemärgiga. Üks neist hinnalistest aumärkidest leidis kodu siin kaugel Californias töö eest, mis on tehtud Eesti heaks. Teenetemärgi saaja on Mare Taagepera, kes on orgaanilise keemia professor nii California Ülikoolis Irvine’is kui ka külalisprofessor Tartu Ülikoolis. Tunnustus on töö eest kahes projektis: avastusõppe edendamine ja Eesti Metsaülikooli arendamine.
Avastusõpe, inglise keeles "discovery learning", sai alguse 80-ndate lõpus Ameerika Teaduste Akadeemia komisjonide töö kaudu. See on õpe, kus rääkimine ja tegutsemine on tasakaalus ning õpilane ise avastab teatud looduspärasusi. Küll ei tule see avastus juhuslikult erinevate ainetega lihtsalt mängides, vaid on õpilasele suunatud kindla kava järgi. See on täpselt üles seatud uurimuslik õpe, mille jooksul õpilasel tekivad uue materjali õppimisel seosed eriala põhitõdedega. Kui selline arusaam on tekkinud, siis kestab teadmine igavesti, ega ole vaja üle õpetada. Professor Mare Taagepera enda uurimustöö on suunatud nn teadmisruumi teooriale ehk loogiliste seoste ülesehitamisele. Gümnaasiumi lõpetades õpilane mitte ainult ei tunne loodusteadusi põhjalikult, vaid oskab selle teadmisega ka loovalt tegutseda. Programm nõuab, et õpetaja suhtub lastesse erinevalt – ta viib küsimuste kaudu õpilase mõtlemise selleni, et ta ise leiab seoseid ja lõpuks saab seaduse põhimõistetest aru. See metoodika võtab rohkem aega ja vaeva, kuna on vaja rohkem katseid teha ja tuleb vältida kohe kiiresti õigeid vastuseid andmast, enne kui õpilane kaasa mõtelda suudab. Avastusõpe muudab lastele loodusteaduste õppimise köitvamaks. Selle asemel, et pähe õppida kuiv teooria, tehakse asi praktiliselt läbi ja õpitud teema on meeldejäävam.

Fotograafid on imelised inimesed, kes kingivad meile aega. Hetki, mis läbi kaamerasilma vaadatuna igaveseks meie mälestustepagasisse jäävad. Aprillikuu Eesti Köögi külaline oli Los Angeleses tegutsev eesti juurtega fotograaf Kiino Villand, kelle fotosid on kasutanud Rolling Stone, Eesti Ekspressi Areen, Entertainment Weekly, Los Angeles Times Sunday Magazine, Dreamworks, Ogilvy & Mather, Saatchi & Saatchi ja Academy of Television Arts & Sciences (The Emmys). Kiino on jäädvustanud lugematul hulgal moe-, kunsti- ja meelelahutusmaailma tähti. Milline on olnud ta teekond fotograafias oma tänase tasemeni? Mis teeb fotograafist fotograafi? Missugused on tema meeldejäävamad fotod? Kiino oli lahkelt nõus oma mõtteid jagama. Küsijale jäi rõõm teadmisest, et meie Los Angelese eestlaskonna seas on palju andekaid inimesi. Ja alati on Los Angelese Eesti Majas saalitäis huvilisi, kes kord kuus laupäeviti nendest mõnega kokku saavad.
Mida tähendab sinu jaoks fotograafia?
Fotograafial on palju eri tähendusi. See võib olla viis sõpradega mõnusalt aega veeta. Samuti tähendab see oluliste ajaloohetkede jäädvustamist ja kõike seda, mis nende vahele mahub. Lõpuks on see väga tähtis suhtlusvahend, viis, kuidas jutustada lugu, tähtsat sõnumit edasi anda ja tähtsustada. See võib olla viis emotsioone esile kutsuda või teatud teemasid valgustada. Isegi puhtalt lõbu pärast pildistatud pildid võivad kanda tohutut tähendust. Ühelt poolt võib see sõnum olla silmnähtav, varjamatu. Teisalt võib fotograafia jõud olla vaevu hoomatav ja leebe.

Kuidas sa leidsid tee fotograafia juurde?
Ma avastain fotograafia enese jaoks teismeliseeas. Kooli ajalehe juures töötades oli fotografeerimine heaks vabanduseks, et tundidest eemale hiilida. Tõsisema huvi fotograafia vastu avastasin kolledzis fotograafia ajalugu õppides ja nimekaid fotograafe assisteerides. Tuntuimateks neist oli Anton Gobijn (U2, Depeche Mode, jne ). Mida aeg edasi, seda rohkem fotograafia mind enesesse hõlmas. Avastasin enese jaoks moefotograafia, portreefotograafia. Samuti meeldib mulle pildistada kõike mis on muusikaga seotud. Kuid samal ajal väärtustan fotograafina ka sotsiaalsete probleemide kajastamist. Sageli võib minu fotodes näha mitmete erinevate fotograafia elementide ja vormide ühinemist.
Kes võib end pidada fotograafiks? Kas kaamera olemasolu teeb sinust automaatselt fotograafi? Või mõne maineka kooli fotograafia kursused? Mis on see saladus mis teeb fotograafist tuntud ja tunnustatud fotograafi?
Ma arvan, et see sõltub inimese püüdlustest. Vaatamata oskuste tasemele võivad kõik asjahuvilised kutsuda end “fotograafideks”. Paljud inimesed naudivad fotograafiat kui hobi. Ja paljud neist on ilma fotograafia alase hariduseta saavutanud suurepäraseid tulemusi. Alles hiljaaegu lugesin lugu Zoe Strauss’ist, kelle huvi fotograafia vastu sai alguse 12 aasta eest kingitud primitiivsest kaamerast. Tänaseks on tema tööd leidnud endale koha Whitney Biennial’il. Straussi huviobjektiks oli kohalik naabruskond, mida ta omamoodi banaalsel moel kohaliku projekti tarvis pildistas. Ta süvenes oma kandvasse teemasse ja materialiseeris selle väga omanäolisel moel. See on kujukas näide kontsepti olulisuset ja selle kandmisest läbi loomingulise protsessi, mis nõuab teatud määral enesedistsipliini, tehnilisi teadmisi, oma sisetunde kuulamist ja head silma. Kindlasti sellega kõik veel ei piirdu. Saladuseks, mis eristab head fotograafi tunnustatud fotograafist, on kujutlusvõime ja oskuste järjepidev arendamine ning piirangutest vabanemine.

Mis on sinu lemmik fotod ja nende sündimise lood?
Üheks mu lemmik fotoks on foto mille tõin kaasa ka eesti majja. Sellel on Rock & Roll Hall of Fame täht, Beastie Boy Adam 'MCA' Yauch koos Palden Gyatso tiibeti mungaga. See foto sündis 1998 a. San Fransiscos toimunud Tiibeti vabaduskontserdi lavatagustes. See oli väga võimas hetk, mil kõik tänasid üksteist panuse eest tehtud töösse. Adam Yauch oli kontserdiseeria korraldava The Milarepa fondi uheks asutajaks. Palden Gyatso oli kontserdi peakõnelejaks. Ta jagas oma kogemust hiina valitsuse ja sõjaväe hävitavast tegevusest okupeeritud Tiibetis. Tema loost võis leida paraleele Eesti ajaloo ja okupatsiooniga. Mingil loomulikul moel suudan ma ennast mitmel tasandil Tiibeti rahvaga samasatada. Paar nädalat peale eesti maja kohtumist lahkus Yauch meie seast peale kolm aastat kestnud võitlust vähiga. Tema ideed ja püüdlused aga elavad edasi.
Mida tähendab sinu jaoks Eesti? Mida tähendab sinu jaoks eestlus?
Ma olen sündinud ja kasvanud Ameerika Ühendriikides. Minu ema aga on sündinud Tallinnas. Ta oli 9-aastane kui ta põgenikuna New Yorki saabus. Seega olen ma esimese põlvkonna ameeriklane. Eestlaseks olemisel on minu jaoks mitu tähendust. Mind on kasvatatud teadmises, et Eesti on väikeriik, mis on kannatanud mitmete välismõjutuste all. Kuid mitte mingil juhul ei tähenda see allaandmist. Pigem on see olnud just motiveerivaks faktoriks. Mõtlen siinkohal Eesti-El Salvadori jalgpallimängu peale, mida ma L.A. Coliseum-is pildistasmas käisin. Seal oli 15,000 El Salvadori jalgpalli fänni oma meeskonnale kaasa elamas. Eestlastel oli vastu panna umbes 60, heal juhul 80 kaasaelajat. Kuid lõpptulemusena ei osutunud see määravaks. Ma märkasin enne mängu algust eesti jalgpallurite ilmet, millest võisin lugeda arusaamist, et kogu selle armee vastu võitlemine saab olema suur väljakutse. Kindlasti see seda ka oli. Kuid vaatamata olukorra keerukusele said määravaks mänguoskused ja sihikindlus. Võistkonna treener Rüütli hoidis enne mängu algust poiste pinged maas, tagudes palli vahetusruumis poiste vahel edasi-tagasi. Ja eestlased ei andnud alla. Tulemuseks oli 2:0 võit Eesti kasuks.
Mis on sinu seisukoht autoriõiguste kohta?
Rääkides loomeinimestest, olgu need siis fotograafid, illustraatorid või graafilised disainerid, olen seda meelt, et peaks olema paigas effektiivne süsteem, mis aitaks vältida interneti piraatlust ja autoriõiguse rikkumist. Hiljuti kongressile esitatud autoriõiguse seadus on mitte väga läbi mõeldud ja eelkõige välja töötatud suurte korporatsioonde huvisid silmas pidades, olles väga lähedal kodanike vaba sõnaõiguse piiramisele. See meenutab despootlikku rezhiimi. Internet on imeline kommunikatsioonivahend ja vaba sõnavabadus on hädavajalik. Loomeinimeste töö kaitsmine on üks minu missjone. Loodan, et mul on piisavalt kaasamõtlejaid ja koos leitakse sellele dilemmale lahendus.
Kõik inimesed, eelkõige interneti avarustes, peavad muutma oma arusaamist ja etiketti fotode postitamisel internetis. Ma ei soovita siinkohal anda krediiti iga üksiku foto eest mis kuhugi postitatakse, nagu mõne viieaastase sugulase tuhandetest fotodest koosnevad fotokatsetused. Kuid ei ole raske lisada “Ph: Eesnimi Perekonnanimi” postitatud foto kirjeldusse. Suhtu fotograafidesse mõistvalt. Nad panevad oma loomingusse tohutult energiat ja aega.
Kiino töödega voib tutvuda tema kodulehel www.kiinovilland.com ja
Facebookis https://www.facebook.com/Kiino.Villand.Photographer.Director.DJ
Fotograaf Kiino Villandiga vestles Reet Rand
Photographers are amazing people. They give us time as a gift, a gift of moments, which seen through the eye of the camera, become a permanent part of our memories. Our guest for the April Estonian Kitchen was Kiino Villand, the Los Angeles based photographer and director of Estonian descent. His talents have been sought by clients, including Rolling Stone, Areen/Eesti Ekspress, Entertainment Weekly, Los Angeles Times Sunday Magazine, Dreamworks, Ogilvy & Mather, Saatchi & Saatchi and the Academy of Television Arts & Sciences (The Emmys). Kiino has memorialized countless fashion, arts and entertainment stars. What was Kiino’s road in photography that brought him to his current status? What does it take to create a memorable photograph? And what photographs have remained his favorites? Kiino generously agreed to share his thoughts. I came away happy, knowing that within our Los Angeles Estonian community there are so many talented individuals who, once a month on a Saturday, come to our Los Angeles Estonian House to share their memories and expertise to a room full of interested listeners.
What is photography for you?
Photography is so many things. It can be a way to have fun with friends. It's also a means of capturing important points in history and everything in between. Ultimately it's a very effective communication and story telling tool, a way to convey or emphasize a specific message. It can be a way to evoke emotions or shed light on certain topics. Even when shooting just for fun, photographs can carry tremendous meaning. On the one hand, the message can be obvious or overt. Conversely, the power of photography can be very subtle or mild, like the ocean tide.
How did you get into photography?
I got into photography as a teenager. At first as a legitimate way to get out of class while shooting "assignments" for the school newspaper & yearbook. Then I developed a more serious interest in college. Studying the history of photography and the issues involved (critical studies) were very important as well as working as an assistant to several great photographers. Perhaps the best known was Anton Corbijn (U2, Depeche Mode, etc.). Once I began exploring it more and understanding it more, I became further drawn to it. I love shooting fashion, portrait and music work. But I also realize how important a role it can play in the realm of social issues. So I try to complement or sometimes incorporate elements of one form into another, occasionally blending forms.
Who can consider themselves a photographer? Everybody who has a camera? Everybody who went to school for it? What is the 'secret ingredient' that makes one a great photographer?
I think it depends on your intentions. Regardless of skill level, of course anyone can consider themself a "photographer". Naturally, plenty of people are self-taught or enjoy it as a hobby. And plenty of people without formal training excel at it. I recently came across the story of Zoe Strauss, a woman who started shooting after someone gave her a basic camera 12 years ago. She now has a spot in the Whitney Biennial. She simply shot her neighbors in a fairly banal way for a community project but did it in a manner that stood out as a whole. Here's a person who focused on a meaningful concept and carried it out in a thoughtful way. The creative process absolutely requires a certain degree of discipline, learning how to use your tools, refining your instincts, figuring out what's appealing to the eye, etc. But it's not something that should be considered exclusive. The main limitations would be one's imagination and the determination to develop your skills. Overcome those limitations and there’s your ‘secret ingredient’!
What are some of your favorite images? Tell me their stories. What would you consider your best shot?
That would be one of the prints I brought to the Estonian House for my photography talk. It's of Rock & Roll Hall of Fame inductee, Beastie Boy Adam 'MCA' Yauch with The Venerable Palden Gyatso, a Tibetan monk. I took that photo backstage after the first Tibetan Freedom Concert in San Francisco, '98. It was an extremely poignant moment when everyone was giving thanks to one another for doing what they were doing. Adam Yauch co-founded The Milarepa Fund, which produced the Tibetan Freedom Concert series. Palden Gyatso was the keynote speaker who shared his first hand experiences dealing with the brutality of the Chinese military and government currently occupying Tibet. There are obvious parallels with Estonia's own history in dealing with a certain oppressive and unjust occupying regime. So I naturally identify with Tibetans on several levels. Sadly, two weeks after my talk at the Estonian House, Yauch succumbed to a 3 year battle with cancer. Of course his efforts live on in many ways.
What does Estonia mean to you? What are your memories about Estonia or being an Estonian?
I was raised in the U.S. It was my mom who was born in Tallinn and arrived in NY when she was 9. So I'm first generation American. Being Estonian means several things to me. Personally, I always identified with the notion that we're a small country which dealt with very adverse conditions. But in no way does that have to mean it's debilitating. If anything, it can be a motivating factor. The underdog stance. Thinking about the time I photographed the Estonian national football team recently at the L.A. Coliseum. Sure, there were 15,000 El Salvadoran fans roaring for their team. We comically had roughly 60 fans, maybe 80 max. Ultimately, that didn't matter. I noticed a moment on the Estonian players' faces at the start of the match hinting that the lopsided crowd might make this a daunting challenge. And yes, it was certainly intimidating. But the skills were there. The determination was there, despite the appearance of the situation. Coach Rüütli kept the mood light by kicking balls around in the locker room. The players leaned into their opponents, ran hard and never gave in. The result: Estonia won 2-0.
Where do you stand on the copyright issue?
When it comes to small independent creators, be it photographers, illustrators, graphic designers and so on, I believe there should be an effective system in place which makes it easier to address the problems of online image piracy and copyright infringement. Of course the laws that were recently presented to congress were an over reach and not well thought through. They ended up being more about protecting corporate interests and came dangerously close to being a disastrous threat to freedom of speech. Thoughts of oppressive regimes come to mind again. The internet is an amazing means of communication and free speech is essential. That said, I am definitely an advocate for independent creator protections and will continue to stay on top of this matter. I hope others do so as well so our collective intelligence can figure this dilemma out.
People, especially on the internet need to improve their attribution ettiquette when posting images. To be honest, I'm not suggesting every single image, including the thousands of images shot by someone's 5 year old niece should have a photo credit. But within reason, it's not very hard to include a "Ph: First Name Last Name" as part of the description. Be nice to photographers, they put a tremendous amount of time into their craft.
You can view more of Kiino’s work at www.kiinovilland.com and https://www.facebook.com/Kiino.Villand.Photographer.Director.DJ
Reet Rand
Selles uudiskirja numbris räägime lähemalt eesti kooli pesamunadest.


sõpradega. Lukas on koolis käinud 2aastasest peale. Nagu vanem vend Thomas ja noorem õde Annalisa, on Lukas estalian, kuna ema Helena on eestlane ja isa Garry itaallane. Lukas pole Eestis veel käinud. Ta saab eesti keelest väga hästi aru, kuid rääkimine ei tule kergelt.






Seekord tuleb juttu Los Angelese eesti kooli poisteklassist ja nende õpetajast Biret Rebbasest.

Emil Veideman is also nine years old. He was born in Estonia and has lived in America for four years. He has attended Estonian School for 3.5 years. He has no difficulty with Estonian, though he now speaks more in English, but often reads Estonian language books at home. In addition, he also speaks Russian. He says he still likes Estonian School. He likes to study, learn something new and play with friends. His parents, Helen and Andrei, try to go back to Estonia with Emil once a year. That is the year's most anticipated event! Nature in Estonia is his favorite as well as visiting museums, Old Town, hamburger gravy and pickled pumpkin. Being there, he feels truly at home. When he grows up, his goal is to become a scientist.
Tekst Kadi Dugan

1. aprill – karjalaskepäev
Karjalaskepäeval tuli oma kari, isegi kui sadas lund või rahet, korraks välja viia. Sellega tagati oma karjale hea tervis. Tavaks olid hea õnne tagamiseks ka erinevad maagilised toimingud: loomadele ristimärkide joonistamine, nende nõiakollaga suitsutamine, nõidussõnade lugemine, karjase rituaalne kastmine. Kui sul aga kariloomi pole, siis riietu vastavalt ilmale ja mine jaluta, kas üksi, sõprade või oma lemmikloomaga, veidi õues. Värske õhk tagab igal juhul hea tervise! Tänapäeval seostub 1.aprill mõistagi ka naljategemisega, nii et vaimukat mõttelendu ja hääd ninapidi vedamist!
1. aprill – urbepäev – liikuv püha (pühapäeval enne ületõusmispühasid)
Tänane urbepäev ehk palmipuudepüha alustab suurt ehk vaikset nädalat. Siis käidi kirikus ja leeripoisid said esimest korda armulauda maitsta. Selle päeva hommikul tuli vara üles ärgata ja pajuokstega magajaid vitsutada, et virkus majja tuleks. Neiud, kes end kreemide ja puudritega ehtida püüavad, proovigu järgmist nippi: pane pajuvitsad mõni päev enne urbepäeva vette likku. Urbepäeva hommikul pese nägu leoveega. Küll see teeb alles näo ilusaks!
6. aprill – Suur reede
Kristlikus maailmas on suur reede Kristuse surmapäev. Ka vanade eestlaste jaoks oli see päev oluline püha. Öeldi, et suur reede on nii suur püha, et siis tohi lapsigi välja jooksma lubada. Rangelt tuli jälgida keeldudest kinnipidamist: ei tohtinud töötada, riielda, abielluda, külas käia. Järgi sinagi täna neid reegleid järgida ja austa päeva pühadust.
8. aprill – lihavõtted ehk ülestõusmispühad
Lihavõtteid on nimetatud ka kevadpühadeks, munapühadeks, kiigepühadeks – kõik räägib sellest, et see tähtpäev on mitmekesise kombestikuga. Nimi "lihavõtted" viitab vastlapäeval alanud paastu lõppemisele ja sellele, et võis jälle liha süüa. Ülestõusmispühad on suur kristlik rõõmupüha, millega tähistatakse Jeesus Kristuse surnust ülestõusmist, kuid eestlased on seda ühtlasi tähistanud ka kevadpühana, sest see langeb ajale, mis päev on juba pikem, õhku ja valgust rohkem ja loodus tärkamas. Kevadist kiikumist alustati just lihavõtteajal – küla noormehed ehitasid kaunisse kohta kiige, noored neiud, kel isu kiikuma minna, tõid kiigeseppadele aga omalt poolt paelu, võid, mune jne. Sel päeval tasub minna välja värsket õhku hingama ja loodust imetlema. Kindlasti tuleks üles otsida üks kiik, et kombekohaselt kiigeaeg sisse õnnistada.
14. aprill – künnipäev
Künnipäeval tuli ärgata võimalikult vara ja asuda vaatama, et kõik põllutööriistad kasutamiseks korras oleks. Siis viidi hea viljakuse saavutamiseks põllule koorem sõnnikut ja künti kevade esimene vagu. Kui põlluriistu pole, mis ülevaatamist vajavad, siis päramine aeg on kontrollida oma jalgratta sõidukõlbulikkust. Kui sa aga autota hakkama ei saa, siis vähemalt ära unusta, et peagi lõpeb talverehvide lubatud kasutamise aeg.
23. aprill – jüripäev
Jüripäev on olulisim karjalaske- ja põllunduspüha. Vanadel eestlastel oli siis kombeks teha igasugu rituaalseid toiminguid, mis pidid tagama karja hea tervise. Metsloomade, eriti huntide peletamiseks, süüdati jüriööl lõkkeid. Jüripäev oli ka suur kolimise päev: siis toodi lapsed koolist koju ja taludesse asusid elama suvised abilised – sulased ja tüdrukud. Kaasajal ei maksa vist loota, et koolid lapsed tänasest vabaks lasevad. Vaatamata sellele võiksite võtta endale vähemalt vaba õhtu, minna loodusesse, süüdata lõke (märgistatud tuletegemise kohas!), ja juua sooja teed. Ka võiks igaüks istutada ühe puu, sest just jüripäeval maha pandud puu läheb hästi kasvama.
25. aprill – markuse-, marguse-, äkksurma-, ussikuningapäev
Markusepäeva nimi tuleb kirikukalendrist – evangelist Markuse mälestuspäev. Tema poole pöörduti, kui sooviti abi saada ootamatu surma vastu. Meie esivanemad ennustasid siis ilma ja saagikust. Loomadele anti puhkust ja jälgiti loodust, et paika panna põllutööde ajad.
Keda põllutööd ei puuduta, võiksid näiteks küttekulude planeerimise eesmärgil kõrva taha panna:
Kui täna hommikul soe ilm on, tuleb soe ja pikk sügis.
Kui aga markuseööl külma tuleb, tuleb veel 40 päeva külma.
Los Angelese Eesti Majas oli Eesti köögis põnev ja hariv koosviibimine. Seekord oli külas Los Angelese maakonna keskhaiglas (LA County US Hospital) töötav traumakirurg doktor Peep Talving. Vaatamata mehe väga tihedale töögraafikule õnnestus see pikka aega planeeritud kohtumine lõpuks teoks teha.
Peep Talving on pärit Haapsalust ning alustas oma õpinguid Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Doktor Talvingul on olnud võimalus ennast täiendada mitmes välisriigis. Kõigepealt viisid õpingud teda Karolinska Instituuti Rootsis, kus ta 2006. a kaitses meditsiiniteaduste doktori kraadi traumakirurgia erialal. Edasi järgnes töö New Yorgis Bronx Municipal Hospitalis ja seejärel Kaplinnas Lõuna-Aafrikas. Hetkel töötab Peep Talving traumakirurgina Los Angelese maakonna keskhaiglas. Maailma ühe suurima haigla traumakirugide gruppi sattus doktor Talving selle juhi, kogu maailmas tuntud traumakirurgi ja -teadlase, dr Demetrios Demitriadese isiklikul kutsel.
Dr Talving andis kuulajatele esmalt ülevaate Los Angelese maakonna keskhaiglast, seejärel rääkis traumakirurgi igapäevatööst ning lõpuks teadustööst, millega ta lisaks ravimisele jõuab tegeleda.
Los Angelese maakonna keskhaigla ehitati eelmise sajandi alguses (1928-1932), ja töötas edukalt kuni linna tabanud suure maavärinani 1996. Selle sajandi alguses valmis vana haigla kõrvale uus ja moodne haiglakorpus. Praegu tegutsev haigla ehitati väga kõrgete nõudmiste järgi, võimaldades traumakirurgidel tegutseda tipptasemel ja anda kiiret abi.
Tegemist on maailma ühe suurima haiglaga, kus antakse abi üle 150 000 inimesele aastas ning kus ainuüksi traumamaosakonnast käib aasta jooksul läbi enam kui 6000 elu ja surma piiril vaakuvat haiget. Tegemist on esimese taseme traumahaiglaga, mis on ühtlasi ka üks tuntumaid traumakeskusi USAs.
Doktor Talving selgitas kuidas traumasid klassifitseeritakse, millised on kõige sagedasemad ja millised raskemad traumad. Kuulihaavad, pussitamised, rasked ajuvigastused – kõikide nende juhtumitega peab dr Talvingu iga päev tegelema. Meile kirjeldati kannatanu haiglasse toimetamise viise, rõhutades, kui kriitilise tähtsusega on üliraskes seisundis patsiendi haiglasse jõudmise aeg. Liiklusummikute vältimiseks kasutatakse kiirabis sageli helikoptereid, mis maanduvad haigla katusele. Haiglasse saabuvatele üliraskete vigastustega patsientidele on iga sekund eluküsimus ning traumakirurgias töötava meeskonna ülikiire valmisolek ja nende väga täpne tegutsemine võib aidata isegi esmapilgul lootusetu haige taas elule.
Esmaabi andvad arstid peavad olema valmis viie minuti jooksul peale piiparist tuleva häiresignaali saabumist. Arstide otsused raviviisi kohta peavad toimuva väga kiiresti ja kogu meeskonna tööst sõltub patsiendi edasine saatus. Arstide kiire tegutsemine ja oskused suudavad tänapäeval päästa üllatavalt suure hulga üliraskelt vigastatud patsiente. Doktor Talving on üks meeskonda kuuluvast neljast tsiviilkirurgist, kelle oskused on üliolulise väärtusega.
Traumakirurgi igapäevatööst andis hea ettekujutuse jutu juurde näidatud rikkalik pildi- ja videomaterjal, kus võis ilustamata näha traumaoskonda saabuvaid patsiente ja nendele osutavat abi. Võimalik oli oma silmaga näha videot, kuidas arstid tegid elustava torakotoomia, rinnakorvi avamise, ja lahtise südamemassaazhi.
Ilmselt panid paljudele saalisviibijatele nähtud videod ja pildid traumaosakonna igapäevatööst külmajudinaid üle selja jooksma, kuid samas andis see meile reaalse pildi traumaosakonna igapäevatööst ning pani mõtlema, milliseid jõupingutuse teeb haigla meeskond päevast päeva, et päästa juuksekarva küljes rippuvaid inimelusid. Võrreldes varasema tööga Rootsi haiglas, kus teravate vigastustega traumade arv oli väike ja töö ilmselt traumakirurgile liiga "igav", pakub töö Los Angeleses erialaliselt palju. Siin on võimalik töötada iga päev väga raskete teravtraumadega. See paneb arsti proovile ja annab suure kogemuse.
Lisaks traumakirurgi tööle tegeleb dokor Talving nii õpetamise kui ka teadustööga Lõuna-California Ülikoolis. Tänu haigete arvukusele on Los Angeles maakonna keskhaiglas võimalik teha väga laiaulatuslikke uuringuid ja statistikat ning sealne traumaregister on maailma üks suurimaid vigastuste kohta käivaid andmebaase. Haigla traumaregister on unikaalne, sest sisaldab detailset infot iga viimase 20 aasta jooksul traumaga sinna sattunud patsiendi kohta. Iga patsiendi kohta tehakse põhjalik analüüs, mis võimaldab teha unikaalseid teadusuuringuid. Peep Talving on avaldanud paljut teadusartikleid maailmas enimtsiteeritud teadusajakirjades. Teadlasena oli mul äärmiselt meeldiv kuulata arsti rääkimas sellest, kui oluline on lisaks ravimisele ka dokumenteerida põhalikult haigete kohta käivat teavet, seda süstemaatiliselt analüüsida ning saadud tulemusi avaldada. See näitab, et Peep Talvingule pole oluline mitte üksi patsientide ravimine, vaid ka traumajuhtumite detailne analüüsimine. Sellise teadustöö tulemuste põhjal on võimalik välja töötada ja rakendada uusi ning efektiivsemaid raviviise tulevikus ning seeläbi päästa veelgi rohkem kriitilises seisundis traumahaigeid.
Küsimise peale, et kas dr Talving näeb oma teadmistele rakendust Eesti meditsiinis, oli meeldiv kuulda põhjalikku ja läbimõeldud vastust sellest, mida oleks võimalik Eestis traumakirurgia vallas teha. Arst Talvingu ideed ja kogemused Eesti meditsiini arengule väga väärtuslikud. Tahaks loota, et neid kogemusi on võimalik ka tulevikus kodumaal rakendada.
Oma tööst rääkis Peep Talving suure pühendumusega ning pani ilmselt paljudki kuulajad imestama, kuidas üks inimene jõuab nii palju teha ja elada nii intensiivse tempoga. Doktor Talving näeb aga igas oma päevas suurt võimalust uut õppida ja praktiseerida. See annab jõudu töötada nii suure pingega, et kõrvalt vaadates tundub see peaaegu võimete piiril elamisega.
Tekst Elin Org, foto Reet Rand

9. märts – sorokasveet ehk tsirgupäev ehk lindude päev .
Sel päeval hakkavad Setomaal levinud uskumuste järgi linnud lõunamaalt kodu poole rändama. Hakka sinagi valmistuma lindude saabumiseks. Selleks, et kevadhommikul oleks hea linnulaulu saatel ärgata, meisterda täna üks pesakast ja kinnita see sobiva puu otsa.
17. märts – käädripäev (käändrepäev, kärdlapäev, käärdlipäev, truutapäev), ka ussiliikumise päev.
Käädripäev on üks neist kevadistest tähtpäevadest, kus tuleb suvele mõeldes hakata usse ja putukaid tõrjuma. Selleks, et soojal ajal tülikaid ja ohtlikke hammustusi karta ei tuleks, võiks otsida vanaema kapist välja lõngavihu ja see kerasse kerida. Siis on saadud kaks ühe hoobiga: kena lõngakera, millega villast sokki parandada, ja kindlus, et ka ussid suvel keras on ega inimesi salvama kipu.
Päikseliselt soojal Lõuna-California kevadpäeval käisid kuulsad eesti näitlejad-lavastajad Andrus Vaarik ja Egon Nuter Los Angelese Eesti majas ning mängisid maha eesti tuntuima kirjaniku-näitekirjaniku-lavastaja Andrus Kivirähki juba kümme aastat populaarse etenduse “Meri ja Orav”. Kirjanikuhärra oli ise ka kaasas ja lausus enne etenduse algust paar sõna. Publik itsitas ka seal, kus asi oli tõsine. Tuli välja, et meiekandi rahvas oligi kõige kõvema naeruga! Mis saab olla näitlejatele parimaks tänuks, kui selline menu.
Nimelt on “Meri ja Orava” Ameerika-reis neid viinud ka paljudesse teistesse linnadesse: San Francisco, Seattle, Portland. Ka Canadas Vancouveris käidi ära. Publik kurtis, et näidend oli liiga lühike. Eks ole, kirjanikuhärra peaks koju minema, maha istuma ja loole teise osa kirjutama…. Kes teab, äkki tulebki lisa ja saame nende mängu siinpool ookeani jälle nautida. Saladuskatte all saab öelda, et juba vist ongi midagi tulnud ja tulemas!